Võimu legitiimsusest

Jüri Saar

40% valijatest pole erakondlikku eelistust ja 7% valiks mitteparteilise üksikkandidaadi. Keerulistel aegadel on mõistlik meenutada mõnesid põhitõdesid. Näiteks seda, et legitiimsus on võimu keskne küsimus. Ehk see, kas valitsetavad usuvad piisavalt, et neid valitsetakse „nii nagu peab” ja et valitsejad on „just need õiged”. Kui seda pole, on kuri karjas, sest inimesi ei saa pikalt valitseda nagu pudulojuseid – ninaesise ja piitsahirmuga. Ka kõige tugevam ja autoritaarsem võim vajab vältimatult enda olemasolu õigustust, mis tuleneb väljastpoolt. Läänemaailmas ei usuta enam, et vürst on Jumalast ja ainuüksi seetõttu tuleb alamatel kuulekalt alluda ükskõik millistele ülalt tulevatele korraldustele. Vastupidi, alluvad peavad valitsejaid hoolikalt silmas, sest võimu halb mõju korrumpeerumise kaudu on teada. Siin on ka vastus sellele, kas „süütuse presumptsiooni” erakondlik tõlgendus, mille järgi võimu tipud mõistetakse süüdi ainult kohtus, on pädev või mitte. Ainuüksi kuriteo toimepanemise kahtluse alla sattunud poliitik kaotab demokraatia reeglite järgi suure osa oma legitiimsusest ja ka kuriteos süüdi mõistmata jätmine ei too seda tagasi. Niisugusesse olukorda sattunud poliitikule võib üksnes soovitada, et hakka kõigepealt eraisikuks, siis räägime edasi süütusest ja presumptsioonist.

Legitiimsust ei saa demokraatlikus ühiskonnas seega mitte ülalt-, vaid hoopis altpoolt. Võimule tullakse ja võimult lahkutakse valimistega. See on andnud valimiste võitjatele justkui põhjuse valimisfetišistlikult väita, et neil on mandaat, mida omades võib teha, mida tahes, peaasi et seadust ei riku. Tegelikult on arusaam, nagu annaks valimiste kaudu võimuletulek legitiimsuse, millest piisab järgmiste valimisteni, põhimõtteliselt vale. Valimised on vaid tehnika, protseduur, mis ei anna kellelegi automaatselt õigustust võimul olla. Legitiimsus saadakse valimistega vaid tingimusel, kui valitsetavad on veendunud, et valimistega on tulnud võimule need, kes on tublimad, targimad, haritumad. Valituks saanud peavad oma käitumise ja otsustega tõestama, et nad on tõepoolest omal kohal parimad võimalikest, näitama, et on võimelised taastootma relevantset sotsiaalset fraktaalsust, kinnitama fundamentaalseid väärtusi ja looma funktsioneerivaid institutsioone. Legitiimsus on midagi laiemat, põhinedes suurel määral usul, veendumusel, et see, mida tehakse, on põhimõtteliselt õige.

Andrus Saare artiklis toodud arvud kõnelevad selget keelt siinse poliitilise võimu legitiimsuse vähenemisest. Need toovad esile mitte ainult ja niivõrd konkreetsete parteide ja nende tippesindajate populaarsuse ilmse kao valijate hulgas, vaid ka usu kadumise millessegi põhimõttelisse, kõrgemasse. Inimene peab valima minnes olema kindel, et annab endast parima riigi kestmisele. Ka siis, kui tema eelistatud isikud ja erakonnad ei võida, on ühiskonna jaoks ikkagi saavutatud väärtuslik tulem, „Et võitjad olid tõesti paremad ja kaotajad väärisid oma saatust” ning et selle protseduuriga kinnistus poliitiline süsteem. Paraku see, et 40% valijatest pole erakondlikku eelistust või nad ei oska kedagi valida ja 7% valiks mitteparteilise üksikkandidaadi, räägib samast, millest paljud Eestist füüsiliselt lahkuvad inimesed.

Siin ei aita abitud katsed tuua kõrvale alternatiivsete uuringute tulemusi, mis väidetavalt „modelleerivad” olukorda valimistel. Nende järgi läheb võimuerakondadel üha paremini, vaatamata neid katkematult räsivatele skandaalidele. Kes küll sellist arvude väänamist tõsiselt võtaks ja arvaks nende alusel, et meie poliitiline establishment on OK ja üha edeneb? Inimeste osaluse vähenemine poliitiliste otsuste tegemisel on vaieldamatult üks võimu legitiimsuse kadumise indikaator. Samuti on üha selgem, et seda laadi valimiskorraldus, mida modelleerivad eelnimetatud küsitlused, pole veenev. Kuidas saab olla adekvaatne valimissüsteem, mis lubab võimule need, kes saavad näiteks 30% valimas käinute häältest. Valimas võis aga käia kokku ainult 10% hääleõiguslikest kodanikest, seega saadaks võimule sisuliselt marginaalse toetusega.

Samasugune võimu legitiimsuse kadumise protsess leiab aset pealinnas. Tallinna võimud lähevad oma tegemistega järjest pöörasemaks, sürrealistlikumaks ning kaotavad selle tulemusena üha enam linnaelanike toetust. Lokkav korruptsioon, lagunevad tänavad, alarahastatud lasteaiad koos tühja enesekiitmisega peaks tähendama demokraatia tingimustes kiiret võimukaotust. Linnavõimudel on aga ükskõik, sest valimisseadus võimaldab sellist „külmakõhtsust”, kuna on kadunud side tegevuse ja valimistulemuste vahel. Kusagil on ustavad valijad, kes teavad Eesti poliitikas ainult ühte S-tähega algavat nime ja annavad oma toetuse ikka ja jälle talle. Ja ei loe, et mõni aasta tagasi koguti 100 000 allkirja nendelt, kes nõudsid S-i tagasiastumist linnapea kohalt. Enam isegi ei mäleta, mis juhtumiga tollal oli tegemist, sest vaevalt on üks selle erakonna juhtidega seotud skandaal möödas, kui algab järgmine. Kokkuvõttes diskrediteeritakse nii kogu meie riiki ja poliitilist süsteemi. Häbi peaks olema selliste valimisreeglite autoritel, ükskõik, mida neid tehes silmas ka ei peetud.

Kõige tõsisem probleem on see, et teatavast piirist hakkasid inimesed küsima ja seejärel nõudma uut legitiimsuse tüüpi. Kui N. Liit okupeeris Eesti, vahetus koos kõige muuga ka legitiimsuse tüüp. Läänelik, põhimõtteliselt demokraatlik võimutüüp tolle aja mõistes asendus asiaatliku, totalitaarsega. President Päts tegi saatusliku vea 1934. aastal, kuid kindlasti polnud Eesti puhul tegemist tolle aja standardite järgi täistotalitaarse võimutüübi kehtestamisega. Alguses tuldi võimule noorte ja aktiivsetena, 20 aastaga saadi vanaks …, „saavutati oma ebakompetentsuse tasand” ega lastud teisi riigitüüri juurde. Tõeliselt halba tegi Päts oma kaaslastega sellega, et õõnestas omaenda poliitilist võimu ja seega Eesti Vabariigi legitiimsust. Pärast pööret autoritaarsuse suunas raviti kruvide kinnikeeramise ja tsensuuriga „haiget rahvast”, tõelise hädaolukorra tekkimisel polnudki aga enam kellelegi toetuda. Ja siis kaotati oma riik ja kogeti, mida tähendab tõeline totalitarism.

Võib-olla liigume praegugi ohtlikul kursil. Ajad maailmas on rahutud: Ameerika vaatab murelikult Aasiasse, Euroopa ühtsus praguneb, euro on löögi all. Meie valitsejad kaotavad aga jätkuvalt legitiimsust, võim on tsementeeritud, omaaegsetest noortest tegijatest on saanud veteranid, kellele sekundeerivad ustavad parteibroilerid. Ka ei arvestata otsuseid tehes avalikkuse arvamusega, peetakse rahvast taas kord haigeks või mõtlemisvõimetuks. 1930. aastatega võrreldavaid info liikumise piiranguid pole, kuid võimuvertikaali loomise katsed on ilmsed. 20 vabaduseaastaga on justkui unustatud, et demokraatliku ühiskonna tunnuseks on see, et tuleb arvestada võimalikult paljudega, eelkõige tuleb kuulata valitsetavate soove, mitte ainult lasta avaldada arvamust stiilis „las koerad hauguvad, karavan läheb edasi”.

Teine tendents on üha väiksem arvestamine ekspertide arvamusega ja hinnangutega nii riigi (nt tasuta kõrghariduse reform) kui pealinna (nt tasuta ühistranspordi reform) tasemel. Üha enam usutakse bütsantslikult, et üks hea parteilane on paras punn iga augu ette: suuna ta ametisse ükskõik kuhu, käärib aga käised üles ja saab kõigega hakkama. Viimastel aegadel on avalikuks tulnud, kuidas üks võimuerakond on täitnud sihipäraselt eesmärki „mehitada” juhtivad riiklikud mitteparteilised kõrged ametipostid parteilastega. Nii pole üllatav, et paljud institutsioonid ebakompetentsuse tõttu nõrgenevad, sest juhtimine ja otsused pole kvaliteetsed.

Mitte inimesed ei peaks lahkuma poliitilise otsustamise juurest, seda peavad tegema vääritud poliitikud oma mahakäinud kommetega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht