Võitlus tähenduse pärast

Mida teha, kui tahame, et maailm oleks parem? Kuidas stereotüpiseerivad, ebaõiglaseid ja ühekülgseid representatsioone muuta?

JOHANNA ROSS

 

Inglise kultuuriteoreetiku Stuart Halli koostatud õpik „Representatsioon. Kultuurilised representatsioonid ja tähistamispraktikad“ ilmus esimest korda aastal 1997. Eesti keelde on nüüd tõlgitud 2013. aasta täiendatud versioon, kus koostajateks on märgitud ka Jessica Evans ja Sean Nixon. Raamat on tõepoolest läbi ja lõhki õpik: eestinduse on välja andnud Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus küllap just nimelt vajadusest loengumaterjali järele. Keerukaks kiskuvat žargooni püütakse tasakaalustada julgustavate kinnitustega laadis „me teame, et see on raske, aga küll sa sellest peatüki lõpuks aru saad“. Tulemuseks on kohati veidralt eklektiline stiil, mille on Eva Näripea eestindanud aga kaunis ladusalt, kasutades selliseid südantsoojendavaid väljendeid nagu „representatsioonist sotti saama“ (lk 15). Teksti hakivad lugejale mõeldud harjutused („Vaatle joonist 1.1 ja mõtle, kuidas …“). Peatükkide lõpust leiab lisalugemiseks nii tuntumate kui ka tundmatumate autorite žanriliselt mitmekesist materjali. Õpikupärasust on rõhutatud ka otsusega olulised sõnad tekstis alla joonida – trükisõnas tänapäeval üsna harjumatu vaatepilt.

Raamat koosneb eri autorite kirjutatud kuuest peatükist, mõni põnevam, mõni igavam. Esimene peatükk annab põhjalikuma teoreetilise sissejuhatuse sellesse, mida on mõeldud tähenduse ja representatsiooni all, ülejäänutes on katsetatud teooriat ühe või teise näite peal. See on akadeemiliste tekstide puhul tavapärane ülesehitus, kuigi just õpikužanr paneb mõtlema, kas saaks ka teisiti: nii kujuneb esimene peatükk kõige kontimurdvamaks, sihtgrupp on aga asjatundmatud inimesed, keda tuleks teadmise allikale juhtida tasahilju ja hellalt. Teisalt on õpik vaieldamatult läbi komponeeritud ja peatükkidele ristviidatakse palju, teooria põimimine praktiliste näidetega on võetud südameasjaks.

Üldteoreetiline osa annab hästi edasi kultuuriuuringute valdkonna sisu: mis küsimusi sellesdistsipliinis küsitakse ning missuguse materjali najal ja missuguseid tööriistu kasutades neile vastatakse. Vaatluse all on ennekõike tähenduse loomine märkide kaudu ning sellise konstrueeritud tähenduse püsimatus, mida analüüsitakse erinevate, peamiselt visuaalsete kultuuriobjektide (maalide, telesarjade, filmide, reklaamide, muuseumieksponaatide) näitel. Niisugune lähenemine tähendusele on sotsiaalkonstruktivistlik. See on raamatus ka sõnaselgelt välja öeldud, kirjeldades konstruktivistliku vaateviisini jõudmist semiootilise (Saussure’i) ja diskursiivse (Foucault’) kaudu. Eks tõuse esile ka mingid koolkondlikud erijooned ja terminoloogilised finessid. Hoolimata sellest, et kõik tuleb enam-vähem tuttav ette, oleks näiteks ebameeldiv vastata eksamil külmalt küsimusele, mis vahe on semiootilisel ja diskursiivsel vaatenurgal (vt lk 15), kuid mõistagi peab õpik selliseid eristusi pakkuma.

Näideteks valitud teemad peatükiti on dokumentalistika (2), võõraste kultuuride eksponeerimine (3), „Teise vaatemäng“ (4), mehelikkuse visuaalid (5) ning seebiooper kui naiselik žanr (6). Kolmanda ja neljanda peatüki teemad tunduvad väga sarnased, aga õieti on neist esimene kitsalt museoloogiline juhtumi(te)uuring, teine Stuart Halli enda kirjutatud laiem ja teoreetilisem käsitlus Teise ja tähenduse suhtest – ehk isegi huvitavam kui kaugetest aluseeldustest pihta hakkav päris teooriapeatükk. Kõik loetletud teemad on mõnevõrra õpiku esmatrüki aja nägu. See, et nii dokumentaalfilm kui ka muuseumiekspositsioon mitte üksnes ei salvesta ega näita, vaid loob tähenduse, valides, mida ja kuidas näidata, tundub tänapäeval elementaarne. Seebiooperi peatüki autor on tundnud suurt vajadust põhjendada, miks üldse uurida laiatarbekultuuri – praegu niisugust küsimust enam ei teki, see on pigem norm. Seejuures ei tähenda see, et lugeda oleks igav, kuna kirjeldatud on palju põnevat materjali. Süvenevad juhtumiuuringud tutvustavad lugejale muuseumide ajalugu, dokumentaalseepide tehnilisi võtteid jne.

 

Appi, neomarksism!?

Minu lugemismuljet sellest raamatust toonib mu enda ülikooliaeg, XXI sajandi esimene kümnend (kuigi ma seda raamatut toona ei lugenud). Sellel taustal on Halli ja teiste käsitlus tavapärane ülikoolis jagatud õpetus, mis mõjub neutraalselt ega küta erilisi kirgi. Toona ei peetud avalikkuses parasjagu kuigi suuri kultuurisõdu, hea ja halb tundusid olevat turvaliselt paigas, tudengielu ei nõudnud veel suurte ideoloogiliste panuste tegemist ning kaante vahele ja auditooriumisse kanoniseeritud mõte tähenduse liikuvusest ja muutlikkusest ei mõjunud kuigi ähvardavalt. Seevastu nüüd on nii maailmas laiemalt kui ka Eestis taas elavnenud debatid sotsiaalkonstruktivismi üle, see on pälvinud poliitilisi süüdistusi ühiskonnakahjulikkuses. Õieti muidugi ongi kõnealuses õpikus arutatud teemad ja näited sügavalt poliitilised (tähenduse ja võimu suhted, ühiskonnagruppide õiglane kujutamine jne) ning ehk on nüüd hoopis õigusega nende poliitilisus neile tagasi antud.

Sellises kontekstis võib see õpik küllap kellelgi kopsu üle maksa ajada. Sportlikust huvist püüdsin mõelda, kui hästi saab raamatut süüdistada „neomarksistlikus ajupesus“, ühiskonda lõhestavate ja lammutavate ideede levitamises. Võiks saada küll, arvestades, et Stuart Halli CVsse kuulub ühe olulise punktina mõjuka vasakpoolse Briti väljaande New Left Review rajamine aastal 1960. Sissejuhatav teooriapeatükk jõuab n-ö neutraalselt Ferdinand de Saussure’ist alustades kiiresti välja just võimu küsimuseni, võttes appi Michel Foucault’ ja Antonio Gramsci. Raamatu keskne teema on võitlus tähenduse pärast, selle mehhanismid ja meetodid – rõhuasetus, mis on kaasa toonud kriitika, nagu jääks tähendus ise vaeslapse ossa ega huvitakski enam kedagi; nagu juhiks selline lähenemine tähelepanu kõrvale sellelt, et mõni tähendus on teistest tõesem. Otsesõnu mööndaksegi ka õpikus sõrme andmist kurikuulsale kultuurirelativismile (lk 53).

Kui Foucault ja Gramsci on ühed olulisemad vaenlased vasakmõtte provokatiivse kriitiku Roger Scrutoni raamatus „Tolad, petised ja tülinorijad“, siis Stuart Halli enese paigutab isegi Scruton vanamoodsate Briti sotsialistide, tema meelest üsna mõnusate ja mõistlike tegelaste hulka. Pigem mõnus ja mõistlik tundub ka see õpik, kus küll tõepoolest kasutatakse (neo)marksistlikku keelt, kuid mitte relvana, vaid rahumeelse töövahendina, ja seda ette heita oleks pentsik. Mõtlejaid ei glorifitseerita ja tehakse ka väikesi reveransse n-ö terve mõistuse lepitamiseks, nimetades näiteks Foucault’ väljendusviisi „mõnevõrra ülepingutatuks“ (lk 40) ja hoiatades tema mudeli liigse totaalsuse eest (lk 173).

Tõsi, on üksikuid kohti, kus väited tuuakse sisse salakaubana. Dokumentalistika peatükis leidub selliseid lauseid nagu „Töökohta representeeriti mitte niivõrd teenistuskohana, kus tööjõudu vähemal või suuremal määral ekspluateeritakse, vaid pigem enese näitamise ja suhtlemise paigana“ (lk 97). Selline sõnastus annab märku, et lausuja on valiku suhtes kriitiline ja töökohta peaks representeeritama ennekõike tööjõu ekspluateerimise paigana. See ilmselgelt marksistlikust traditsioonist pärit mõte aga siseneb kõrvallauses dogmaatilise eeldusena, mitte väitena, mis veel kaalumist vajab. Just sellist salakaupa ei saa pidada päris heaks tooniks. Kokkuvõttes aga tundub esitus tasakaalukas ning mõttekäikude eeldused ja järeldused on hoolega välja toodud.

 

Kuidas reformida stereotüüpe?

Ikka ja jälle pöördutakse tagasi ka küsimuse juurde, kuidas elada veendumusega, et tähendus ei ole püsiv. Vastused ei pruugi ilmtingimata rahuldada, kuid igal juhul ei ole õpik siin radikaalne. Näiteks on üks seda tüüpi kultuuriuuringute püsimotiive vaen stereotüüpide vastu, vastuargument on jällegi see, et mingeid üldistusi inimene maailmas hakkama saamiseks vajab. Siin võtab õpik appi eristuse tüübi ja stereotüübi vahel (lk 245): tüüp on maailma mõistmiseks hädavajalik konstruktsioon, stereotüüp aga absolutiseerib tüübi ohtlikul ja kahjulikul viisil. Selline sõnamäng ei lahenda küll ühtki üksikjuhtumit, aga annab taas märku, et ohtudest ollakse teadlik, ja püüab aidata lugejat, kes tunneb, et võib jääda rippuma ohtlikku tühiruumi.

Mind ennast on hobifeministina kaua painanud, mida hakata peale kultuuriliste kujutistega, mis mulle ei meeldi. See tõstatab mitu sotsiaalkonstruktivismiga kaasnevat põhimõttelist küsimust: kui tähendused on vähemasti osaliselt vastastikku asendatavad, siis kas protsessi saab, võib, tuleb ka teadlikult suunata? Kas, kes ja kuidas peaks asenduse läbi viima? Selles raamatus tegeldakse viimase küsimusega alapeatükis 4.5 pealkirja all „Vastuhakk rassilisele representatsioonirežiimile“. Oletagem, et me taunime teatud inimrühma kultuurilisi representatsioone, kuna need on meie meelest stereotüpiseerivad, ebaõiglased ja ühekülgsed. Antud peatükis on näiteks toodud mustanahaliste kujutamine kinolinal, aga sama hästi sobiks ka naisekujutus maailmakirjanduse kaanonis. Oleme omaks võtnud seisukoha, et seesugused representatsioonid ei ole õigupoolest kivisse raiutud, vaid mõnes mõttes sattumuslikud, mistap võiksid need teoreetiliselt olla ka teistsugused. Mida tuleks siis edaspidi teha, kui me tahame, et maailm oleks parem? Kuidas tuleks neid representatsioone muuta?

Hall kirjeldab mõnda võimalust. Esimene on stereotüüpide ümberpööramine: varem negatiivsena esitatud jooni võimendatakse jõuliselt, tänapäeva kõnepruugis need nii-öelda omastatakse. See protestivaimust kantud strateegia võib pakkuda suurt rahuldust ja tuua kaasa vabanemistunde, aga teistpidi tagab stereotüübi säilimise. Teisena nimetab ta tasakaalu poole pürgivat lähenemist, kui püütakse negatiivsed kujutised positiivsetega hiljukesi asendada. Selle tulemusel pilt küll rikastub, aga ka taunimisväärne osa võib rahus püsima jääda. Kolmas võimalus on pöörata pilk hoopis stereotüüpide ja taas kogu tähenduse kui sellise tekkimise mehhanismile iseenesele. Selle raamatu kontekstis on see muidugi katartiline süntees, aga võib jääda nõrgaks lahenduseks praktikas, kus märke on sageli vaja nii toota kui ka tõlgendada kiiresti ja üheselt.

Nagu näha, kukuvad kõik need võimalused omamoodi läbi. Üksikisiku seisukohast ei olegi kallutatud kultuurikaanoniga mõnes mõttes midagi peale hakata, vähemalt mitte otsekohe ja kindla valemi järgi. Õpikule kohase tasakaalukusega rõhutab Hall ka ise lõpetuseks, et õigeid vastuseid ei ole. See võib lugejas tekitada tunde, et näppu ei jäägi midagi. Paraku peab ülevaatlikkusele pretendeeriv metodoloogiaõpik just nimelt sellise tunde tekitama. Ilmutusi ja elujuhiseid saab (kui saab) kusagilt mujalt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht