Võlakriisi lahenduste hinnast

Madis Müller

Euroopa Liidu majanduspoliitika ja riikide eelarve koordineerimine peab tugevnema. Igal meie valikul on tagajärg ja hind. Euroopa praegune võlakriis on seniste majanduspoliitiliste otsuste tagajärg, selle lahendamise hinnaks paistavad kujunevat ka ulatuslikud muutused Euroopa Liidu otsustusprotsessides ja rahandusekaugetes valdkondades. Probleemide olemuse paremaks mõistmiseks on kasulik vaadata ajas vähemalt paarkümmend aastat tagasi. Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (BIS) andmetel on arenenud majandusega riikide võlakoormus suhtena kogutoodangusse kasvanud 1980. aasta 167 protsendilt tänaseks 314 protsendini. Siinjuures ei ole jutt üksnes valitsuste, vaid ka elanike ja ettevõtete võlgadest. Piisavalt pikka aega kestnud majandusedu koos odava ja kättesaadava laenurahaga mõjub eelarve planeerimisel ühtmoodi vastupandamatuna nii valitsustele kui ka suurele osale inimestele. Võlgade pikaajalise kasvu otsene tagajärg on see, et nii mõnelegi Euroopa riigile läheb uue laenu võtmine vastuvõetamatult kalliks. Mis on liigkõrge laenukoormuse tagajärg ja hind? Kui ühe võlgniku laenud kasvavad piisavalt pika aja jooksul kiiremini kui tema sissetulek, jõuab ta varem või hiljem selleni, et laenata ei ole enam võimalik. Siin on tegu pigem aksioomi kui tõestamist vajava väitega. Selles olukorras ei ole enam ükski käitumisviis lihtne ega valutu. Kuhjunud võlgade tagasimaksmise keerukus sõltub suuresti ka võla hinnast ehk intressimääradest. Paraku on aga intressimääradel halb omadus tõusta just võlgnikule kõige sobimatumal ajal ehk siis, kui laenude teenindamise võime on suurte kohustuste tõttu nõrgenenud ja riskid laenuandjate seisukohast kasvanud. Ka riiklikul laenuturul kehtib tavapärane loogika, et lihtsalt ja odavalt saavad laenu ikka peamiselt need, kel seda pigem vaja ei ole, ning vastupidi. Selle meelespidamine on oluline argument konservatiivse rahaplaneerimise ja madala võlakoormuse toetuseks.

Millised on aga võimalikud lahendused riigis, kus liiga suure võla teenindamine on muutunud raskeks? Kõige loogilisem ja vastutustundlikum käik sellises olukorras on riigi kulude ülevaatamine ning majanduse pikaajalise kasvupotentsiaali tugevdamine. Parem viis kõrgest võlakoormast vabanemiseks on struktuursete reformide ja hea õnne korral soodsate väliskeskkonna tingimuste toel võla alt „väljakasvamine”. Teisisõnu on riiklike kulutuste kärpimine kõrge võlakoormusega riikides kindlasti vajalik, kuid tõenäoliselt ei piisa üksi sellest riigi rahanduse pikaajaliselt tugevatele alustele saamiseks.

Halvem lahendus on võlad restruktureerida või kuulutada välja riigi maksejõuetus. See võib tunduda esmapilgul suhteliselt valutu käiguna, kuna erinevalt üksikisikust või ettevõttest ei saa riigilt pankroti korral tavaliselt ühtegi olulist vara laenutagatisena ära võtta. Tekitatav kahju on kaudsem, kuid kindlasti mitte väiksem. Esiteks võtab usalduse taastamine kaua aega ning intressimäärad kujunevad edaspidi kõrgeks peale valitsuse ka selle riigi ettevõtetele. Samuti satuvad suure tõenäosusega raskustesse kommertspangad kui traditsiooniliselt olulised investorid riiklike võlakirjade turul. Pankade taas jaluleaitamine on üldjuhul väga kallis, kuid majanduse toimimiseks ometi vajalik. Kokkuvõttes on kindel, et nii valitsusel kui ka ettevõtetel oleks lisafinantseeringuid väga raske saada ning tulemuseks on pealesunnitud vajadus veelgi kiiremini ning valulisemalt kulutusi kokku hoida ja majandust reformida.

Viimane ja eriti kallis võlaprobleemi lahendus on võlgade inflatsiooniline vähendamine. Mitte põhjuseta ei peeta tähtsaks keskpankade sõltumatust valitsustest. Kord juba pudelist välja lastuna on inflatsioonidžinni sinna väga raske tagasi saada. Inflatsioon tõstab laenuraha hinda, nõrgendab valuutat ja on justkui maks, mis hävitab inimeste säästud ning tabab tavaliselt kõige valulisemalt just vähem kindlustatud elanikke. Euroalas ei saa loomulikult ükski riik inflatsiooni kaudu oma võlgu kustutada, kuna käibel on ühisraha ja rahapoliitilisi otsuseid langetavad 17 riigi keskpanga juhid üheskoos. Välistatud on ka, et Euroopa Keskpanga nõukogu otsustaks eirata talle Euroopa Liidu aluslepinguga antud mandaati tagada hinnastabiilsus euroalal ning seaks ohtu edukaks rahapoliitikaks üliolulise usaldusväärsuse. Hinnastabiilsuse tagamine on euroala keskpankade esmatähtis ülesanne euroala kodanike ees ning inflatsioon on vaja kontrolli all hoida, et soodustada pikaajalist majanduskasvu.

Kõrvalepõikena väärib selgitamist küsimus, miks peaks üks valitsus üldse kommertspanku päästma. See esmapilgul ebaõiglasena tunduv „pankade päästmine” on põhimõtteline küsimus, mis ei ole riiklike päästeplaanide selgitamisel pälvinud piisavat tähelepanu. Sisuliselt on loomulikult õige väide, et pangad on valitsuse võlakirju ostes teinud kaalutletud investeerimisotsuseid, mille tagajärgede eest peavad ka vastutama panga juhid ja omanikud, mitte maksumaksjad. Küll aga on selge, et olukorras, kus maksejõuetuse väljakuulutamise järel puudub riigil mõistlikel tingimustel ligipääs välisrahale, ei saa valitsus lubada pangandussektoril kokku variseda. Isegi sundides pangaaktsionäre oma investeeringust loobuma, peab riik tagama vähemalt nn süsteemselt oluliste pankade toimimise. Panga päästmine selles kontekstis ei tohigi tähendada panga omanike raha või panga juhtkonna töökohtade päästmist. Suurema kriisi ja doominoefekti vältimiseks on aga üldjuhul vaja, et pank kui institutsioon jätkaks tegevust. Kuigi rangelt tingimuslik tugi valitud pankadele on kriisiolukorras vältimatu, ei vääri riigi toetust kõik finantsasutused. Pankade karmistuvad kapitalinõuded ja muud regulatsioonid tähendavad samuti seda, et võime ilmselt lähiajal piltlikult oodata terade eristumist sõkaldest Euroopa finantssektoris.

Rääkides erinevate võlakriisi lahenduste hinnast, ei tohi unustada, et ühel laenulepingul on alati kaks poolt. Raamatupidajate keeles on iga laenukohustus kellegi teise vara. Seega, kui arutleda võimaluste üle mõni laen restruktureerida või kustutada ja hinnata selle mõju, tuleb meeles pidada, et samal ajal räägime me kellegi vara „kustutamisest”. Valdav osa Euroopa valitsuste võlakirjadest pole mitte ookeanitaguste spekulantide, vaid Euroopa kommertspankade, fondide ja kindlustusfirmade käes, kes opereerivad inimeste pensionisäästude või kindlustuslepinguid tagavate summadega. Jutt „erasektori kaasamisest” näiteks Kreeka võlgade restruktureerimisel võib seetõttu tekitada petliku mulje, et see kaasatav (loe: kahju kandev) erasektor on midagi eemalseisvat ja kauget, mis ei puuduta ülejäänud Euroopa maksumaksjaid.

Euroopa majandusruum on tihedalt integreeritud ja seetõttu puudutab mõnede euroala riikide võlakriis ka teisi riike. Kõik märgid näitavad, et kui loobuda ühistest pingutustest kriisi lahendada, toob see lõpuks teistele Euroopa riikidele kaudselt kaasa veelgi suurema potentsiaalse kahju. Ühe riigi rahanduse tugevamatele alustele saamine on muidugi konkreetse valitsuse kätes, kuid probleemid euroala ühes osas saavad ahelreaktsioonina finantssektori kaudu väga ruttu kõigi probleemideks. Pinged panganduses omakorda tähendavad, et karmistatakse finantseerimistingimusi, mis suurendab üldist ebakindlust ning pärsib investeeringuid ja tarbimist.

Tänane diagnoos olukorrale on kokkuvõttes järgmine: võlakirjainvestorite veendumus mitme Euroopa riigi võimes oma laene teenindada on tugevalt kõikuma löönud. See on halvanud pankadevahelise laenuturu, mille tulemusel ei pruugi valitsused enam suuta vajalikke teenuseid pakkuda ning pangad ettevõtetele ja majapidamistele mõistlikel tingimustel laenu pakkuda.

Kuidas neid probleeme lahendada? Stabiilsuse ja kasvu pakt, mis seab piiri nii valitsuste eelarvepuudujäägile kui ka võlakoormusele, ei saa praegusel kujul enam olla euroala usaldusväärsuse piisav garantii. Paktis lubatud riikliku võlakoormuse taseme (60% majanduse kogutoodangust) on ületanud 2003. aastast nii kogu euroala kui ka Saksamaa ja Prantsusmaa. Veel kiiremaid lahendusi oleks vaja, et taastada rahaturgudel usk, et süsteemselt olulised pangad suudavad praeguse kriisi üle elada ja majanduse normaalseks toimimiseks vajalikku laenutegevust jätkata. Ka selleks on riigijuhtide tasemel otsused langetatud, kuigi need ei ole veel täiel määral rakendunud.

Eurosüsteemi keskpankadel on finantssektori toimimise tagamisel oma roll ja tööriistad, mida praegu ulatuslikult kasutatakse. Sealhulgas on jõutud meetmeteni, mis kindlasti ei kuulu tavapärasesse rahapoliitilisse tööriistakasti, nagu näiteks otsene sekkumine võlakirjaturgudele tugiostude abil. Selle põhjuseks oli hinnang, et osa turge sisuliselt enam ei toimi ja seetõttu ei jõua keskpankade signaalid laenuraha sobiva hinna kohta laenuvõtjateni. Kõikvõimalike kriisimeetmete eesmärk peaks siiski olema abivajajate toetamine vaid konkreetsetel tingimustel. Vastasel juhul ei ole selge, kas see abi aitab probleeme ka tegelikult lahendada või ostab vaid aega juurde. Ka laenuandjaid on siis raske veenda, et riigi rahandus on taas kindlal rajal. Viimase saavutamiseks tuleb probleemidesse sattunud riikidel möödapääsmatult esiteks valitsuse kulusid vähendada, kuid teiseks teha ka reforme, mis vähendaksid huvigruppide toetamiseks kehtestatud, kuid samal ajal üldist majandustegevust ja arengut kammitsevaid regulatsioone.

Euroopa valitsusjuhtide 9. detsembri tippkohtumisel keskenduti taas võlakriisile lahenduste otsimisele. Sealsed otsused olid Eesti seisukohast kompromissina ilmselt nii head, kui need oleksidki olla saanud. Kokku suudeti leppida muu hulgas senisest veenvamad piirangud eelarvepuudujäägile, peaaegu automaatsed sanktsioonid eelarvereeglite rikkujatele ning kahepoolsete laenude kaudu lisaraha eraldamine IMFile, kes peaks oma mandaati arvestades olema valmis ka Euroopas suuremat rolli mängima. Ambitsioonikamad plaanid, näiteks euroala riikide ühiselt tagatud riiklike võlakirjade emiteerimine, tähendanuks märksa ulatuslikumat riski jagamist ja vastutuse hajutamist ühe liikmesriigi eelarveprobleemide lahendamisel. Vastuseis seda laadi ettepanekutele, mis vähemal või suuremal määral kujutavad endast automaatset ja tingimusteta rahalist toetust valitsustele, kes oma rahaasjadega hakkama ei saa, on õnneks piisavalt tugev.

Kui vastutust võlgade eest jagataks kas või osaliselt, tuleks jagada ka vastutust kulutuste eest. Praktiline probleem seoses sisu poolest täiesti õigete otsustega on nende jõulise rakendamise keerukus igas riigis. Võidukalt kriisile murrangulisi lahendusi lubanud tippkohtumisi, mille mõju on tegelikult jäänud üsna lühiajaliseks, on tänaseks olnud lihtsalt liiga palju. Kuid olukord ei ole kindlasti lootusetu ning võlakirjainvestoritest kreeditoride rahustamiseks on hiljutine valitsusevahetus Kreekas, Itaalias ja Hispaanias loonud hea pinnase. Lahendused on nüüd kriisi epitsentris riikide valitsuste ja parlamentide kätes ning me võime olla üsna veendunud, et nad mõistavad seda isegi.

Tänane kriis Euroopas puudutab eelkõige rahandust ja riikide majanduspoliitilist juhtimist. See on ka valdkond, kus on kindel, et tuleviku elukorraldus on teistsugune kui seni. Esiteks on selge, et majanduspoliitika ja riikide eelarve koordineerimine peab tugevnema. Teiseks võime olla kindlad, et sõltumata valitsuste ja keskpankade edust kriisi lahendamisel ei saa näiteks Kreeka valitsuse jaoks intressimäär enam edaspidi olla nii lähedal Saksamaa intressimäärale, kui see oli eelmise aastakümne esimesel poolel. See võibki olla hea ning kokkuvõttes suunata valitsused pikaajaliselt konservatiivsema eelarvepoliitika poole. Ühtlasi on selge, et kui mõni riik ei saa enam endises mahus kulutada, teenuseid pakkuda ja toetusi jagada, siis mõjutab see otseselt ka muid valdkondi peale rahanduse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht