Williams Lucase vastu

Kaarel Tarand

Juuni lõpul sai meelelahutaja Peeter Rebane ulatuslikku riigiabi reklaamikampaaniana, kui ilmusid uudised selle kohta, et Eesti riik kogunisti 300 000 euro eest ostab reklaamiklippe Robbie Williamsi Tallinnas vändatavasse kontsertfilmi, millel olevat potentsiaali jõuda 32 miljoni vaatajani. Esimene arv on muljetavaldavalt suur, teine mitte nii väga. Selles turunduses põletab Eesti ära näiteks Sirbi pooleteise aasta rahalise toetuse, kusjuures see, mida vastu saadakse, on rohkem kui ebamäärane. Williamsi fännide usaldusväärset sotsiaal-demograafilist portreed pole olemas, aga vaevalt on väär eeldada, et paljud fännidest on vähese või olematu sissetulekuga isikud või elavad kogunisti riikides, kust välja reisida ei ole niisama lihtne. Aga see, mis turundajat (riiki) huvitab, on mitte mingi suvaline murjan, vaid jõukas turist, kes tuleb Eestisse soovitavalt mitmeks päevaks, jõuab ka väljapoole Tallinna ning jätab iga päev kohalikku ettevõtlusse maha vähemasti sada või paarsada eurot. Selliseid on meelelahutusse armunute seas kaunis tagasihoidlik protsent.

Ma ei oleks seda juunilõpu teemat üldse jutuks võtnud (ja niisamuti Rebase ärile tahtmatult reklaami tegema hakanud), kui mulle ei oleks möödunud reede Economisti lugedes silma jäänud järgmised laused, mida ka tsiteerin. Kaaneloo juurde kuuluvas juhtkirjas öeldakse: „Jaapanist Eestini on omand ja inimesed praegu paremini kaitstud kui millalgi varem alates 1970ndatest.” Sellele, et just Eestis – võrrelduna paljude maailmamaade, aga eriti lääneriikidega – on kuritegevus viimase kahe kümnendi jooksul tublisti vähenenud, on pühendatud pika kaaneloo terve sissejuhatus, kus sõna saab ka kohalik politseiametnik Valdo Põder. Positiivsest positiivsem valgus, mis seal rääkida. Charlemagne aga märgib oma kolumnis „Sirutudes pilvedeni”, mis käsitleb põletavat kübernuhkimise teemat: „Eesti president Toomas Hendrik Ilves arvab, et parim vastus PRISMile on kõrgete andmekaitsestandarditega oma „Euroopa pilve” loomine.” Meie president on pika loo üks viiest tsiteeritud autoriteedist.

Avalike andmete järgi müüakse Economisti iga nädal poolteist miljonit eksemplari, mis võiks kõige tagasihoidlikuma arvestuse järgi tähendada viit-kuut miljonit lugejat. Eeltoodud tsitaadid ei ole ühekordne juhus, vaid Eesti nimetamine kordub nädalast nädalasse. Nagu teadjad teavad, on selle ajalehe toimetuses olemas Eesti-huvi ja Eesti-kompetents, võiks isegi ehk öelda, et kirg ja sõprus. Ja kõik see on rahalises mõttes tasuta käes. Lisaks olgu märgitud, et lehe sihtrühm on juhid ja otsustajad, et pool auditooriumist elab Põhja-Ameerikas, kellest omakorda kaks kolmandikku teenib aastas rohkem kui 100 000 dollarit. Vaevalt et lugejaskonna Euroopa-osa palju tagasihoidlikuma tuluga on.

Lugejale on siinkohal juba selge, millele osutada tahan. Et nagu muinasjutus, nii ka riigiturunduses on parem ikka sada sõpra kui sada hobust. Sõpru, teadagi, raha eest turult ei osta. Eesti riik on aga järjekordsed sajad tuhanded lihtsalt musta auku visanud. Selles planeeritud „turunduses” puuduvad nii nutikus, elegants kui ka eesmärgipärasus. Üks kaval kaupmees saab hõlptulu. Riigile, nagu rumaluse puhul ikka – tühjad pihud.

Williamsi kontserdist tehakse otseülekanne üleilmses kinovõrgus. See on ilus, kuid puudub tuvastatav seos kaugnägemise abil kontserdikülastuse ning turismireisi vahel. Ka Eesti kinodes on näidatud New Yorgi või Milano kõrgekvaliteedilist ooperit, kuid selle tulemusel otselende neisse linnadesse Tallinnast endiselt ei toimu. Paistab, et juba aastaid ei esita riigi rahakulutuste üle otsustajad endale kuulsat (ja lõppkokkuvõttes väga odava vastusega) Dale Carnegie küsimust: kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi? Raha on sellele liiga lihtne ja vale vastus.

Kusagil hiiglasliku riigiaju nurgas on pool teed ometi ära käidud. Kampaania „Talendid koju” on osaliselt ebaõnnestunud ja osaliselt naeruvääristatudki, kuid see on siiski killuke vundamenti. Iga rohkem või vähem talent on välismaal viibides loonud suhteid, leidnud sõpru. Igas naasnud talendis peitub potentsiaal tekitada oma välismaise sõpruskonna hulgast Eestisse igal aastal vähemasti kümme turisti, tõsisema talendi puhul käib jutt suurusjärgu ja teise võrra suuremast hulgast. Kui rahakott üle ääre ajab, kas ei peaks riik aitama rahaliselt neid, kes oma välismaa sõpru külla soovivad kutsuda? Parem ikka, kui must auk.

Strateegiadokumentides põhjendavad ametnikud turunduskulusid kindlasti riigi julgeolekuga: kui oled nähtav, oled kaitstud. Ja turismist tulev tulu kauba peale. Infoga kipub aga olema nii, et meelde jääb see vaid pideva kordamise puhul. Ühes üle ilma mainekas nädalalehes Eesti nime pidev positiivses kontekstis kordamine on saavutatud, ja ilma turunduseta, hoopis isiklike heade suhete toel. Ühe kontserdikorraldaja ja sõumehe ühekordne varjatud spondeerimine sama efekti ei anna.

Kultuurielus, kus rahapõllul miski ei vooga ega helju, vaid aastast aastasse kestab ikaldus, teatakse neid sõpruse ja raha vahekordi, millest ettevõtlust arendavatel ametnikel aimugi ei näi olevat, aastakümneid. Eesti kirjanduse tõlkimine on siin musternäide. Eestit, selle keelt ja (ilu)kirjanduslikku mõtet armastavaid inimesi pole kunagi olnud võimalik turult osta. Kirjastused võivad küll riigi toel raamatumessidel edvistamas käia, kuid eesti autorite teoseid tõlgivad muudesse keeltesse ikka needsamad vanad ja uued sõbrad, kes teevad seda sõprusest ja huvist, mitte nähtamatu käe korraldusel.

Jah, rahavihm sajab Eesti riigis ebaühtlaselt. Mõnes sektoris sünnitab see permanentset paastu, mõnes teises sunnib hüsteeriliselt ja sihitult kulutama, kuigi isegi Juhan Partsile võiks olla tuttav seik muinasjutust, kus väike mees hiiglase üle mängis kivi asemel hoopis juustust vee välja pigistamisega. Kui nüüd ainult mõistus selle koha pealt edasi võtaks …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht