„XIX sajandi vastus XXI sajandi küsimusele“

Rahvusluse mitmekihiline minevik ja keeruline olevik. Intervjuu võrdleva kultuuriteadlase Joep Leersseniga

KRISTINA JÕEKALDA, LINDA KALJUNDI

Veebruaris külastas taas Eestit Amsterdami ülikooli Euroopa uuringute professor Joep Leerssen, pidades peaettekande konverentsil „Sümbolistlik kunst Läänemere piirkonnas 1880–1930“.1 Konverents tõi kokku Baltimaadega tegelevaid uurijaid üle maailma ning tõukus näitusest „Vabad hinged: Sümbolism Baltimaade kunstis“, mis oli 2018. aastal eksponeeritud Pariisis Orsay muusemis ning sel talvel Kumus. Fookusesse võeti Eestis viimasel ajal vähe tähelepanu pälvinud rahvusromantismi ja sümbolismi periood. Üheks võtmeteemaks kujunes kultuuri ja eriti visuaalkultuuri roll rahvuslike ja regionaalsete identiteetide loomisel. Sel puhul tundus asjakohane Leerssenit nii sümbolismiga seotud kui üldisematel kultuurilistel ja poliitilistel teemadel usutleda. Seda enam et kõigel sellel on palju öelda ka rahvusluse jõulise teise tulemise kohta tänapäeva poliitikas. Siin tuleb lisada, et intervjuu on tehtud enne riigikogu valimisi.

Leerssen on üks tuntumaid rahvusluse uurijaid, kes on sellel väljal olnud uuenduslike algatuste ja tekstide taga. Eriti on talle pakkunud huvi kultuuri roll rahvuslike identiteetide loomisel ning samuti rahvusluse arengu võrdlev uurimine. Tema mitmes etapis edasi arendatud raamat „Rahvuslik mõte Euroopas. Kultuuriajalugu“2 ongi kujunenud rahvusluse uurimisel üheks standardteoseks. Eesti keeles on ilmunud Leersseni koostatud ja sisse juhatatud Johan Huizinga tekstikogumik.3

Leerssen on olnud ka rahvusüleste projektide eestvedaja. Eelmisel aastal ilmus tema peatoimetamisel aastatepikkuse töö tulemusena „Euroopa romantilise rahvusluse entsüklopeedia“,4 kuhu on panustanud ka mitu eesti uurijat. See on 1490leheküljelise raamatu kõrval kättesaadav veelgi rikkalikuma veebiplatvormi5 kujul, võimaldades teha võrdlevaid analüüse, visualiseerida mobiilsust, sidemeid jne. Entsüklopeedia laiendab Leersseni varemgi kaitstud seisukohta, et kultuuriline rahvuslus oli olemuslikult sama rahvusvaheline ja läbipõimunud protsess kui valgustus või romantism: historitsism oma eri ilmingutes, tõusev muinsuskaitse, ajaloouurimine, ajaloomaal, rahvuslik kunst-muusika-kirjandus on kõik sama protsessi ilmingud6 – mõõde, mida me harva teadvustame. Selleks on ta kunsti­stiilide kontekstis tuntud mõiste „rahvusromantism“ (national romanticism) kõrvale toonud uue: „romantiline rahvuslus“ (romantic nationalism).

Kristina Jõekalda: „Euroopa romantilise rahvusluse entsüklopeedias“ on loodud baltisaksa kultuurile eraldi alajaotus. Kuidas te positsioneeriksite seda Euroopa saksa kultuuride diasporaa taustal? Kas teie meelest eksisteerib nähtus nagu „baltisaksa rahvuslus“? Või liigitaksite selle pigem enda väljapakutud termini „läbikukkunud rahvuslused“ (failed nationalisms)7 alla? Mõlemad variandid on mõneti problemaatilised, kuivõrd mingist Baltisaksa riigist me teadupärast rääkida ei saa. Ometi on baltisaksa kogukonna kultuuriprotsessid mitmeti sarnased rahvuslike ärkamistega, lubades tõmmata teoreetilisi paralleele rahvusluse uuringutega. 

Joep Leerssen: Ma ei arva, et baltisaksa rahvuslus oli päriselt olemas. Minu eesmärk ei olnud kaardistada nähtusi kui selliseid, vaid pigem midagi, mida olen nimetanud kultuuri kultiveerimiseks (cultivation of culture). Niisiis vaatleb entsüklopeedia, milliseid kultuurilisi identiteete artikuleeriti ning muudeti aktiivse enesekuvandi otsingu ja kultuurilise inspiratsiooni objektiks.

Mind rabas, et Balti aladel oli see komplekssus äärmiselt suur, seda nii horisontaalsel, mõjutuste ja kultuuride läbipõimumise tasandil (taani, saksa, vene, poola, rootsi) kui ka vertikaalsel, ühiskonnaklassideks kihistumise tasandil. Samuti tajusin selgelt, et nagu näiteks anglo-iiri juhtumi puhulgi, toimus see kahes faasis. Varane faas oli tugevalt mõjutatud saksa romantismist, mis keskendus keskajale. Toona oli eesti elanikkond suuresti kirjaoskamatu ning baltisakslased selgelt juhtivas rollis. Kuid näha seda eesti rahvusluse eelkäijana või ilminguna oleks liiga finalistlik. Ma ei soovinud entsüklopeedias sääraste hinnanguteni minna. Kui pakkusite välja mõtte eraldada baltisaksa kultuuri käsitlevad artiklid eesti või läti rahvusliku traditsiooni omadest, olin kohe nõus – need on erinevad ringkonnad.

Euroopas leidub palju saksa identiteete. Eestist vaadatuna ei ole neil tingimata suurt tähendust, kuid saksa kontekstis kahtlemata on. Vaatame näiteks Austria saksa identiteeti, mis on omamoodi teisendus saksa identiteedist. See oli XIX sajandil seotud nii keiserliku Austria-Ungari vaatepunktiga, Viini kultuuriga, preisivastaste hoiakutega kui ka nn kleinösterreichisch-mentaliteediga; nad kujundavad välja oma variandi antisemitismist, oma variatsiooni saksa rahvuslusest. Saksa identiteet on äärmiselt killustunud, baltisakslased kehastavad vaid üht saksluse variatsiooni. Kuid nende roll näiteks koorilaulutraditsiooni ülekandmises Balti ruumi on väga spetsiifiline. Niisiis tekitasin entsüklopeedias baltisakslastele mitte eraldi lahtri, vaid oma sildi (tag). Need on nagu reklaamsildid Vormel 1 võidusõitjate rõivastusel – nad on ühtaegu kaetud paljude brändidega, mis ometi ei lähe omavahel vastuollu. Üks ja sama isik võib olla nii Belgia rahvuslane kui flaami regionaalsuse eestkõneleja. Need määratlused on voolavad – ka ühe inimese sees ristuvad alati eri identiteedid.

K. J.: Eesti ajaloolaste, kunstiajaloolaste jt seas on levinud vaatepunkt, mille kohaselt meie minevik on katkestuste kultuur,8 meie ajalugu on äärmiselt mitmekihiline. Võib-olla seletab see osaliselt, miks uurijad näevad sageli kohaliku ajaloo varasemaid etappe kui midagi kättesaamatut, möödas olevat, kauget. Ei leidu just palju traditsioone, mis ulatuksid mitme sajandi või põlvkonna taha, mis võib olla üheks põhjuseks, miks Teise maailmasõja eelsed teemad on Eesti humanitaarteadlaste seas moest väljas. Peaaegu kõik kipuvad praegu uurima Nõukogude perioodi – küll kriitiliselt ja kõrgel tasemel, ometi tundub sedavõrd suur akadeemiline huvi vaid ühe hiljutise etapi vastu kummaline. Kas näete tugevat tendentsi lähimineviku uurimise suunas ka Hollandis või rahvusvaheliselt? 

J. L.: Balti alal näeme tõepoolest tavatut eri režiimide kuhjumist. Midagi sellesarnast on ka Poolas või Belgias. See on erakordne. Inimestel kipuvad olema eelistused, millised ajalooperioodid on tähenduslikumad kui teised. On huvitav näha, milline on kohaliku mälu ajalugu. Näiteks nõukogude filmid, mis baseerusid XIX sajandi ajalooromaanidele, nagu „Viimne reliikvia“ kõigi oma 1970. aastate põskhabemega tüüpidega. Feodaalajastu aktiveeriti Eduard Bornhöhe 1890. aastatel kirjutatud seiklusromaani kaudu.

Küsimus, mis mind eriti huvitab: kas leidub perioode, mida ei peeta huvitavaks, mis sugugi ei inspireeri? Millised ajastud on meie meelest igavad? Mulle näib, et tänapäeval ei ole enam nii tugev selline ajalooiha, nagu oli omane XIX sajandile, mil oli levinud arusaam, et „minevik on võõras maa“9 – ilusad värvilised pildid, rüütlikultuur, elu tehnoloogia eelsel ajastul, kaugete aegade eksootika. Inimesed pöörduvad enam lähimineviku poole ja tunnevad selle vastu kummalist nostalgiat. See on üleeuroopaline tendents.

Läänes on see tugevalt seotud populistliku rahvuslusega – XX sajandi populistid tegelevad immigratsiooni eelse ajalooga. Kui riigid olid riigid, oli teada, mida oodata, ja elu oli lihtne; enne kui moderniseerumine ja poliitkorrektsus elu keeruliseks tegid. Ka Nõukogude riik rajanes eristustele, nagu must-valge, hea-halb, vastupanu-rõhumine. Sel puudus tänapäeva maailma keerukas mitmetahulisus. On tõesti tekkinud nostalgia lihtsama maailma järele.

Linda Kaljundi: Paradoksaalselt aitas Nõukogude periood säilitada traditsioonilist rahvusliku mineviku ja kultuuri käsitust. Läänes hakati 1970.–1980. aastatel tegelema rahvusluse kriitilise ajalooga, kuid mitte Ida-Euroopas. Olles küll rahvusliku suveräänsuse vastu, soosis Nõukogude identiteedi- ja ajaloopoliitika siiski mõningaid rahvuslikke sümboleid ja mälupaiku: Eestis näiteks laulupidu või ideed, et rahvusliku ajaloo keskmes on igavene võitlus saksa valitsejate ülemvõimu vastu. Nõukogude-järgsel ajal oleme näinud varasema rahvusliku projekti jätku, mille ühe ilminguna avati 2017. aastal rahvusmuuseumi (ERM) uus maja. Kuidas toime tulla selliste traditsioonidega tänapäeva märksa keerulisemas maailmas?

J. L.: See on väga huvitav. Sellised muuseumid on äärmiselt vajalikud. Las ma toon ühe näite Hollandist, kus oli samuti tung rahvusliku ajaloomuuseumi järele, mis on tegelikult ju XIX sajandi vastus XXI sajandi küsimusele. Üks mu kolleeg juhtis tähelepanu, et kui sellist muuseumi üldse teha, tuleb sinna panna vastuolulised asjad. Näiteks 1939. aastal enne sissetungi Belgiasse ja Hollandisse elas Hitler üle atentaadi. Sõbraliku neutraalse riigi juhina saatis Madalmaade kuninganna Wilhelmina talle sel puhul õnnitlustelegrammi. Kaasaegne muuseum peaks püüdma näidata ajaloo irooniat. Wilhelminat mäletatakse Madalmaadel kui naist, kes põgenes Hitleri eest ja juhtis natsivastast vastupanuliikumist, kuid aasta varem oli ta õnnitlenud Hitlerit tema ellujäämise puhul.

Meil on kalduvus otsida lohutavat, turvalist, lihtsat lähiajalugu. Ja allasurutuna teame vähemalt, et meie olime head ja nemad halvad. Lihtne maailm.

Tegelikult ei olnud! Ja neid vastuolusid tuleb näidata. Seda iseäranis Euroopa Liidu uutes liikmesriikides Kesk- ja Ida-Euroopas. Ülekaalukas juhtnarratiiv kipub seal jutustama sõdadevahelisest iseseisvast „kuldajastust“, seejärel natside sissetungist ja tagasitõmbumisest, millele järgnes sujuv Stalini võimu alla minek – samal ajal kui läänt toetas Marshalli plaani abiprogramm.

Kuid sageli ei nähta, et üle Euroopa toimus 1930. aastatel autokraatlik, antidemokraatlik pööre: António de Oliveira Salazar Portugalis, Francisco Franco Hispaanias, Józef Piłsudski Poolas, kõik need tegelased siin Baltimaadel. Ja kui natsid ning Nõukogude väed sisse marssisid, ei kaotanud nad tegelikult senist demokraatiat – see samm oli tehtud juba iseseisvuse ajal.

See on tõesti teema, mida tänapäeva Euroopas tuleb hoolega silmas pidada. Sõdadevahelisel rahvusriigi „kuld­ajastul“ toimunu kaldus sageli mitte­tolerantsuse, marurahvusluse, äärmise monokultuursuse suunas. Seega olen veendunud, et ajaloolaste ülesanne on näidata mineviku keerulisust. Mitte lihtsat minevikku – mingit kookonit, kuhu saab end peitu tõmmata.

K. J.: Kui palju rõhku paneksite rahvusluse uuringute uue tõusu juures külmale sõjale ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele? Eestis ja mitmel pool Ida-Euroopas kiputakse ühiskonnas – kuid ka teadlaskonnas – kinnisideena kõiki suuri muudatusi põhjendama Nõukogude Liidu lõpu ja üleminekuaja tingimustega. See näikse justkui vastuseid pakkuvat kõigile sotsiaalsetele, kultuurilistele, teoreetilistele jne muudatustele. Ometi võime samal ajal näha samalaadseid protsesse toimumas läänemaailmas, mis Nõukogude Liidust sellisel määral mõjutatud ei olnud. 

J. L.: See on nii ja naa. Näiteks Miroslav Hroch kirjutas rahvusluse alal fundamentaalseid uurimusi juba 1960. aastatel. Tema tekstid jõudsid läände viibega, kuid siiski jõudsid, tänu Eric Hobsbawmile jt. Ka Benedict Anderson, Ernest Gellner, Anthony D. Smith alustasid oma tegevust kõik 1970.–1980. aastatel.

Samuti on levinud teleoloogia, et rahvuslus on see, mis viis Auschwitzini. Pärast kommunismi langemist on Ida-Euroopas näha katset jutustada rahvusluse lugu positiivses võtmes. Rahvusluse taastulemist postkommunistlike riikide juhtiva ideoloogiana väljendasid kahtlemata ka nõukogudevastased demonstratsioonid.

Samuti on näha antimodernistlike käsitlusviiside taastärkamist. Terve rida rahvusluseteoreetikuid, nagu Caspar Hirschi, väidab, et rahvuslus viib ka rahvusliku vabaduseni ja on seetõttu hea. Rahvusluse ilminguid püütakse leida keskajal või varemgi veel – seda väidavad perennialistid, kelle moto näib olevat, et riik vajab oma kodanike kultuurilist solidaarsust.

K. J.: Mil määral on teie isiklik elukäik tagasivaates mõjutanud teie akadeemilisi huvisid ja küsimusi, mida olete tõstatanud? Kuivõrd on välismaal elamine olnud silmade avajaks teadustöös?

J. L.: Pigem on see olnud vastupidi. Kujunes nii, et elasin mujal ja lõin kakskeelse pere, kuid seda just põhjusel, et olin juba varem huvitunud võrdlevatest kultuuriuuringutest. Olen pärit väiksest külast Hollandi–Belgia piiri ääres, Maastrichti–Aacheni–Liège’i vahelises kolmnurgas, kus räägitakse paljudele mõistetamatut murret. See asub 200 kilomeetrit Haagist, kuid Brüssel, Köln, Luxembourg jäävad vaid 100 kilomeetri kaugusele.

Kasvasin üles olukorras, kus tajusin, et rahvuslikud identiteedid on palju komplekssemad, voolavamad ning et riigi kodanik võib olla ilma end selle riigiga tihedalt sidumata, ning et vahel oleme kultuuriliselt ja sotsiaalselt palju lähedasemad teispool riigipiiri elavate inimestega kui oma kaasmaalastega. Ühese identiteedi piiravus oligi põhjus, miks otsustasin kooli lõpetamise järel mitte Hollandisse jääda. Õppisin Aacheni ülikoolis võrdlevat kirjandusteadust. Seal kohtusin iirlannaga, kirjandusteadlase Ann Rigneyga ja me abiellusime. Mitte ühegi konkreetse identiteedigrupi alla kuulumise kogemus on olnud mu arengus põhjapaneva tähendusega.

Ühtlasi tähendas see, et minust sai väga pühendunud teadlane. Me kaalusime Aachenis ja Dublinis õppimise erinevusi. Mulle sai selgeks, et see on üks suur võrgustik: tunnen end koduselt igas ülikooliraamatukogus. See on mõnes mõttes palju tugevam identiteet kui rahvuslik identiteet. Nagu Umberto Eco raamatu „Roosi nimel“ algul, kui benediktiini munk koputab teise kloostri uksele – ta on ikkagi samast ordust ja lastakse sisse.

L. K.: Olete oma akadeemilises elus pühendanud palju aega suurtele koostööprojektidele, mis kaasavad erineva geograafilise ja kultuurilise taustaga uurijaid. Ma kahtlustan, et seegi on pannud teid mõtlema selle üle, kuidas ehitada paremat dialoogi Ida- ja Lääne-Euroopa rahvuslusekäsitluste vahel – sest lähenemised on siiski erinevad, eriti laiemal tasandil.

J. L.: Lääne-Euroopas üles kasvades õpitakse rahvuslust nägema millegi diktaatorlikuna, mis juhatas Auschwitzini. Ida- ja Kesk-Euroopa rahvastele on rahvuslus aga pigem midagi, mida Stalin või Hitler püüdsid alla suruda; rahvuslus kui midagi, mis oli hea enne diktatuuri. Kolmanda vaatepunkti järgi, mis tugev nt Iirimaal, on rahvuslus miski, mis aitas kolooniatel oma hegemoonide alt emantsipeeruda.

Küsimus, kas rahvuslus on olemuslikult hea või halb, on mitmel põhjusel fundamentaalne. Rahvuslust näevad üldjuhul halva asjana Prantsuse-Saksa traditsioonist võrsunud, samuti n-ö uurijate diasporaa esindajad, nagu Isiah Berlin või ungarlane Ernest Gellner või Iraagis sündinud Elie Kedourie – inimesed, kes elasid ise transnatsionaalset elu.

Nüüd näeme uue hooga kanda kinnitamas seisukohta, et rahvuslus ei olegi tingimata halb. Seda ka poliitikas. Öeldakse, et rahvuslusevastasus (anti-nationalism) on kosmopoliitliku poliitkorrektsuse peen erivorm, et Euroopa kaitsmises islami immigrantide eest ei ole midagi halba jne. Seda väljendab kõige ilmekamalt Ungaris toimuv.

Ma vaatan seda õudusega. Sest mulle on saanud selgeks, et rahvuslus on halb asi! Ning seda isegi siis, kui võtta Franco, Mussolini, Hitler, Horthy jt tuntud diktaatorid pildilt välja. Peaaegu kõik ennast rahvuslikuna määratlenud riigid on lühikese aja jooksul muutunud autokraatlikuks ja antipluralistlikuks.

Aga kui seda ütleb minusugune hollandlane, ei lähe see Kesk- ja Ida-Euroopa inimestele korda. Selles tuleb neil endil selgusele jõuda. Nii et minu meelest seisab siinsete intellektuaalide ees hiigelsuur ülesanne – kirjutada ajalugu kriitiliselt.

Praegu näen postkommunistlikel maadel loodavat liiga palju monumentaalset ajalugu. Kindlasti oli see mingi aeg pärast totalitaarse diktatuuri traumat vajalik. Ka Hollandis oli nii. Holland pole kunagi olnud rahvuslikum kui 1947. aastal, mil kogu riiki ühendas viha võõraste natsi okupantide vastu. See osa minu vanemate perekonna­lugudest. Aga läänes aitas meid sellest üle Vietnami sõda ja uus põlvkond 20 aastat pärast sõja lõppu. Saksa noored hakkasid küsima oma vanematelt, mida nemad sõja ajal tegid. Alles see beebibuumijärgne küsimustelaviin tõi kaasa Saksamaa tõelise denatsifitseerimise. Hakati mõistma, et kõike ei saa taandada kurjadele võõramaalastele ja kangelaslikele rahvuslastele. Asi oli palju keerulisem. Holland saatis Indoneesias vaid kolm aastat pärast natside alt vabanemist ise korda kohutavaid tegusid. Sellised näited juhivad tähelepanu ajaloo keerukusele.

Arvutame nüüd: see oli umbkaudu 25 aastat pärast 1945. aastat. Kui ammu oli 1990? Oleks juba aeg! See on põlvkondlik asi. Orbán jt postkommunistlikud rahvuslased teevad meile selgeks, et on viimane aeg, et noorem põlvkond hakkaks vanemat kriitiliselt küsitlema. See on midagi, mida kohalikud uurijad peavad ise tegema. Tuleb endale tunnistada, et ajalugu ei ole must-valge, vaid täis vastuolusid. Kui seda ütleb Euroopa Liit või Jean-Claude Juncker – või Joep Leerssen – ei ole sellest kasu. Mõju võib olla hoopis vastupidine.

Joep Leersen: „Mulle on saanud selgeks, et rahvuslus on halb asi! Ning seda isegi siis, kui võtta Franco, Mussolini, Hitler, Horthy jt tuntud diktaatorid pildilt välja. Peaaegu kõik ennast rahvuslikuna määratlenud riigid on lühikese aja jooksul muutunud autokraatlikuks ja antipluralistlikuks.“

Helen Melesk / EKM

L. K.: Milline võiks olla rahvusluse uuringute tulevik? Ühest küljest kirjutatakse rahvuslusest tohutul hulgal akadeemilisi tekste, see võib näida isegi üleuuritud teemana. Teisalt, rahvusluse praegune uus tõus on teinud selle analüüsimise taas väga vajalikuks. Kas teile tundub, et äärealadel nagu Eesti on midagi üldistele diskussioonidele lisada? Mis teemad võiksid olla kõige huvipakkuvamad?

K. J.: Ja siit kohe kinni haarates: te olete viimase kümnendi jooksul korduvalt Eestis käinud, esinenud konverentsidel ja osalenud doktorantide seminarides. Mis mulje on teil jäänud Baltimaade ja Eesti humanitaaria „tervisest“ ja rahvusluse osast selles? Kas märkate midagi alarmeerivat?  

J. L.: Kui Eesti suudab säilitada oma praeguse poliitilise iseseisvuse ja suhtelise majandusliku jõukuse, on tegu minu meelest kadestamisväärse riigiga. Kui kliima oleks veidi soojem, oleks see Euroopa parim riik! Ja ma ei aja jama, ma tõesti mõtlen nii. Te olete ikka veel ajaloouurimise kangelaslikus faasis, teil on veel palju teemasid avastamata. Kõik need eri režiimid, nende vastastikune mõju, kaasnev keerukus. Palju tööd on ees. Ma näen uskumatut kooslust ühelt poolt komplekssetest läbi uurimata materjalidest ning teiselt poolt väga kõrge haridustasemega ja põlvkondadeülesest uurijaskonnast, kogemustega ja noored uurijad kõrvuti. Sloveenia kõrval on see minu meelest uue ajaloolise uurimistöö seisukohast tõesti üks kõige parema tervisega riike Euroopas.

Mida teha rahvusluse uuringutega üldisemalt? Riikides, kus arhiivid on põhjalikult läbi töötatud, tuleb harva ette põhjapaneva tähtsusega uusi arhiivileide. Miks kirjutada uusi raamatuid rahvuslusest? Ma olen tüdinud lõputust rahvusluse ja modernsuse traditsiooni kordamisest. Eriti häirib mind, et uurijad on hakanud jagunema vastavalt oma ekspertiisile: teatud seltskond uurib 1800. aastale järgnenud arengut, teine varauusaega, ja kumbki ei tea, mis toimus teispool 1800. aasta piiri. Kuna nad uurivad eri perioode, siis nad ka ei suhtle omavahel, vaid ajavad mõlemad oma asja. Ja nii saab juhtuda, et mõned medievistid ja varauusaja uurijad määratlevad end rahvuslastena või perennialistidena, arvates et XIX sajandil toimunu ei oma suuremat tähtsust, ning et meie arusaama rahvusest leiutas Martin Luther.

See on muutunud ideoloogiliseks debatiks, mida käivitab rahvusluse positsioon päevapoliitikas. On poliitiline nõudlus rahvust jaatavate lugude järele, samal ajal kui rahvusluse kriitikuid või õõnestajaid püütakse aktiivselt tõrjuda, sh teadusrahastuse poolt. Näiteks Anne-Marie Thiesse on väga mures rahvusluse uuringute tuleviku pärast Prantsusmaal. Rahastajad ütlevad kas seda, et rahvuslus on saksa teema, meie sellega ei tegele või et keda huvitab rahvuslus, on ka ise natsionalist. Prantsuse rahvusluse kriitiline uurimine on kuidagi päevakorrast maas. Ja see teeb muret.

Millised võimalused siis on edasi minna? Mulle meeldib, kui rahvus­ülesed uurimused lähenevad mitmekihiliselt. Mulle pakub väga huvi, kuidas identiteetide ajalugu suhestub makro­identiteetidega nagu balti, rahvusidentiteetidega nagu eesti, regionaal- ja mikro-regionaalidentiteetidega nagu latgali või samogiidi, ja linnaidentiteetidega nagu Tallinna või Riia. Linnad on nii põimunud võrgustikud.

L. K.: Oma peaettekandes mainisite romantilise rahvusluse kaaperdamist ja kohandamist paremäärmuslike gruppide poolt. Kas võiksite seda täpsemalt selgitada?

J. L.: See teeb mind väga murelikuks. Olen jälginud näiteks alternatiivse parempoolsuse (alt-right) arengut USAs. Kui Donald Trump identifitseeris end rahvuslasena (nationalist), kaasnes teatav šokk. Ameeriklased kalduvad end mõtestama patriootidena. Rahvusluse mõistet kasutatakse vaid valgete ülimuslikkuse kontekstis, ja inimeste kohta, kes ikka veel usuvad osariikide suveräänsusesse ja Ameerika Ühendriikide kodusõjaaegsesse jaotusse. See tähendab Ameerika identiteedi defineerimist oma sünnikoha või juurte, ja mitte oma tuleviku alusel. Väga kahtlane.

Sellest peale olen märganud euroskeptiliste ja alt-right gruppide kasvavat rahvuslikku enesekuvandit. Nende meelest polegi selles midagi halba. Ja nad jäävad uskuma millessegi, mida nad nimetavad konservatiivseks revolutsiooniks, mis on nende viis öelda, et ka natside seas oli intellektuaale. Need võrgustikud hõlmavad ka Lääne-Euroopa neonatsirühmitusi. Nende ilmingud on Prantsuse antiimmigratsiooni liikumine Génération Identitaire, nad on tugevad Ungari Fideszi ridades. Nad ei identifitseeri end enam antielitaarse või antiislamistlikuna, vaid rahvuslikuna. Mõned nendest äärmuslikest võitlevatest parempoolsetest, kes on seotud neonatsi alt-right’iga, ka mõned neonatsi-rokk­bändid, nimetavad end romantilisteks rahvuslasteks (romantic nationalist). See ei ole mingi ratsionaalne ideoloogia. See on tõeliselt murettekitav.

Samal ajal näitab see ka, et kui me uurime näiteks 1880. aastate sümbolistlikke maalikunstnikke ja luuletajaid, siis ei tegele me mingi toreda süütu esteetilise asjaga. Selleski peitub pahaendeline element. See on olnud aastaid uinunud ja varjatud olekus – pärast natside rassilise rahvusluse manifestatsiooni oli see Lääne-Euroopas absoluutne tabu, kuid nüüd on see pead tõstmas.

L. K.: Kas arvate, et see toob uuesti ringlusse ka ajaloolised rahvus­romantilised raamatud, pildid, muusika­teosed jne?

J. L.: Jah, kuid lihtsustatud ja puhastatud kujul – klippide, ikoonidena. XIX sajandil kirjutati pikki, igavaid, kohutavalt puiseid tekste, ja ühelgi tänasel skinhead’il ei jagu kannatust neid lugeda. Aga neile meeldib postitada oma veebisaidile mõne ajaloolise tegelase foto või tsitaat. Näiteks Itaalias tegutseb organisatsioon CasaPound, mis on nimetatud fašistliku poeedi Ezra Poundi järgi, kes pärast sõda Mussolinit ülistavate luuletuste pärast kinni istus. Ma ei usu hästi, et ükski CasaPoundi liige tema luulet lugenud on, see nõuab suurt intellektuaalset pingutust. Sellist sorti XIX sajandi taaskasutust võib kõikjal näha.

Samal ajal on sellel häid külgi. Ideoloogilistel eesmärkidel taaselustatud toksilise kultuuripärandi kõrval leidub ka positiivseid näiteid. Mind rõõmustavad viimase 20–30 aasta arengud külma sõja kaasatoodud jaotuste ületamisel. Teise maailmasõja eel toimunu osas on tekkinud justkui mingi ühine mälu. Inimesed hakkavad mõistma, et 1910. aastal elati veel kultuurilise kontiinuumi tingimustes. Naasmas on fin-de-siècle-ajastu kultuuriline ühtsus, mis Esimese maailmasõja ja totalitaarsete diktatuuridega kaotati. Ühest küljest taasavastatakse ajaloost üksikuid äärmuslikke natsionaliste, kuid teisalt tõsiasja, et Euroopa oli toona märksa ühtsem.

L. K.: Kumus oli teil võimalus näha näitust „Vabad hinged: sümbolism Baltimaade kunstis“. Mis on teie muljed, mis teid kõige rohkem üllatas?

J. L.: Ma pean ütlema, et sõitsin siia teatava halva eelaimdusega, sest kartsin, et Balti riikide 100 aasta tähistamise tuules võib korraldajatel mõlkuda mõttes mingit sorti kollektiivse balti identiteediloome katse, ajendatud Putini lähedusest ja ühise mineviku loomise ideest, umbes nagu Beneluxi maades. Olin meeldivalt üllatunud, et tegelikult teadvustati vägagi kolme riigi sümbolistliku repertuaari erinevust. Samuti olid need tihedalt põimunud iiri, briti, katalaani, isegi Praha sümbolismi ja fin-de-siècle hoiakutega. Mind rabas, et Baltimaade kunstnike tööd kuuluvad sama palju kokku omavahel, kui nad kuuluvad kokku Norra, Islandi või Iiri omadega.

Teine asi, mis mulle meelde jäi, oli intensiivne polaarsus ühelt poolt kunsti loojate väga arenenud kodanliku modernsuse, ja teiselt poolt teemade tugeva rustikaalsuse vahel – ehk siis linna ja maa vahel.

Kolmandaks, tavaliselt tundub, et Euroopa perifeeria jäi kuidagi keskustest maha. Kuid vahel on perifeeria keskusest ees. Kultuurivahetus, eriti sedavõrd epideemiline vahetus, nagu ta seda toona oli, ei tunnista mingit keskust. Kunstielu on imperiaalsetes provintsides sageli ärevam kui pealinnades. Kui me ka võime rääkida hilisemast stardist või teatavast viivitusest, siis sellele järgnes mitmekordselt kiirendatud areng. 1860.–1870. aastate rustikaalsest provintsialismist jõuti sajandivahetuseks tõeliselt tipp­tasemel kunstini – esteetiline moderniseerumine käis kiirendatud korras.

L. K.: Sümbolistlik ja rahvusromantiline visuaalkultuur on väga transnatsionaalne. Kas selles osas torkas silma midagi Balti-spetsiifilist – midagi, mis näis teiste piirkondade kunstist erinevat?

J. L.: Mulle jäi meelde intensiivne tähelepanu metsale – et mitte öelda kinnisidee. Samuti traditsioonilise kunstimeisterlikkuse eitamine. Nt Belgia maalikunstnik Fernand Khnopff või mõned teised sümbolistid olid oma anatoomilistes ja perspektiivjoonistustes piinlikult korrektsed ja akadeemilised. Siin näeme palju abstraheeritud vormi, ja palju varem. Mind rabas eriti Janis Rozentāls kui piirkonna juhtiv kunstnik – tõeline avastus, ma ei olnud teadlik, kui kõrges liigas ta mängis. Samuti märkasin teatavat tõsidust – see võis küll olla väga tähtis ja imetlusväärne periood, kuid irooniale või huumorile Baltimaade kunstnikud palju ruumi ei jätnud.

1 Korraldajaks Kumu kunstimuuseum ning Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing. Ühtlasi oli see neljas Balti riikide kunstiteadlaste ühiskonverents. Vt kava: EKM koduleht, https://kunstimuuseum.ekm.ee/sumbolistlik-kunst-ja-laanemere-piirkond-1880-1930/ [30. V 2019]

2 Joep Leerssen, National Thought in Europe: A Cultural History. Amsterdam University Press, 2006. Hollandikeelne esmaväljaanne 1999.

3 Johan Huizinga, Kultuuriajaloo ülesanne. Valik artikleid, esseid, kõnesid. Koost Joep Leerssen, tlk Mati Sirkel. (Gigantum humeris.) Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2013.

4 Encyclopedia of Romantic Nationalism in Europe, 2 kd. Eds. Joep Leerssen, Anne Hilde van Baal, Jan Rock. Amsterdam University Press, 2018.

5 Encyclopedia of Romantic Nationalism in Europe, https://ernie.uva.nl/ [30. V 2019].

6 Vt Joep Leerssen, Nationalism and the Cultivation of Culture. – Nations and Nationalism 2006, vol. 12, no. 4, lk 572.

7 Samas, lk 564.

8 Vt eriti Hasso Krull, Katkestuse kultuur. Vagabund, 1996.

9 Vt David Lowenthal, The Past is a Foreign Country. Cambridge University Press, 1985.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht