XXI sajandi poliitikud: ametis, kuid mitte enam võimul

Eesti poliitika „nurjatud probleemid“ on vaesus, regionaalne ebavõrdsus, rahvastikukriis, eesti-venelaste integratsioon jne.

TÕNIS SAARTS

Praegu ametis Ratta valitsusele on ette heidetud laiema visiooni puudumist. Seisakumurdmise jutust on saamas iseenese paroodia. Piisab, kui lugeda koalitsioonilepingut, kus ajahorisont on maksimaalselt paar-kolm aastat. Suure narratiivi puudumises ja „peenhäälestamises“ süüdistati ka varasemaid Reformierakonna valitsusi. Lihtne on näpuga näidata „omadusteta meestele“ (ahta maailmanägemisega poliitkarjeristidele). Minu meelest on Eesti poliitika visioonipuuduses aga midagi sümptomaatilist. Sellel on palju sügavamad põhjused, mis seostuvad XXI sajandi poliitika ja demokraatia teisenemisega – ja mitte ainult meil, vaid laiemalt. Selle muutuse võtab tabavalt kokku inglisekeelne lause „Parties and politicians are in office, but no longer in power“ ehk „Erakonnad ja poliitikud on ametipostil, kuid mitte enam võimul“.

Paistab, et poliitikud ja erakonnad ei suuda enam paljuski protsessi, mis kujundab nende riigi majandust ja ühiskonna arengut, oma kontrolli all hoida, mistõttu on neil ka raske seda suunata ja välja käia suuri narratiive ja kaugemaid visioone. Pahatihti ei ootagi valijad poliitikutelt julget tulevikuprogrammi ega usu selle elluviimisesse. Põhjusi, miks on nii läinud, leiab mitmeid. Vaatan siinkohal neist nelja, mis on Eesti poliitikas kõige nähtavamad: üleilmastumise mõju, „nurjatute probleemide“ fenomen, eeslavapoliitika ja tagalavapoliitika lahkukasvamine ning poliitika meediastumine.

Esiteks üleilmastumise mõjust. Poliitikateadustes on juba ammu räägitud sellest, et globaliseerumine (ja ka euroopastumine ehk ELi mõju kasv) ahendab märgatavalt rahvusriikide võimalusi igas valdkonnas täiesti iseseisvalt poliitikat kujundada ja kitsendab poliitikute mänguruumi arengut suunata. Võtame näiteks majanduspoliitika. Me kõik ju teame, et hiljutine soliidne majanduskasv pole niivõrd Eesti poliitikute tarkuse tulemus, vaid suuresti on selle taga meie lähinaabrite majanduslike väljavaadete paranemine ja positiivsed tendentsid meie sihtturgudel. See ei tähenda, et kodumaised poliitikud ei saa strateegiliste valikutega üldse meie majanduse kasvupotentsiaali mõjutada, kuid tihti käib mäng üle nende pea ning sõltub regionaalsest ja maailmamajanduslikust konjunktuurist.

USA poliitikateadlane Timothy Hell­wig¹ on uurinud, kuidas reageerivad sellisele mänguruumi ahenemisele erakonnad ja poliitikud ning nende valijad. Hellwigi analüüs näitab, et valijad mõistavad suurepäraselt, et majandus-, rahandus- ja tööstuspoliitikat on rahvusriigi poliitilisel eliidil järjest raskem suunata, mistõttu poliitikutelt oodataksegi neis valdkondades järjest vähem ega karista neid kuigi karmilt majandusalaste ebaõnnestumiste eest. Poliitikud saavad samuti suurepäraselt aru, et ei saa majandusküsimustes ise palju ära teha, ning üritavad poliitilise konflikti suunata klassikalise parema-vasaku vastandamise asemel pigem identiteedipoliitikasse.

Nii hakkavadki sotsiaal-majanduslike teemade asemel valimisdebattides domineerima pigem immigratsiooni (viimased Prantsusmaa valimised), Euroopa integratsiooni (Brexit) ja elustiili vabadusega (meie kooseluseadus) seotud teemad. Loetelule saab Eestis alati lisada ka kurikuulsa vene kaardi. Niisiis, kui küsida, miks ei käi meie poliitikud ometi välja suuri visioone, kuidas tuleks Eestil hakkama saada XXI sajandi väljakutsetega ja mil viisil majanduslikus väärtusahelas kõrgemale ronida, siis lühike vastus on, et pole ei tellimust ega ka võimalust makroprotsessi otsustavalt mõjutada. Valijad ei usu, et poliitikud suudavad ambitsioonikad ja kaugesse tulevikku vaatavad majanduspoliitilised lubadused ellu viia. Poliitikutel ja erakondadel on aga palju mõistlikum võtta sõna valdkondades, kus nad saavad midagi ise ära teha (nt haridus- ja tervishoiupoliitika), või siis kütta konjunktuuriga kaasa loksudes üles identiteedipoliitilisi vastandusi.

Ometi pole üleilmastumisest tingitud manööverdamisruumi ahenemine ainus põhjus, miks on erakondadel reaalses poliitikakujundamises järjest raskem kaasa rääkida ning ühiskonna arengut suunata. Nimelt on XXI sajandi ühiskonna- ja majandusprobleemidele lahenduse leidmine niivõrd keeruline ja probleemid ise nii mitmetahulised, et see käib tavalistele parteipoliitikule lihtsalt üle jõu. Poliitikateadustes kõneletakse järjest enam nn. „nurjatute probleemide“ (wicked problems) fenomenist. „Nurjatud probleemid“ on hädad, mida on esiteks võimatu defineerida (nad on nii laiad ja mitmetahulised, et keegi ei oskagi öelda, mis on nende tegelik tuum); teiseks on nad on niivõrd läbi põimunud muude probleemidega, et neid on võimatu üksteisest eristada, ja nende puhul pole õiget või valet lahendust, vaid see saab olla kas hea või halb, parasjagu toimida või mitte.

Kõigest sellest johtuvalt on need kitsaskohad sisuliselt lahendamatud, sest lahenduste pakkumise käigus võib ka probleem ise teiseneda, muutuda järjest keerukamaks ja mitmetahulisemaks. Klassikalised „nurjatud probleemid“ on Eesti poliitikas näiteks vaesus, regionaalne ebavõrdsus, rahvastiku­kriis, eesti-venelaste integratsioon, Eesti majanduse läbimurre jõudmaks pool-perifeeria riikide klubist kõrgelt arenenud majanduste hulka jne. Ühelegi neist pole lihtsat ja õiget lahendust. Nurjatute probleemide ajastul ongi poliitikutel ja erakondadel järjest raskem välja pakkuda köitvaid tulevikunarratiive ja anda selgepiirilisi lubadusi lahendamaks suuri ühiskondlikke väljakutseid, sest nad teavad, et tegelikult nad nendega hakkama ei saa. Palju targem ongi mitte kaugele ette vaadata, tegelda parasjagu põletavate küsimustega ning loota, et need „nurjatud probleemid“ kas leevenduvad ise-enesest, või võtavad poliitilised vastased läbikukkumise häbi enda kanda.

Kui poliitikud siiski otsustavad nende keeruliste ülesannetega rinda pista, siis jääb neil enese tarkusest väheks ning nad peavad toetuma ametnikele ja ekspertidele, nõu pidama huvirühmade esindajatega, kulutama ELi institutsioonide uksi jne. See tähendab, et reaalne, inimeste igapäevaelu mõjutav poliitikakujundamine toimub kusagil mujal, mitte parlamendis või erakonnakontorites. Vilgas tegevus käib ministeeriumide nõupidamisruumides, huvirühmi ja eksperte haaravates poliitikavõrgustikes, Brüsseli koridorides jm. Teisisõnu, tegelik poliitikakujundamise protsess on valija pilgu eest varjatud ja sellega tegelevad suuresti inimesed, kellele kodanikud polegi oma häält andnud. Vaadakem kas või Ratta valitsuse tegemisi: olgu praeguse maksupaketi ja Rail Balticuga seoses vehklemist palju tahes, pikemas perspektiivis mängivad Eesti maksu- ja transpordipoliitika kujundamises võtmerolli hoopis teised jõud (potentsiaalsed investorid, suurärimehed, lobistid, ELi bürokraadid, mõjukad eksperdid jt), mitte Keskerakonna poliitikud ja peaminister.

Seetõttu väidabki kreeka päritolu poliitikateadlane Yannis Papadopoulos,² et tänapäeva demokraatlikes riikides süveneb järjest enam lõhe nn eeslavapoliitika ja tagalavapoliitika vahel. Eeslavapoliitika seostub ennekõike dramaatiliste valimiseelsete parteipoliitiliste võitlustega, mida peetakse enamasti identiteedipoliitika teemal, tegelikud inimeste elu ja heaolu mõjutavad poliitilised otsused sünnivad aga tagalaval, valija pilgu eest varjul, ning neid valimiste käigus tihtipeale ei arutatagi. Meenutagem viimaseid valimisi (2011, 2015), kus põhikonfliktiks oli ikka ja jälle nn vene küsimus ja julgeolek. Kuid viigem see nüüd kokku teemadega, mis on tegelikult neil aastatel Eesti valijaid erutanud ja terava ühiskondliku debati kaasa toonud: need on ju olnud kooseluseadus, Rail Baltic, Kreekale laenamine, põgenikekriis, töövõimereform jms. Nimetatud teemad langesid poliitikutele kaela ootamatult (ja seda just globaalse maailma ettearvamatuse tõttu, nagu Kreeka finantskrahh või põgenikekriis) või siis kujundasid poliitika tegeliku sisu paljuski huvirühmad, eksperdid ja ametnikud (kooseluseadus, töövõimereform ja Rail Baltic). Sellises olukorras ongi poliitikutel taas palju targem tegelda poliittehnoloogia ja valimiseelsete dramaatiliste identiteedipoliitiliste vastasseisude üleskloppimisega, mitte hakata müüma sisulisemaid ja pikema aja peale mõeldud poliitikaalgatusi, mille sisu kujundamist nad oma täieliku kontrolli alla ei saa ja mille realiseerumine on samuti küsimärgi all.

Vahest kõige kurvem on see, et suuri köitvaid tulevikuplaane ja narratiive ootab järjest vähem ka valija. XXI sajandi poliitika allub järjest enam meedia (ja nüüd ka ühismeedia) dikteeritud loogikale ehk poliitika on meediastunud.³ See tähendab muu hulgas seda, et poliitika sisulised detailid ja suured visiooniprogrammid valijat enam eriti ei huvitagi. Viimane ootab pigem, et poliitik räägib temaga lihtsas keeles, säutsub või laseb teleekraanil lendu kõlavaid sound bite’e, sest muidu ei suuda ta lihtsalt igapäevases infohulgas orienteeruda. Poliitikud teavad seda suurepäraselt ega pingutagi, et olla sisukamad ja visioonikamad.

Niisiis võib lõpetuseks tõdeda, et kaugelenägeva ja kirka silmavaatega visioonipoliitikud pole enam need, keda XXI sajandi demokraatiamudel soosiks. Ometi ei ole säärased poliitikud ka täiesti välja surnud, sest ükskord saab ka valijatel sellest poliittehnoloogiast küllastunud ja sisuliste muutusteta poliitikategemisest küllalt. Siis tõusevadki esile Emmanuel Macroni taolised söakad ja pikema vaatega liidrid. Millal see hetk Eestis kätte jõuab, on raske öelda, lähiaastatel vaevalt. Seni tuleb meil leppida tüüpiliste XXI sajandi poliitikutega, kes pole ei rumalad ega saamatud, vaid meie õnnetuseks uue sajandi reaalsuse ja ootushorisondiga liigagi hästi kohanenud.

1 Timothy Hellwig, Globalization and mass politics: Retaining the room to maneuver. Cambridge University Press, New York 2014.

2 Yannis Papadopoulos, Democracy in Crisis? : politics, governance and policy. Palgrave Macmillan, Basingstoke, New York 2013.

3 Vt nt Frank Esser, Jesper Strömbäck, Mediatization of politics: Understanding the transformation of Western democracies. Palgrave Macmillan, Basingstoke 2014.