XXI sajandi tuleproov

Lea Larin

I vaatuse etendas Venemaa tempokalt. Kõigest kolm nädalat pärast seda, kui Vene armee eriväed hõivasid Krimmi poolsaare strateegilised punktid, mängiti kohalike venemeelsete separatistide poolt maha referendum, mis lõppes veenva 96,77% ülekaaluga Venemaaga ühinemise poolt.

Ning kui enne teisipäeva oli veel mõningaid kahtlusi, sai siis selgeks, et Putin ei lase end selles osas, mida peab Venemaa mõjusfääriks, mingist rahvusvahelisest survest segada. „Krimm on alati olnud vene inimeste südameis ja mõtetes Venemaa lahutamatuks osaks,” ütles Putin teisipäeval sadade föderaalnõukogu liikmete ees peetud kõnes. Kõne katkestasid korduvad kestvad tormilised ovatsioonid ning püstijalu skandeeritud hüüded „Venemaa! Venemaa!” Kohalviibijad nutsid.
See oli edukalt läbiviidud infosõja I vaatuse lõpp. Minevik pole kunagi surnud. Ta pole isegi veel möödas. Ann Applebaum juhtis tähelepanu, et juba detsembris kasutas Putin Ukraina kohta sõnapaari „vennalik riik” – nõukogudeaegset terminit, mida kasutati 1968. Praha ja 1979. Afganistani sissetungi õigustamiseks. Veebruaris, Maidanil toimuva veresauna ajal, ilmus Ukraina ja Venemaa võimuesindajate sõna­pruuki „terrorismivastane operatsioon”, millega Venemaa õigustas 1999. aastal sissetungi Tšetšeeniasse, ning millega Vene armeele anti carte blanche Groznõi purustamiseks.
Putini retoorika kohaselt oli vajadus kaitsta Krimmi elanikke russofoobide, neonatside ja antisemiitide eest, kes on illegaalselt ja välisriikide mahitusel Ukrainas võimu haaranud. Ega Putini retoorika erine riikliku ajakirjanduse poolt kasutatavast. Küll marutõbiseks peetud, kuid mõjuka telestaari Dmitri Kisseljovi lapsesuu läbi sai mõne päeva eest teatavaks seegi, et Venemaa on ainus riik maailmas, kes on võimeline USA radioaktiivseks tolmuks pihustama.
Kui veel mõni aasta tagasi oleks toimuv tekitanud Venemaa avalikkuses debati, siis praeguseks on ajakirjandusvabadus lämmatatud, opositsiooniliidrid trellide taga ja Moskvas sõjavastases meeleavalduses osalenud on miilits arreteerinud.  Kuid rõõmsaid sündmusi jagub, teisipäeval toimusid paljudes kohtades Venemaal, näiteks Karjalas Petroskois Krimmi Venemaa rüppe naasmise auks kontserdid „Igavesti koos”.
Lääs kahtleb, kas Putinil ikka on side reaalsusega, arutledes selle üle, et Putini kõnes toodud võrdlused Kosovoga (2008) või Saksamaa taasühinemisega 1990. aastal on kohatud. Loomulikult äärmiselt kohatud, tegu on esimese juhtumiga pärast II maailmasõda, mil üks riik Euroopas on teiselt osa territooriumist jõudu kasutades ära võtnud, märkides maha uue riikidevahelise piiri maa-alal, mis on olnud 1991. aastast iseseisva Ukraina riigi osa.
Kuid Putinil on side reaalsusega vägagi olemas, Putin praktiseerib peent agressiooni, kasutades eri võimuinstrumentide – psühholoogiline sõda, otsesed ähvardused ja sõjaline sekkumine –
võimalusi oskuslikult, nagu sobibki spionokraatliku riigi kõrgemale võimuesindajale. Etendust saadab desinformatsiooni- ja propagandakampaania, millesarnast ei laiaulatuslikkuse ega äärmusliku valelikkuse poolest ei ole nähtud Nõukogude Liidu lagunemisest saadik.
Lääs arutleb, kas tegu on uue külma sõjaga, väikese külma sõjaga või külma sõja taas vallapäästmisega. Toimunut nimetatakse barbaarseks ja kurdetakse, et XXI sajandil on kasutatud XIX sajandi võtteid. Ei ole. Venemaa on edukalt maha pidanud enneolematu infosõjaetenduse. Lääs vaatab vaikides pealt. Krimmi enam tagasi ei saa, uks uude ohtlikku ajastusse on avatud. Vaba Euroopa? Või vabalt saadaval Euroopa? Lääs ei tea, kuidas reageerida. Lääs ei kontrolli narratiivi. Venemaa kontrollib.
USA on Marsilt, Euroopa Veenuselt. Nii ütles Poola välisminister Radosław Sikorski, lisades, et harjutagu sellega ära juba. Euroopa peaks mitmekesistama oma energiadieeti, vastasel korral võib Euroopat enne tabada energiakriis, kui Venemaal raha otsa saab. On vähe lootust, et Euroopa otsustavalt sekkuks ilma USA jõulise juhtimiseta, kuid USA jõulisest juhtimisest on saanud midagi sama haruldast kui ükssarvik. 
Pärast Nõukogude Liidu sissetungi Afganistani kutsus president Jimmy Carter tagasi USA suursaadiku, suurendas relvatarneid Pakistani, algatas abi Afganistani põgenikele, kuulutas välja teraviljaembargo, lõpetas tehnoloogiaalase koostöö Nõukogude Liiduga ja tegi ettepaneku pikaajaliseks kaitsekulutuste suurendamiseks.
Praegu on USA nõrgenenud kohalolekust tekkinud vaakumit asunud täitma Venemaa. Pikemaajaliselt on küsimus selles, millega Lääs suudab või millega on Läänel vastata. Putin andis maailmale teada, et Ukrainal ei ole vabadust langetada otsuseid, avaldus, mis on mõeldud vastu peegelduma kogu Ida-Euroopas (kaasa arvatud Baltimaad) ja et Venemaa kaitseb iga hinna eest oma erihuve selles regioonis. Putin on valmis külma sõja kella tagasi keerama nii palju, kui sõjaline jõud, majandussanktsioonid ja Lääne tegevusetus seda võimaldavad.
Suurim probleem on Putini strateegia ambitsioonikus – naabri tükeldamiseks kasutati vene vähemuse kaarti. Venemaa piiridest väljaspool elab umbes 25 miljonit venelast. Kui miski Venemaad sel kursil ei peata, siis võivad panused kasvada. Lääne retoorikale „strateegilise kannatlikkuse” vajalikkusest kõlab Vene poliitikutelt vastu ekspansionistlik ambitsioon Transnistriast Alaskani.
Ukraina piiridel on Vene armee. Venemaa tervisekaitse on seadnud Ukrainast imporditavate põllumajandus­saaduste tervislikkuse kahtluse alla. See ei ole mingi pisikutevastane kampaania. See on sõnum Kiievile, et ekspordi- ja gaasikraanid võidakse iga kell kinni keerata.
Eh, Odessa, Vorontsov, Ševtšenko, Puškin, Gorki, Bunin ja Bulgakov!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht