Mängufilm „Konklaav“ („Conclave“, Suurbritannia-USA, 2024), režissöör Edward Berger, stsenarist Peter Straughan, operaator Stéphane Fontaine, helilooja Volker Bertelmann. Põhineb Robert Harrise samanimelisel romaanil. Osades Ralph Fiennes, Isabella Rossellini, John Lithgow, Stanley Tucci, Sergio Castellitto, Merab Ninidze jt.
Vatikan on rohkest avalikust tähelepanust saadetud kirikumaailma keskpunkt ja ometi looritatud piisava salapäraga, et pakkuda pidevalt magusat ainest ka filmitegijatele. Meelelahutuslikumale tiivale jäävad Dan Browni raamatutel põhinevad krimilood ja kõiksugused eksortsismiteemalised õudukad, märksa sisulisemalt on püüdnud usukeskuse müüride taha pilku heita näiteks Paolo Sorrentino sari „Noor paavst“, Fernando Meirellesi auhinnatud draama „Kaks paavsti“ ja Nanni Moretti komöödia „Meil on paavst!“1.
Nende hulka lisandub nüüd Edward Bergeri „Konklaav“ – tunnustatud ja korduvalt ekraniseeritud ajalookirjaniku Robert Harrise 2016. aastal ilmunud raamatul põhinev draama, mis kandideerib märtsi alguses koguni kaheksale Oscarile, sealhulgas parima filmi, mugandatud stsenaariumi, muusika, meespeaosa (Ralph Fiennes) ja naiskõrvalosa (Isabella Rossellini) eest. Enne seda võisteldakse veebruari keskel koguni kaheteistkümne Briti Filmiakadeemia preemia ehk BAFTA eest.
Traditsioonide ja tänapäeva kokkupõrge
Film saab alguse, kui senine paavst hinge vaagub. Uue kirikupea valimiseks tuleb kokku kutsuda kardinalide kogu ehk konklaav. 108 kardinali kõikjalt üle maailma eraldavad end välisest tähelepanust ja ilmakärast, kuni keegi neist pälvib vajaliku kaks kolmandikku häältest ning annab põhjuse kuulutada valge suitsuga Vatikani rõõmusõnumit uue paavsti valimisest.
Osa rituaali pühalikkusest ja väljapeetusest peitub tõsiasjas, et vastupidiselt ilmalikele valimistele avalikke kampaaniaid ei korraldata ja iseendale reklaami ei tehta. Uhkus ajavat upakile ja nii tuleb ühtaegu paavstiks sobida ning usuvendade seas (sest naissoost isendeid leiab vaid teiste kardinalide, Kanadas levinud linnuliigi hulgast) autoriteet pälvida, teisalt aga ise oma valmisolekut mitte üleliia näidata.
Pühalikkuse taha varjuvad enamasti ilmalikumad huvid ja motiivid ning nii rullubki „Konklaavis“ lahti poliitiliste intriigide sasipundar, mille tulemused hakkavad määrama kogu ligi kahe ja poole miljardi järgijaga katoliku kiriku tulevikku.
Vaataja lähtepunktiks saab konklaavi dekaaniks ehk peamiseks vastutajaks määratud kardinal Lawrence (Ralph Fiennes), kes on küll tegutsenud paavsti parema käena, ent elab parajasti läbi isiklikku usukriisi. „Ma pole kaotanud usku jumalasse, vaid kirikusse,“ sedastab ta. Seega taandab Lawrence end kohe valikust, et seista hea valimisprotsessi eest ilma seda liialt suunamata ja olla samal ajal toeks kardinalide liberaalsemale tiivale.
Liberaale esindab ennekõike Ameerikast pärit kardinal Bellini (Stanley Tucci), kes ei tee saladust oma kiriku senistest suisa ülimalt progressiivsetest hoiakutest võtta võrdsena geisid, teisi religioone ja isegi naisi (see mütsatus taustal oli tõenäoliselt Varro Vooglaiu minestus). Bellini karakter põhineb hinnatud piibliuurijal Carlo Maria Martinil, kes oli 2005. aastal kuulduste järgi lähedal paavstiks saamisele, ent pidi pärast võitu esimeses hääletusringis vanduma järgmistes ringides alla konservatiivsele Joseph Alois Ratzingerile ehk hilisemale paavst Benedictus XVI-le.
Ratzingeri võrdkujuks on „Konklaavis“ itaallasest kardinal Tedesco (Sergio Castellitto), kelle vaated on lähemal keskaja kui tänapäeva inimõigustele. Nii fikseerib Berger ka paljudest varasematest käsitlustest ja kirikusisestest vaidlustest tuttava vastasseisu Vatikani moderniseerimise ja traditsioonitruuduse vahel.
Mõnevõrra mustvalge vastanduse teevad huvitavamaks hallalad, kui värvipaletti sekkuvad teised kandidaadid. Näilist kompromissi pakub Nigeeriast pärit kardinal Adeyemi (Lucian Msamati). Just tema kaudu tekib filmi kõige põnevam intersektsionaalne (ehk põimunud identiteete nagu klass ja rass puudutav) konflikt. Ühelt poolt oleks Adeyemi valimine näiliselt progressiivseim võimalik samm – esimene Aafrikast pärit paavst! –, ent teisalt on tegemist sügavalt konservatiivsete vaadetega mehega, keda Bellini kirjeldab Tedescost äärmuslikumanagi.
Seega jääb populaarsemate võimaluste seast valikusse veel kanadalasest moderaat kardinal Tremblay (John Lithgow), keda Lawrence’i silmis saadab sobingu varjamise kahtlus. Filmis püütakse sobingu sügavamale loomusele jälile saada. Tremblay kannab filmis väliselt tubli, ent sisult keskpärase bürokraadi, korraga silmapaistmatu ja näiliselt kahjutu, ent osavalt oportunistliku osalise rolli.
Kaardipaki ajab veelgi enam sassi kõigi üllatuseks saabunud värskeim kolleeg, salaja kardinaliks määratud (sest selline võim on üksnes paavstil) Mehhikost pärit Benitez (Carlos Diehz). Erinevalt kõigi teiste elust kiriku suhteliselt turvalises ladvikus on Benitez töötanud konfliktikolletes ja kogenud vahetult tõelisi ususõdu, juhtides viimati Afganistani kogudust.
Inimese nägu Jumal
Nagu peaaegu kõigi kirikuteemaliste filmide puhul, on tagasiside religioossetelt ringkondadelt olnud üsna kahtlev. „Konklaavi“ on süüdistatud nii liberaalses kallutatuses, kiriku seisukohtade karikeerimises kui ka liigsetes dramaturgilistes lihtsustustes.
Ilmalikust vaatepunktist ei näi „Konklaav“ siiski ühelegi osapoolele liiga tegevat, sest ehkki filmi lõppu jääb veidi kaheldava usutavusega vimka, mis reedab otsapidi ka tegijate musta huumorit, jäetakse kõigile osalistele ja maailmavaadetele ruumi oma argumentide ja vastuargumentide esitamiseks. Kirikukaugele inimesele võib „Konklaav“ Vatikani siseelule suisa inimliku ilme anda ning sisekonfliktidele vähemalt sissejuhatava raamistiku luua.
Soov leida filmist sügavamaid teoloogilisi tõlgendusi mõjub aga pisut eksliku ootusena nii žanri kui fookuse poolest. Vaatamata tõsielulisele ainesele pole tegemist siiski dokumentaaldraama, vaid tasaselt põleva ja keskmisest intelligentsema põnevikuga, mille hingesugulaseks võiks pidada klassikaks kujunenud linalugu „12 vihast meest“2. Vandekohtu otsuse asemel on seekord otsitav tõde aga hoopis kardinalide konklaavi südametunnistus, selleks et valida välja õige paavst. Keskmes pole siin õigupoolest kirikuelu detailid ega usu loomus, vaid hoopis maisem poliitika ja psühholoogia.
Tegemist pole seega küsimusega pelgalt kiriku mehhanismidest ja tavadest, vaid demokraatia võludest ja valudest. Peamised dramaturgilised lihtsustused ongi toodud filmi selleks, et ilmestada kompaktsel kombel viimaste aastate eriti põletavaid ühiskondlikke valupunkte: polariseerumine äärmuste vahel, räpased võtted võidu ja võimu nimel, populism ja identiteedipoliitika väärtuste asemel, kriisidest köetud ja lihtsatest lahendustest pääsu otsiv ärevus.
Kõige põnevamaks ja mitmekihilisemaks karakteriks osutub Lawrence ise, sest proovile pannakse nii tema kindel meel, alandlikkus ja järjepidevus kui ka ausus enda vastu. Ühel hetkel kinnitab dekaan, et kui kõigil teistel kardinalidel on endale juba paavsti nimi välja valitud, siis temal selline ambitsioon puudub. Tegelikkus kipub aga ideaalidele parem- ja vasakhaake jagama ja nii vilksatabki võimusädeluse lähenedes teistsugune helk ka kõige vaoshoitumas pilgus.
Varem kahel korral Oscarile kandideerinud ja 2014. aasta „Grand Budapesti hotelli“3 eest seda tunnustust paljude meelest suisa väärinud, ent toona nominatsioonitagi jäänud Ralph Fiennes on kogu tänavust tunnustust kuhjaga väärt. Tema Lawrence on vaga ja väärikas, aga ka tohutu sisemise kahtluse ning pilku jääva nukruse abil mängitud. Samavõrd on väärt tunnustust kogu näitlejate ansambel: näiteks nii head sooritust kunagiselt komöödianäitlejalt John Lithgow’lt naljalt ei meenugi ning napilt ekraaniaega saava Isabella Rossellini tõmbejõud paneb pea iga õde Agnese stseeni tema ümber keerlema.
Kuigi Edward Berger on kodumaal Saksamaal kogenud lavastaja, jõudis ta suure publiku ette oma hiilgava tõlgendusega kirjandusklassikast „Läänerindel muutuseta“4. „Konklaavis“ näitab Berger taas suurepärast kontrolli vormiterviku üle. Kuigi ilmselgelt ei olnud võimalik filmida tegelikes tegevuspaikades, taasloodi hoolikalt Sixtuse kabel ja paljud teised Vatikani ruumid. Seal, kus kunstiline tiim ka algupärandist irdus, näiteks kardinalide rüüde värvitoonides, mõjub koloriit tänu sellele vaid uhkemalt. Pinget lisab Bergeri eelmise filmi eest juba ühe kuldmehikese napsanud ja nüüd teisele esitatud Volker Bertelmanni muusika.
Kõigi oma dramaatiliste pöörete ja vihaste vastasseisude juures on „Konklaav“ elujaatav ja lootustandev film. Tegelane tegelase haaval näidatakse kõigi ekslikkust ja haprust. Kõigi karide järel nähakse aga võimalust muutuda ja areneda, isegi kui selle taga seisab Jumala ninanips. Kriitikutel on siiski nii palju õigus, et traditsioonilisest vaatevinklist mõjub Bergeri loodu kahtlemata liberaalsena. Tema lunastus seisneb lõpuks ikkagi inimlikus võimes olla haavatav ja kahtlev ning langetada ka õilsaid, isetuid otsuseid.
1 „The Young Pope“, Paolo Sorrentino, 2016; „The Two Popes“, Fernando Meirelles, 2019; „Habemus papam“, Nanni Moretti, 2011.
2 „12 Angry Men“, Sidney Lumet, 1957.
3 „The Grand Budapest Hotel“, Wes Anderson, 2014.
4 „All Quiet on the Western Front“, Edward Berger, 2022.
