Filmianarhia sügiseses Helsingis

Kadri Rood

Tänavune XXVI filmifestival „Armastus ja anarhia” on traditsioonidega suurüritus.

Helsingi rahvusvaheline filmifestival „Armastus ja anarhia” on vaatamata pealkirjale, mis kuuluks justkui mõnele väikesele alternatiivfestivalile, traditsioonidega suurüritus. Tänavu 26. korda peetud festival on Soome suurima külastajaskonnaga filmifoorum, mis leiab aset paralleelselt kõigis Helsingi suuremates kinodes. Sel aastal linastus festivalil rekordiliselt filme: kokku 300, neist 160 täispikad.
Sellise külluse hulgast valida pole kerge, kuid külastaja elu tegid lihtsamaks eriprogrammid, mis koondasid filme ja aitasid neid leida vastavalt huvidele. Oli nii kodumaiste filmide nädal, Põhjamaade filmi programm, programmid Vene, Balkani, Aasia, Araabia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika filmidest kui ka temaatilised programmid, lisaks olid välja toodud mõned võtmefilmid. Oma väike eriprogramm oli ka Eestil, selle raames linastusid Kadri Kõusaare „Kohtumõistja”, Toomas Hussari „Seenelkäik” ja valik lühifilme. Festivali avafilm oli Cannes’i Kuldse Palmioksa võitja, Abdellatif Kechiche „Adelè’i elu, 1. ja 2. peatükk” („La Vie d’Adèle, Chapitres 1 et 2”) ning lõpufilm Noah Baumbachi „Frances Ha”.

Pakku Põhjala metsa
Ise keskendusin kõige enam Põhjamaade filmidele, mille hulgast on pärit ka üks mu viimase aja suuremaid filmielamusi, Sara Johnseni „Süütus” („Uskyld”, Norra). Kuigi üldistades võib öelda, et linateose teema on armukolmnurk, ei ole sellega öeldud tegelikult mitte midagi. Filmi süžee ja atmosfäär erinevad varem nähtuist ning ehmatav ja ootamatult tabav naturalism põimub poeetilisuse ja iluga. Kahe venna lapsepõlves alguse saanud armastus sama naise vastu saab radikaalse pöörde aastate pärast, kui üks vendadest naaseb, et olla koos kunagise armastatuga. Naine jätab pere ja paar põgeneb metsa, et veeta seal tulevikule mõtlemata teineteisele pühendatud suvi. Nende tee ristub aga üksildast ja kibestunud elu elava teise venna omaga. Tagasivaadete abil harutatakse lahti mineviku traagilisi sündmusi, ka filmi olevik on tegelikult läbi juhtumit uuriva politseiniku silmadega nähtud tagasivaade. Nimelt algab film kahe mõrvaga ning hargneb siis läbi mitme aegruumi. „Süütus” raputab ja paneb vaataja kohati proovile, selle järelmõju jääb kestma veel tükiks ajaks pärast filmi lõppu.
Kahe tegelase eksistentsiaalse olukorra ning looduse kui ühe peategelase kujutamine tekitab paralleele festivali teise suure filmielamuse, rootslase Fredrik Edfeldti filmiga „Faro”. „Faro” on teine osa Edfeldi triloogiast, mille esimeseks osaks „Tüdruk” („Flickan”). Nii „Faro” kui „Tüdruku” peategelasteks on lapsed, kes on oma vanemate tõttu sattunud äärmuslikku olukorda. „Faro” räägib tüdrukust, kes põgeneb isaga metsa, kui politsei viimast mõrva pärast taga otsib. Lisaks politseile ähvardab perekonda veendunud sotsiaaltöötaja, kes usub, et lapsele on parim elada hoolivas kasuperes. Isa ja tütar veedavad suve metsas, lootes sügise tulles põgeneda Portugali linna nimega Faro. Edfeldti filmid on lummavad ja mõjusad ning panevad huviga triloogia kolmandat osa ootama.
„Armastuse ja anarhia” raames toimus dokumentaalfilmide poolest tuntud soome režissööri Pirjo Honkasalo mängufilmi „Betooniöö” („Betoniyö”) Soome esilinastus. Bio Rexi kino hiigelsuur saal oli täis, kohal kõik filmimeeskonna olulisemad liikmed, sealhulgas ka huvitava rollisoorituse teinud Juhan Ulfsak. „Betooniöö” paistis silma tõelise filmikunstilise saavutusena. Tegu on mustvalge paeluva kaameratöö, visuaalsete kujunditega linnafilmiga, kus põimuvad absurd ja sürrealism ning huumor ja tõsidus. „Betooniöö” kujutab noore Simo kulgemist Helsingis, kus ta saadab järgmisel päeval vanglasse minevat vanemat venda. Oluliseks saab filmis Simo külgetõmbe ja vastikuse segune huvi naabermajas elava dekadentliku intellektuaalist gei vastu (Juhan Ulfsak). „Betooniöö” esteetika on midagi täiesti omalaadset. Linn ja inimesed on justkui millestki vaevatud, kohati võib ära tunda Helsingi panoraamist tuttavaid elemente, kuid kõik on kuidagi nihestatud ja unenäoline. Mustvalge esteetika aitab sellel omapärasel tunnetusel mõjule pääseda, puhastab pildi üleliigsest.
Vaatajale annab valusa kõrvakiilu Norra film „90 minutit” („90 minutter”). Režissöör Eva Sørhaugi teos kujutab kolme vaheldumisi areneva, kuid eraldiseisva loo abil väärastunud peresuhete traagilist lõppu, viimast 90 minutit enne katastroofi. Elegantne härrasmees teeb ettevalmistusi millekski pahaendeliseks, narkomaanist mees vägivallatseb oma tuppa vangistatud elukaaslase kallal, raske lahutus ja eksnaise käitumine viivad ühe mehe äärmusliku teoni … „90 minutit” hoiab vaataja teadmatuses, jagab informatsiooni väikeste kildude haaval, jätab põhjused vaid aimatavaks. Ikka on keegi väljaspool kaadri serva ning kui toimuv lõpuks paljastub, šokeerib vägivald, mis sageli ei vaja isegi põhjust.

Tohter üürnik ja enesetapjate paradoksid
Katrine Wiedemanni „Ühe majahoidja lugu” („Viceværten”, Taani) küsib realistlikult esitatud ebarealistliku süžee abil õigluse ja valikute kohta. Kuulsust kogunud näitleja Mads Mikkelseni vanema venna Larsi mängitud tõre ja ebasümpaatne majahoidja leiab tühjast korterist tumma, alasti ja alati naeratava noore tüdruku. Ta astub tüdrukuga vahekorda, nimetades seda „üüri maksmiseks”, kuid avastab oma üllatuseks, et tüdruk on selliseks makseviisiks vägagi valmis. Tasapisi selgub, et tegu on olendiga, kes vist polegi pärit sellest maailmast. Majahoidja võtab ta enda juurde, õpetab talle inimeksistentsi elementaarsusi nagu söömine, tualeti kasutamine ja kõndimine ning rahuldab samal ajal oma seksuaalseid ja emotsionaalseid vajakajäämisi. Kui aga ka mehe naaber asjast osa saab, selgub, et tüdrukuga magamisel on raviomadused. Naaber hakkab majja tooma üha uusi ja uusi haigeid mehi, majahoidja on aga tüdrukusse kiinduma hakanud ega taha teda enam jagada.
Skandinaaviast väljapoole liikudes ei saa mööda linateosest, mida on õigusega nimetatud festivali võtmefilmide hulgas. Oma eelmise filmiga „Naderi ja Simini lahutus” („Jodaeiye Nader az Simin”) kiitust pälvinud Iraani režissööri Asghar Farhadi värske linateos „Minevik” („Le passé”) on loodud Prantsusmaal. Iraanist pole aga lahti öeldud ja teos jätkab samade probleemidega, mis olid esil eelmises filmis. Iraanlasest mees on mõne aasta eest oma prantslannast naise juurest lahkunud, kuid naaseb naise palvel Pariisi lahutust lõpule viima. Naine soovib uuesti abielluda, kuid tema teismeline tütar võitleb selle vastu, uue mehe naine aga lamab enesetapukatse järel koomas. Kolmik koos oma eri suhetest pärit lastega satub ühe katuse alla ning varsti ei tea enam keegi, millised tunded on kustunud, millised taas ärkamas ning millised algusest peale valedele alustele rajatud. Film kulgeb aeglaselt, kuid hoiab vaatajat pidevalt haardes. Kõik näitlejad teevad suurepärased rollisooritused ning tegelastevaheline pinge ja dünaamika on käegakatsutavad, filmi lõpp aga keeldub pakkumast triviaalseid lahendusi.
Brendan Muldowney „Igavene armastus” („Love Eternal”) on morbiidne, kuid siiski soe ja humoorikas film. 26aastane Ian kohtab oma elus üht surma teise järel. Esmalt sureb tema isa, siis näeb ta metsas end üles poonud kooliõde, seejärel teeb enesetapu tema ema. Ian pole depressiivne, ta lihtsalt ei sobi sellesse maailma. Istunud kümme aastat oma elust toas, otsustab ta oma kasutule eksistentsile lõpu teha ning läheb end tapma. See aga ei õnnestu, sest tema teele satuvad teised enesetapjad, kes teda eksitavad. Surmaga sina peal noormees viib enesetapu sooritanud tüdrukud oma koju, tema kujutluses ärkavad nood ellu ning ta leiab ometi seltsi. Lõpuks kohtub ja sõbruneb Ian autoõnnetuses lapse kaotanud noore naisega, kes heitleb samuti surmasooviga, kuid oskab erinevalt Ianist ka täiel rinnal elada. Enesetappude kontsentratsioon filmis on nii üle vindi keeratud, et pani publiku vahel naerma turtsatama, kuid juhatab siiski mõtlema põhjustele, miks nii paljud inimesed meie ümber elada ei soovi.

Räige realism ja elegantne õõv
Balkani riikide filmides käsitletakse palju oma maa verist lähiminevikku, õnneks aga tihti kunstiliselt väärtuslikul viisil. Srdan Golubovići „Ringid” („Krugovi”) ehitab fiktiivse loo ühe reaalse Bosnia sõja ajal aset leidnud sündmuse tagajärgedest ja järelmõjudest. Serbia sõdurid peksavad moslemist kioskipidajat, kellel pole neile suitsu müüa. Teine sõdur astub vahele, kioskipidaja pääseb põgenema, sõdur ise aga tapetakse. 12 aastat hiljem hargnevad tapetu isa, pruudi ja sõbra lood, ristudes kunagiste süüdlaste teedega. Tegelased peavad valima vihkamise ja andestuse vahel. Filmi režissöör ja stsenarist avasid linastusel filmi tähtsuse Serbia ühiskonnas, filmi käivitava sündmuse tuntuse ja sümboolsuse oma kodumaal ning raskused, mida nii õrna teema käsitlemine üldinimlikul, poliitikast hoiduval viisil kaasa on toonud.
Korea filmilooja Park Chan-Wooki ingliskeelne festivali võtmefilmide hulgas välja toodud thriller „Stoker” on ühtaegu õõvastav ja elegantne. Mängivad staarid nagu Nicole Kidman ja Mia Wasikowska ning filmis kujutatakse kinematograafiliselt kaunil viisil üht väärastunud perekonnalugu. Kui rikka Stokerite perekonna pea kummalistel ajasoludel sureb, jäävad maha tema kena noor tütar ning kaunis, kuid isekas ja ebaküps naine. Äkitselt ilmub välja mehe noorem vend, libekeelne võrgutaja, kellest ülejäänud pere vaevu teadis. Tähelepanuvajaduses ema langeb kohe, kuid salapärast „onu” huvitab hoopis vennatütar. Teed huviobjektini ääristavad aga laibad, tasapisi selginevad minevikusündmused ja tuleb välja, et ka noore tütarlapse sisemaailm peidab endas kummalisi tahke. „Stoker” on mõneti ehk kommertslik, kuid lennukalt ja omapäraselt lahendatud. Vaadates tasuks peale mõõdetud visuaalia tähelepanu pöörata ka filmi heliribale.
„Armastus ja anarhia” rõõmustas äärmiselt laia filmivalikuga peaaegu igale maitsele, siinkohal sai tutvustatud vaid murdosa. Oli ka rõõm avastada, et Eesti kinode üksluisele ja ameerikalikule filmivalikule vaatamata on nii mõnigi Helsingis linastunud film ühel või teisel viisil Eesti ekraanidel vilksatanud, seda tihti tänu PÖFFi tublile tööle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht