Filmitööstuse piirivalvest

Elise Eimre

Moraal on eriskummaline nähtus, millel pole kultuuriloomes tänaseni selgelt hoomatavat vormi. Selle illusoorsed piirid on raaminud filmiajalugu juba XIX sajandist eesmärgiga eraldada kõlblusetu eetilisest. Kuigi moraal ise näib abstraktse õhulossina, on selle täidesaatev võim kõigile tuntud – tsensuur. Esialgu toimis tsensuur riigivõimu kaudu lihtsal printsiibil: kes maksab, tellib ka muusika. Tänapäeval teevad aga suurema töö ära ühes filmidega imporditud reitingud, mis määravad filmidele sobiva publiku.

Filmimaastikku kujundav tsensuur on keeruline sotsiaalsete väärtuste võrgustik, mis jaguneb omakorda kategooriatesse. Lihtsustatult on tegemist lahterdusega: eristatakse kunst roppusest ja vastupidi. Mõistagi muutuvad eetilised väärtused ajas ning ühes sellega muutub ka tsensuur. Siiski on võimalik täheldada läbivaid kitsaskohti loomingulise vabaduse osas. Nendeks on vägivald, seks ja vulgaarne kõnepruuk. Olulist rolli mängib religioosne, poliitiline ning sotsioloogiline taust. Näiteks on Darren Aronofsky „Noa laeva” („Noah”, 2014) ja araabia filmikunsti vahel ületamatu veelahe. Endiselt on aktuaalne soorolle määravate šabloonide tagamine filmide „õige” analüüsi abil. Meenub filmikriitik Michael Calleri, kes ajalehest Niagara Falls Reporter 2012. aastal vallandati, põhjuseks naistegelaskujude tunnustamine määrani, mis õõnestavat toimetaja Frank Parlato hinnangul alfa-isasuse printsiipe ühiskonnas.
Filmiajaloos on ohtralt näiteid filmidest, millele osaks saanud hinnangud on aastakümnete pärast vastupidised. Aastal 1971 linastus Briti kinodes Stanley Kubricku „Kellavärgiga apelsin” („A Clockwork Orange”, 1971) tsenseerimata kujul. Julma vägivalda ning ebainimlikku seksuaalkäitumist sisaldava filmi järelmõju oli publikule väidetavalt väga sügav. Ühel 1972. aasta kohtuprotsessil viitas süüdistatav 14aastane poiss Kubricku filmile kui oma vägivaldse käitumise eeskujule. Sama väitis ka üks 16aastane noormees kes oli mõrvanud vanuri. Kas režissöörid peaksid vastutuse võtma psühhopaatide impulsside tekitajatena? Kubrick vastas süüdistusele järgmist: „Panna kunst elu enese eest vastutama näib mulle asjaolude tagurpidi asetamisena.” Ehk siis: kunst imiteerib elu, mitte vastupidi. Tänaseks on tabulisest „Kellavärgiga apelsinist” saanud filmitudengite aabits ja selle vägivald mõjub praeguste märulifilmide taustal luitununa.
Tundub mõistliku põhjendusena, et kuriteo taga on inimese psüühiline seisund, mis ulatub kinoelamusest sügavamale. Ennetamaks „Kellavärgiga apelsiniga” sarnaseid kuritöid on Eestis kasutusel kinopubliku vanusepiirangud nagu ka mujal maailmas. Seda põhjusel, et lapsed on selliste juhtumite puhul riskigrupp: nad kalduvad identifitseerima end kuritegelike kangelastega ning tahavad nähtut imiteerida. Laste kaitsmise kõrval suunavad vanusepiirangud ka nende vanemaid. Kinodes linastub peamiselt Ameerika toodang ja sealt on üle võetud ka kehtivad piirangud. Ameerikas on otsustajateks lapsevanemad ise, kes peavad piirangute määramisel silmas vägivalda, seksi, alastistseene, narkootikume ja keelekasutust. Eestis kohandavad vanusepiirangud filmilevitajad, lähtudes lastekaitse seadusest, ning need on tihti leebemad kui mujal Lääne-Euroopas.
Mil määral kaitsevad filmide vanusepiirangud lapsi tänapäeval, kui piiramatu seks ja vägivald on kättesaadaval paari tähe trükkimisel otsingumootorisse? Alates 18 eluaastast täisealistele mõeldud filmid ei ole alaealisele enam ilmselgelt niivõrd suur sündmus kui varem. See aga ei õigusta piirangute tühistamist. Kuigi linateosed kajastavad valdavalt tegelikkust vaid groteskivõtmes, tuleb sellest ka aru saada. Imiteerimise ohu seisukohalt vajavad kriitilisemat pilku muusikavideod, kus astuvad üles lastele ebajumala staatuses iidolid.
Linateos, mille tegelased on täielikult riides, võib olla kontekstuaalselt lubamatult vulgaarne ning alasti kehad suur kunst. Komplitseerituse korral arutab vastavaid nüansse pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste ekspertkomisjon. Komisjoni kuulub ministri käskkirja kohaselt kuni kümme liiget. Praegu on need Hillar Sein ja Tõnu Seil kultuuriministeeriumist, Kristel Haiba-Rillo haridus- ja teadusministeeriumist, Tõnu Poopuu ja Marion Pajumets sotsiaalministeeriumist, lastekaitse liidu valdkonnajuht Malle Hallimäe, Pille Alaver politsei- ja piirivalveametist, Eesti autoriõiguste kaitse organisatsiooni tegevjuht Erik Mandre, kinoliidu esindajana on komisjonis Heiki Ernits ja kunstnike liidu esindajana Peeter Laurits.
Ekspertkomisjoni ülesanne on äärmuslike teoste sisu hindamine pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku seaduse alusel. Selleks esitavad taotluse teoste levitamise ning demonstreerimisega tegelevad ettevõtjad ja järelevalveametnikud. Ekspertkomisjon võtab pärast teosega tutvumist otsuse vastu istungil, hääletada võib ka telefoni või meili teel. Komisjoni istungid toimuvad vastavalt vajadusele. Otsused langetatakse häälteenamusega.
Siiski tuleks enne filmide ärakeelamist silmas pidada seda, et filmitegijad töötavad meeskonnaga oma loomingu kallal tihti aastaid. See tähendab suurt vaeva, seda ei tehta põhjendamatult või lihtsalt niisama. Filmitootmine on niivõrd komplitseeritud protsess, et tulemus valmib vaid suure kire ning pühendumise korral. Tsensuurikäärid on igale filmitegijale traagiline sündmus ning ebaaus looja suhtes. Kujutava kunsti puhul ei tuleks kõne allagi vägivaldsete stseenide või alasti kehaosade katmine sildiga „tsenseeritud”. On aeg hakata filmikunsti rohkem austama.
Vägivald ning seks jäävad ka edaspidi filmidesse, seda nii esteetilises kui ka raputavalt toores vormis. Filmide keelamine või kärpimine kasvatab hoopis inimeste huvi nende teoste vastu. See omakorda võimendab piraatlust, kuna motivatsioon näha filmi tervikuna ajendab seda illegaalselt alla laadima. Mõistagi laastab piraatlus aga majandust ja eeskätt filmitööstust. Fakt, et Lars von Trieri „Nümfomaan” („Nymphomaniac”, 2013) on Sõpruse kinos ühel korral ka täismahus linastunud, annab lootust, et küll kord „Magnus” koju jõuab.
Väidetavalt peegeldab ja kaitseb tsensuur ühiskonna moraalseid väärtusi. See arvamus lähtub hüpoteesist, et film mõjutab pöördumatult oma passiivseid vaatajaid. Inimeste hoiak koletute visuaalide suhtes sõltub aga kontekstist ning võimest nähtut mõtestada, vastasel juhul annaks ka „Aktuaalne kaamera” impulsse kõikvõimalikele kuritegudele. Tsensuur ei ole ega hakka kunagi ühiskonna standardeid pelgalt reflekteerima. See kehtestab neid.