In memoriam: Aare Tiisväli

Kuidas mäletada toimetajat? Aare Tiisväli (28. I 1938 – 23. V 2014)

Televisioonitoimetaja Aare Tiisvälja lahkumisteade jõuab minuni televiisoriekraanil jooksvalt tekstilindilt. Taustaks on „Aktuaalne kaamera” ja muud päevasõnumid. „Kas säärast lõplikku teadet just niimoodi peaks toimetama?” torisen omaette ja jään mõtlema. Oleme Aarega ühe aasta poisid, eestiaegsed, piisavalt pikalt koos sekeldanud telemajas. Ega ma teda ju õigupoolest teadnudki enne Vladimir Karassev-Orgusaare „Lindpriide” (1970) epopöad ja toimetajaametist hakkan midagi taipama just nendel põnevatel aastatel. Aare määratakse „Lindpriide” toimetajaks päevadel, mil šamaaniomadustega Karasjov on Telefilmi argielu keema löönud. Kuidas vaikne toimetaja selle „paranoilise” režissööri maha rahustab, seda ma ei tea. Aarel on selleks ajaks aga enam-vähem seljataga hullumeelne kogemus Valdo Pandi mammutsarja „Täna 25 aastat tagasi” toimetajana! Kui kunagi keegi hakkab uurima filmi- või teletoimetajate rolli filmide ning telesaadete õnnestumises või läbikukkumises, võtku esmalt uurida Aare osa. Mis see kõik noorele mehele endale maksma läheb, seda võib vaid takkajärele oletada. Miskipärast ma ei usu, et pöörase lugemuse ja otse fanaatilise osavusega nõukogulikes kinnistes või poolkinnistes arhiivides orienteeruv poiss ei hoia portfellis marssalikeppi millegi suurema jaoks. Jah, palju filmistsenaariume, aga see on leivateenimiseks. Näe – mul siin riiulis käepärast venekeelne koguteos „Helesinise ekraani kunst” 1968. aastast. Vaevalt seda keegi mäletab. Tosin lehekülge Aare Tiisväljalt – „Reportaaž varjatud kaameraga.” Täna peaaegu 50 aastat tagasi tehtud kolmest otsesaatest (!!) Pika jala juures. Jah, Aare tunnistab, et ta teadis sellistest saadetest, on näinud ka Soome televisioonis, aga et nõukogude televisioonis saaks säärast trikki teha – selle mõtte ta paneb sulgudesse. Sest – mõeldagu vaid – kuhu jääks Glavlit, tsenseeringud jm, kui inimene tänavalt räägib, mis sülg suhu toob! Aare kirjatükist saab välja lugeda, et tema viib asja läbi. Julgustab teda Grigori Kromanov, Eesti Televisiooni pearežissöör, tollal juba Tallinnfilmi mees, koos kirjutavad stsenaariumi (otsesaatele!), noor Rein Karemäe on see kamikaze, kes riskib reporterina …
Aare pole toimetaja, keda telemaja pikkades pimedates koridorides lärmakalt vehkimas nähakse, tal puudub see ambitsioon. Kui me aga Olav Neulandiga oleme oma „Orelite”-filmidega kõikvõimalikel ülemustel hammaste vahel ega allu korraldustele („Taidlusgrupid!” – hüüab peatoimetaja), tuleb Aare, kes ju pole meie filmi toimetaja, aitab esmalt maha rahuneda ja siis edasi mõtelda. Aitäh, Aare.
Õigupoolest peaksin nüüd siia lõppu kirjutama eluteatri julmusest. Pandi-Tiisvälja mammutsaatest pole (peaaegu) midagi  säilinud, Pika jala „varjatud kaamera” saadetest ma ei räägigi. Kes mäletab toimetajat? On ta kõrvalosatäitja või suisa statist?

Enn Säde