Mida peaks Cannes’ist mäletama?

Pamela Pianezza

67. Cannes’i filmifestivali kaunistasid mitmed graatsilised momendid. See oli ilmselt parim aastakäik alates 2011. aastast, mil emotsioonidest räsitud publik sai kogeda mitut maailmalõppu üksteise järel Terrence Malicki „Elupuus” („The Tree of Life”), Lars von Trieri „Melanhoolias” („Melancholia”) ja Jeff Nicholsi filmis „Otsi varju” („Take Shelter”). Kui eelmisel aastal ei pakkunud eriti miski konkurentsi Abdellatif Kechiche meistriteosele „Adèle’i elu. 1. ja 2. peatükk” („La vie d’Adèle - Chapitres 1 et 2”), siis sel aastal pakkusid festivali erinevad sektsioonid mitmekesise ja hästi tasakaalustatud valiku. Auhindadest jäi pisut mulje, et žürii ei suutnud otsuseid teha ja tahtis kõiki filme auhinnata. Teatud teravus ja julgus valikus oleks siinkohal kasuks tulnud.

Kuldne Palmioks – „Talve uni” („Kis uykusu”), Nuri Bilge Ceylan. Türgi režissöör Nuri Bilge Ceylan, kes on tuntud oma aeglase leegiga narratiivide, kõledate maastike ja žanrifilmi elementide poolest, oleks Palmioksa väärinud kas või juba melanhoolse romansi „Kliimad” („Iklimler”, 2006) või hämmastava politseiprotseduuride kirjelduse „Üks kord Anatoolias” („Bir zamanlar Anadolu’da”, 2011) eest. Nüüd lõpuks tõi talle festivali peaauhinna „Talve uni”: muljetavaldavate karakteritega tšehhovlik meditatsioon abielukriisist habemiku uriseja ja eksnäitleja Aydini (Haluk Bilginer) ning tema noore ja kauni naise Nihali (Melisa Sözen) vahel. Nad mõlemad on juba jõudnud tüdineda oma privilegeeritud, ent tühjast elust. Igal juhul on see film üle kolme tunni kestev lummav reis.

Grand Prix – „Imed” („Le meraviglie”), Alice Rohrwacher. Lõpuks ometi võttis Cannes’i festivali kunstiline juht Thierry Fremaux riski näidata põhivõistluses filmitegija alles teist filmi, seda enam naisrežissööri oma. Julge valik, mida oskas hinnata ka Jane Campioni juhitud žürii. 32aastase itaallanna Alice Rohrwacheri „Imed” võitis festivali tähtsuselt teise preemia.

Gelsomina (Maria Alexandra Lungu) elab Umbrias koos oma kolme noorema õega. Nende isa on oma osalt saksa ja osalt itaalia päritolu perekonnale ehitanud erakliku loodusliku paradiisi, et kaitsta neid „maailmalõpu” eest, mida on lihtne tõlgendada viitena Berlusconi Itaaliale. Me mõistame, et tasapisi naiseks sirguva Gelsomina peas on käärinud põgenemismõtted juba mõnda aega, aga sündmused võtavad teise pöörde siis, kui külla ilmuvad probleemne peaaegu tumm saksa poiss Martin (Luis Huilca Logrono) ja volüümikas telenägu Milly Catena (Monica Bellucci), kes püüab perekonda ära rääkida osalema telesaates „Külaimed”. Bellucci kehastab võrratult selle loo fiktiivset poolt, Rohrwacher on aga imehästi ära tabanud filmi dokumentaalse pildikeele, mida on kasutanud mesinikupere igapäevatöö kirjeldamisel. Realistlik, aga lootusrikas lugu, mis meenutab Campioni enda lühifilme ja tema 1989. aasta debüütfilmi „Kullake” („Sweetie”). Lihtsalt suurepärane.

Parim režissöör – Bennett Miller, „Rebasepüüdja” („Foxcatcher”). Bennett Millerile meeldib portreteerida Ameerika ikonoklaste. Ta on seda varem tõestanud nii „Capote’i” (2005) kui „Edu valemiga” („Moneyball”, 2011), nüüd leiab tema talent kinnitust spordipõnevikuga „Rebasepüüdja”.

Loo aluseks on üks mõrvalugu. 1996. aastal tappis ekstsentriline multimiljonär John du Pont (täiesti äratundmatu Steve Carell) endise äripartneri ja protežee, olümpiamaadleja Dave Shultzi (Mark Ruffalo). Filmis kombineeruvad originaalselt psühholoogilised ja füüsilised katsumused ning ühtviisi hästi on näidatud nii jalgu kui ka päid. „Rebasepüüdja” on pingeline kreeka tragöödia, mis leiab aset Ronald Reagani aegses mehises Ameerikas, ja on kindlasti kõigi aegade kõige intelligentsem maadlusfilm.

Parim käsikiri – Andrei Zvjagintsevi ja Oleg Negini „Leviaatan” („Левиафан”). Vene režissöör Andrei Zvjagintsev jälgib muljetavaldavas ja kompleksses filmis Tarantino-laadse blondi mehaaniku igapäevaseid võitlusi Barentsi mere kaldal: püüdu takistada korrumpeerunud poliitikut teda oma esivanemate kodust välja viskamast, oma noort ja kaunist naist rikka ja nägusa Moskva juristiga ära jooksmast ja katset võita tagasi oma eelmisest abielust sündinud teismelise poja usaldus. Märkimisväärselt elegantne film nii vormilt kui sisult.

Parim näitlejanna – Julianne Moore, „Kaardid tähtedele” („Maps to the Stars”, David Cronenberg). Loomulikult võitis Julianne Moore parima näitlejanna auhinna! Vaadata teda dressipükstes basseiniserval kõlkumas, peeretamas keset vestlust assistendi Mia Wasikowskaga ja Bob Pattinsonile limusiini tagaistmel kähkukat pakkumas oli üks selle festivali kõige meeldivamaid hetki. Tema osatäitmine 50ndates näitlejanna Havana Segrandina, kes keeldub laskmast end Hollywoodis maha matta, ei unune iial. Gloria Swansoni kõrval Billy Wilderi filmis „Sunset Blvd.” (1950) on nüüd ka Julianne Moore David Cronenbergi filmis „Kaardid tähtedele”.

Parim näitleja – Timothy Spall, „Härra Turner” („Mr. Turner”, Mike Leigh). William Turneri inetus oli pöördvõrdeline tema maalide iluga. Seda tragöödiat kujutab briti filmitegija Mike Leigh kõige delikaatsemal moel eluloofilmis „Härra Turner”, mistõttu unustasime ühe teise, täiesti kohutava eluloofilmi „Grace. Monaco vürstinna” („Grace of Monaco”, Olivier Dahan), millega avati festival. Mike Leigh ei püüa selgitada Turneri geniaalsust, vaid sukeldub sügavale tolle pidevasse õnnetusse ja kehahädadesse. Timothy Spall impressionismi eelkäija rollis teeb mühatustest ja urahtustest omaette kunstivormi.

Žürii preemia ex-aequo

„Emme” („Mommy”), Xavier Dolan. 25aastane Xavier Dolan jõudis lõpuks filmiga põhivõistlusse ning temas ei pidanud pettuma. „Emme” on pahvatuslik armulugu kartmatu ema ja taltsutamatu poja vahel. Anne Dorval teeb võrratu rolli Diane „Die” Després’na, värskelt lesestunud naisena, kes saab oma teismelise poja Steve’i (suurepärane Antoine-Olivier Pilon) hooldeõiguse. Steve on just naasnud järjekordsest parandusasutusest, kus ta viibis sõbrale kolmanda astme põletuse tekitamise eest. Asutuse personal hoiatab Diane’i: Steve on lootusetu juhtum, kelle silmapiiril paistab üksnes vangla. Diane aga keeldub pojale käega löömast ja on veendunud, et suudab tagada neile mõlemale ilusa elu. Dolan on suutnud oma viie filmiga marginaalsuse piirid täiesti ümber tõsta.

„Hüvasti, keel” („Adieu au langage”), Jean-Luc Godard. 50 aastat pärast oma filmidebüüti „Viimsel hingetõmbel”
(„À bout de souffle”, 1960) andis 83aastane Godard Croisette’il julguse ja vabaduse õppetunni ainult 70 minuti vältel ja 3D-s. Püüd seda imelist uut visuaalset objekti mingi sisukirjeldusega paika panna oleks autori solvamine. Ütleme siis lihtsalt, et filmis on üks paarike ja koer. 2300-l esilinastust külastanud inimesel tuli ilmselt kananahk ihule, kui nad nägid seda absurdi, puhta ilu, huumoripursatuste ja ettearvamatu muusikalise kujunduse kokteili, mis varjas endas reaalse olukorraga leppinud hüvastijättu meie tsivilisatsiooniga. Punk ei ole ikkagi surnud!

Kuus filmisoovitust väljaspool võistlusprogrammi

„Suguharu” („Плем’я”, Miroslav Slabošpitski), programmi „Kriitikute nädal” võitja. „Suguharu” on Ukraina režissööri Miroslav Slabošpitski kaks tundi ja kümme minutit vältav film, mis on tervenisti viipekeeles ja ilma subtiitriteta. Sergei (Grigori Fessenko) satub kurtide kooli, kus valitseb noortejõuk, kelle põhitegevus on prostitutsiooni vahendamine. Sergei on nõus järgima mõningaid Kuninga (karismaatiline Aleksandr Osadšii) reegleid, aga ei nõustu loobuma oma armastusest Anna (Jana Novikova) vastu. Anna on kahjuks aga Kuninga „omand”. Slabošpitski film tuletab meelde, et filmikeel on iseseisev nähtus. Ta filmis ei kasutata küll sõnu, kuid tegu pole sellegipoolest vaikimisega. Vastupidi: see on häälekas pamflett Ukraina võimetusest oma noorsooga toime tulla. „Suguharu” on seni mu aasta võimsaim kinoelamus.

 

„Turist” („Force majeure”, Ruben Östlund), programmi „Vaatenurk” („Un Certain regard”) žürii preemia. Rootsi kurikaela Ruben Östlundi peale võib alati kindel olla: ta suudab kurjad vaimud kohale manada ka kõige puisemale koosviibimisele. Pärast Rootsi väidetavalt ideaalse integratsiooni mudelit ründavat filmi „Mäng” („Play”, 2011) leidis Östlund uue mänguplatsi – inimsuhted. „Turist” leiab aset Alpi suusakuurordis Les Arcs, kus täiuslik rootsi perekond, kes oli tulnud „lõpuks ometi koos veidi aega veetma”, pääseb napilt laviini alla jäämisest. Selle asemel, et kangelast mängida, jätab isa oma naise ja kaks last kus seda ja teist. Kui hädaoht on möödas, läheb ta lihtsalt oma antrekooti lõpetama. Käsikirja keskmes on see, mis juhtub perekonna elus pärast seda murdepunkti. Östlund flirdib katastroofifilmide koodidega, et seada küsimärgi alla meie väljakujunenud ettekujutus maskuliinsusest. Vastupandamatu.

 

„Peotüdruk” („Party Girl”, Marie Amachoukeli-Barsacq, Claire Burger ja Samuel Theis), Kuldse Kaamera auhind parima debüütfilmi eest. Mullu avas „Vaatenurga” programmi Sofia Coppola filmiga „Blingiring” („The Bling Ring”, 2013). Sel aastal blingi kuskilt ei paistnud, küll aga nägime kolme kaasrežissööri muljetavaldavat ja julget debüüti. Filmi „peotüdruk” on 60aastane ööklubi madaam Angélique, kes otsustab lõpuks hoo maha võtta ja abielluda oma kõige truuma püsikliendi Micheliga. Kas ta on aga valmis aktsepteerima seda, et pidu on tõepoolest läbi? See traagiline ja energiline peredraama mõjub veenvana ühel heal põhjusel: peaosi mängivad ühe režissööri ema ja õed-vennad.

„Lasteaiaõpetaja” („Haganenet”, Nadav Lapid) programmis „Kriitikute nädal”. Kas maailm oleks poeesialoori mähituna parem paik? Kindlasti. Sammu selles suunas aitavad teha Nadav Lapidi filmid, mis arendavad vaataja maailmataju kõige jõulisemal ja esteetilisemal viisil. Lapidi teises täispikas filmis mõistab lasteaiakasvataja Nira (Sarit Larry), et üks ta märkamatu viieaastane õpilane loob spontaanselt uskumatuid luuletusi, mida ta dikteerib oma hoidjale. Laps väljendab end nii, nagu võiks rääkida keegi, kes on elus juba näinud liiga palju ilu, ja Nira hakkab muretsema tema tuleviku pärast maailmas ja riigis, kus põlatakse luulet. Ta on valmis kõigeks, et kaitsta selle väikese geeniuse hinge ja annet …

Nagu tema hinnatud debüütfilmis „Politseinik” („Ha-shoter”, 2011) läheb Lapidi filmis taas tugev naiskarakter sõtta Iisraeli vastu, mida Lapid iseloomustab „nartsissistliku ja hüpermaterialistliku ühiskonnana”. Tema filmid on vägivaldselt realistlikud, ent idealistlikud. „Lasteaiaõpetaja” näitab filmikunsti ja poeesia kui revolutsiooni tööriistade pöördelist jõudu.

„See jälitab” („It Follows”, David Robert Mitchell programmis „Kriitikute nädal”. Ettevaatust! Pärast kibemagusat debüüti „Ameerika võõrsil ööbimise müüt” („The Myth of the American Sleepover”, 2010) naaseb Ameerika filmitegija David Robert Mitchell hirmutava täiskasvanukssaamise looga, kus Michigani eeslinna teismeliste kampa hakkavad pärast suguhaigustesse nakatumist jälitama sünged ja ähvardavad kujud. Needusest vabanemise ainukeseks lahenduseks on seksida veel kellegagi ja joosta nii kiirelt kui jalad võtavad. „Mõistsin, et õudusfilmid on nii filmikunsti ideede kui vaatajate tunnetega eksperimenteerimiseks parim vahend,” on Mitchell öelnud.* Oma eeskujudeks väidab ta olevat „Carpenteri ja Cronenbergi filmid, aga samuti „Nosferatu”, „Frankensteini pruudi” ja „Musta laguuni koletise”. „See jälitab” polnud mitte üksnes festivali parim Põhja-Ameerika film, vaid tõstis ka kultusstaatusse noore filmitegija, kellel pole isegi oma Wikipedia lehekülge.

Bertrand Bonello „Saint Laurent”. Bonello paljastas naisekeha meeste pilkudele filmis „Lõbumaja” („L’Apollonide: Souvenirs de la maison close”, 2011). Muljetavaldavas kuuendas filmis paneb ta nad nüüd meesteriietesse. Kummaline, et žürii jättis filmi tühjade kätega. Erinevalt enamikust eluloofilmide žanris tegutsevatest filmitegijatest pole prantslane Bonello langenud lihtsustamise lõksu. „Saint Laurent” on kindlasti midagi enamat kui pelgalt naisekeha vabastanud mehe elu fiktiivne ekraniseering. Visuaalselt avangardne kunstnikuportree on ka sissevaade 70ndatesse, kõlvatuste ajajärku, ja dekadentlikku kodanlusse. Gaspard Ulliel on nimiosas fenomenaalne, kujutades, Pierre Bergé (suurepärane Jérémie Renier) truudusetut armukest otsustavuse ja pingestatud maskuliinsusega. Tõeliselt haarav film.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* Pamela Pianezza, David Robert Mitchell on his cult STD zombie-horror film. Dazeddigital.com.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht