Ühiskondlik vigade parandus

TRISTAN PRIIMÄGI

Intervjuu filmi „Parandusklass” režissööri Ivan Tverdovskiga.

Teie film „Parandusklass” („Класс коррекций”) võitis Venemaa kõige olulisemal kohalike filmide festivalil „Kinotavr” parima debüüdi auhinna ja Karlovy Varys võistlusprogrammis „East of the West” peaauhinna. Kas on märgata erinevust Vene meedia ja rahvusvahelise meedia vastuvõtu vahel? Kas seda filmi mõistetakse ühtemoodi kõikjal või nähakse rahvusvahelisel tasandil filmis karmimat Venemaa olustiku kriitikat?
Ivan Tverdovski: Ajakirjanduse reageering on muidugi erinev. Meie peame väga tähtsaks tulemust, mille andis „Kinotavr”. Film meeldis nii kriitikutele, žüriile kui ka publikule. See on väga hea kombinatsioon, mis annab meile võimaluse jõuda laiaulatusliku näitamiseni kinodes ning köita ka filmifestivalide publiku ja professionaalide tähelepanu. See on väga tähtis. „Kinotavr” on Venemaa suurim filmifestival ning filmiäri seisukohalt ka kõige mõjukam. Ajakirjanduses kajastamine etendab filmilevis väga tähtsat rolli.
Karlovy Varys oli hoopis teine lugu. Meie tööd analüüsiti palju ja põhjalikult, seda nii filmikunsti kui ka vaatajate seisukohalt. On ühiseid motiive nii meie kui ka rahvusvahelises ajakirjanduses: teema, mille me tõstatasime, šokeeris nii üht kui ka teist. Film on arusaadav kõigile lihtsalt seepärast, et see ongi tehtud lihtsatest nähtustest: esimesest armastusest, reetmisest, sõprusest jne. See köidab kõiki. Invaliidide probleemid ning nende ulatus pakuvad mõtteainet enamikule venelastest. Seepärast et käesoleval ajal on ühiskond kohandatud invaliidide vajaduste järgi väga vähesel määral, ja seda mitte ainult tänaval. Peamine, ja meie jaoks kõige hirmsam, on aga suhtumine invaliididesse ühiskonnas üldse. Me tegime selle filmi, et niisugust olukorda parandada.

Kas sa oled näinud Ilmar Raagi filmi „Klass”, mis kaudselt käsitleb samu teemasid ja võitis 2007. aastal Karlovy Varys ka sama auhinna nagu „Parandusklass”?
Kui me võteteks ettevalmistusi tegime, vaatasin väga palju filme, teiste hulgas ka Ilmar Raagi „Klassi”. Mulle on see näiteks palju lähedasem ning meeldis rohkem kui Laurent Cantet’ „Klass” („Entre les murs”, 2008). Need on ägedad filmid, kuid mina jäädvustasin oma armastust, oma sõprust, oma tundeid. Mulle oli see tähtsam.

Film põhineb Jekaterina Murašova romaanil, aga filmis on peategelaseks hoopis noor neiu, mitte noormees. Miks?
Mulle ei meeldinud väga Murašova lugu, tegelikult üldse ei meeldinud. Selles on kõik võlts, väljamõeldud maailm. Mina aga leidsin enda jaoks teema ning tegin läbi tõelise paranduste kooli. Ma sain aru, et sellest õudusest vaikivad kõik, aga mina seisan ja vaatan pealt. Mul ei olnud valikut. Kui ma ei oleks seda filmi teinud, ei oleks ma seda endale iial andestanud. Minu kui režissööri ülesanne on aidata ühiskonnal vabaneda sellest haigustest. Muidu ei tasu filme tehagi. Produtsendid toetasid mind, nad uskusid minusse.

„Parandusklassi” dokumentaalne stiil meenutab mõneti Lars von Trieri filme. Ta on vist sind palju mõjutanud? Keda režissööridest veel tsiteeriksid?
Ma ei tahaks kedagi tsiteerida. Mulle meeldib Lars von Trier. Tema on mind kahtlemata mõjutanud, ta on üldse minu lemmikrežissöör. Mina aga olen teinud kaheksa dokumentaalfilmi ning teen praegu juba uut. See aitab mind kõige rohkem. Mulle meeldivad dokumentaalfilmid, meeldivad Herz Frank, John Grierson, Joris Ivens, Robert Flaherty. Mind on nende filmid toitnud lapsepõlvest peale. Minu isa on ju samuti dokumentaalfilmirežissöör (antropoloogiliste filmide tegijana tuntud Ivan Tverdovski – toim).

Kaheksa doki järel on „Parandusklass” sinu esimene mängufilm. Kuidas võrdled režissöörina neid kaht kogemust?
Erinevus on muidugi olemas, kaks täiesti isesugust kogemust. Mängufilmi tegemine pole nii huvitav, sest lõpptulemus on algusest peale teada. Sellepärast meeldib mulle töötada improvisatsiooniga, siis lisanduvad mingid väikesed ettearvamatud nüansid. Dokitegemine on üldse nagu jahilkäik. Võid üksnes umbes aimata, millest sa filmi teed. See on põnevam, kui lihtsalt stseene paberilt tuimalt üles võtta.

Sel aastal on mitu vene režissööri tulnud välja tõeliste meistriteostega – Andrei Zvjagintsevi „Leviaatan” („Левиафан”), Aleksei Germani „Raske on olla jumal” („Трудно быть богом”) … Need filmid on stiililt pigem traditsioonilised. Kuidas sa neisse suhtud? Kas neile vastukaaluks on näha Venemaal ka noorte filmitegijate põlvkonda?
Nagu mäletan, nimetas meie ajakirjandus veel aasta tagasi Zvjagintsevi nooreks režissööriks. See on väga naljakas. Meil ongi kombeks paljudest nii kirjutada. Me vaatame paljusid filme, mille on teinud, nagu meil räägitakse, „noored”. Hiljem tuleb välja, et kõigil neil on eluaastaid seljataga juba üpris palju. See on veider. Zvjagintsev on teinud häid filme, näiteks „Leviaatan”. Ma ei saa aga öelda, et see on parim, mida Venemaal viimasel ajal on tehtud. German on meie filmipühak. Tema töödele on raske saali ovatsioonide saatel reageerida. Mulle tundub, et tema „Raske on olla jumal” on üldse esimene keskaegne dokumentaalfilm.
Raskusi on meil palju. Venemaal on mängufilmide ainus finantseerimisallikas riik. Riik on kohustatud seda tegema, ja teebki. „Leviaatan” tehti täielikult riigi rahaga, kuigi oli probleeme selle levisse jõudmise ja tsensuuriga.

Kuidas suhtud Venemaal vastu võetud seadusse, mis keelab ebatsensuurse kõnepruugi kasutamise kultuurisfääris? Kas see mõjutab ka sinu loomingut?
Meie riigiduuma võttis talvel vastu seaduse naiste kunstmaterjalist aluspesu kandmise keelustamise kohta. Nad arvavad, et see on tervisele kahjulik. Kõik naersid ja seda teemat muidugi ka arutati. Seadus aga jõustus ning nüüd on kauplustest sünteetilisest materjalist naiste aluspesu raske leida.
Sama lugu on ka seadusega, mis keelab ropendamise. Ropendavad ju kõik – alates noorukitest ja lõpetades pensionäridega. See on osa meie keelest, see on samasugune vürts nagu sool ja pipar. Filmikunst on ühiskonna peegel. Kui meil keelatakse näidata osa meie igapäevasest elust, siis on tegemist kõverpeegliga. Meil keelatakse kujutada tegelikkust ja see on kohutav.
Räägitakse, et sellesse seadusse tehakse parandusi, mis puudutavad festivale ja vanusepiirangut 18+. Ropendamine on seal siiski võimalik. See seadus ühendas kõik kunstitegelased praeguse süsteemi vastu. Mind segab see kahtlemata. Enamgi veel! Mina teen dokumentaalfilme. Kuidas ma saan öelda näiteks oma filmikangelasele, kaevurile, et ta ei ropendaks? See pole ju võimalik!

Oled sa ka „tARTuFFi” programmi vaadanud? Mida sa sealt näha sooviks?
Ma vaatasin, et programm on väga huvitav, aga kahjuks jään Tartusse ainult kaheks päevaks.
Seda on muidugi liiga vähe. Tahaksin rohkem tutvuda linna ja selle vaatamisväärsustega. Kino ei ole siiski ju teater ning mul on alati võimalik vaadata mis tahes filme. Tartusse aga ei satu ma võib-olla enam kunagi. See on tähtsam.

Tõlkinud Mait Eelrand