Pealelend: Karin Reinberg, filmiprodutsent, ERFÜ juhatuse liige ja üks konverentsi peakorraldajatest

TRISTAN PRIIMÄGI

Tutvusta palun tulevat mängufilmikonverentsi.
11. ja 12. septembril toimub Tallinnas kinos Artis eesti mängufilmi konverents „Kõik räägivad filmist!”, mille kavas on ettekanded ja arutelud eesti mängufilmi olukorrast ning tulevikuperspektiividest. Osa võtma on oodatud kõik filmitegijad ja valdkonnas tegutsevad inimesed, aga ka filmisõbrad ning kultuuriavalikkus. Loomulikult ka need, kes on kutsutud ja seatud Eesti kultuuri-, aga ka majanduselu korraldama. Filmide tegemist saab hinnata ka riigi majanduse edendamise perspektiivist, kui keegi vaid hinnata oskaks.
Eelkõige on oluline koonduda ja panna ühiselt kokku pilt sellest, mis toimub eesti filmis. Praegu on eesti filmide tootmise rahastus riigieelarve ja elatustaseme üldise tõusu suhtes väiksem, kui see taas iseseisvas Eestis kunagi olnud on. Üha enam on filmitegijatelt kuulda, et eesti film, eriti mängufilm, on väljasuremisohus. Ilmselgelt ei mõelda siin suvaliste audiovisuaalteoste jada lõppemist, sest elementaarne salvestustehnika on kõigile kättesaadav. Pigem peetakse silmas suuri, n-ö elust suuremaid filme ning autorifilmide traditsiooni katkemise ohtu. Nendega on meil hetkel veel õnneks hästi: sellist aega, kus peaaegu kõik meie vähesed mängu- ja animafilmid jõuaksid maailma nimekatele filmifestivalidele, pole vist olnudki. Rahvusvaheliselt märgatakse ja tunnustatakse meie filmitegijate loomingut. Rõhutatud on just seda, et eesti filmide tugevus on eripärases autorikäekirjas erinevalt näiteks naabermaast Soomest, kus filmigurmaanid kurvastavat selle üle, et publik käib küll rahuldavalt kinos, aga liiga paljud filmid on ühte nägu. Kuna ühel hetkel justkui tabati ära publiku maitse ja hakati soodustama peamiselt selliste filmide tootmist. Aga vaja oleks nii neid kui teisi – midagi publikule, midagi maailmafilmi festivalidele, midagi, mis jääks ajas kestma.

Kas tõesti on vaja veel üht konverentsi ja miks? Tundub, et kultuurivaldkondade ümber on rohkem seletamist kui tegutsemist.
Oleme veendunud, et jah. Refleksioon on vajalik igas valdkonnas ja usutavasti vähemalt kord aastas. Iseküsimus on see, kuidas seda läbi viia ja kui avalikuks minna. Eesti tänapäeva mängufilmi teemalist konverentsi pole aga olnud juba aastaid. Kuna oleme filmivaldkonnas olukorras, kus tõsiselt mõeldakse, kas olla või mitte olla, siis on kokkutulemine ja nii mõnusast kui murelikust rääkimine ning tulevikusihtide seadmine lausa hädavajalik. Oleme püüdnud konverentsi kava kokku panna selliselt, et seal kajastuksid kokkuvõtvalt punktid, mis on meile üliolulised ka suhtluseks valdkonnast väljapoole, eelkõige on need adresseeritud kultuuri- ja audiovisuaalpoliitika kujundajatele. Kuna film kui tervik koondab peale filmirežissööride ja -operaatorite ka teiste valdkondade autorite nagu näitlejate, heliloojate, muusikute, kunstnike, kirjanike-stsenaristide loomingu, siis usume, et eesti filmi hea käekäik võiks korda minna kogu kultuuriavalikkusele.

Mis võiks ideaalses maailmas selle konverentsi järel paremaks saada?
Eesti vaataja võiks ka tulevikus näha hästi tehtud ning žanri, maksumuse ja sõnumi poolest väga erinevaid eesti filme eesti keeles nii kinos kui ka televisioonis. Ja mitte vähem kui täna, vaid poole rohkem! Vaid nii saaks eesti filmide kinos vaatamisest meie publiku seas loomulik tegevus, nii et igaüks võiks leida endale midagi, mis kõnetab just teda.