75 miljonit töötut ja keegi ei ütle midagi
„Inglite osa” on film sellest, miks peab peenikese vooliku abil läbi vabrikuseina miljoneid väärt viskit imema. Mängufilm „Inglite osa” („Angels’s Share”, Suurbritannia-Prantsusmaa-Belgia-Itaalia 2012, 101 min), režissöör Ken Loach, stenarist Paul Laverty, operaator Robbie Ryan, produtsent Rebecca O’Brien. Osades Paul Brannigan, Siobhan Reilly, John Henshaw, Gary Maitland, Robert Allam, William Ruane, Jasmine Riggins jt. Linastub kinos Artis. Möödunud suvel 76aastaseks saanud britt Ken Loach on üks neid režissööre, kellele on sotsiaalne reaalsus alati olnud suure tähtsusega. „Inimene ei ela vaakumis,” on ta öelnud. See, mis on meie ümber, mõjutab paratamatult ka seda, millised me ise oleme ja olla saame, ning seepärast oleks rumal selle ees silmad sulgeda. Enamik Loachi filme on kantud elu dramaatilisuse tajumisest, arusaamast, et inimese üheks möödapääsmatuks osaks elus on ka kannatuste kogemine. Kõik see on tõsi ka tema uue linateose „Inglite osa” puhul, ehkki Loach on sellega mõneti üllatuslikult žanrit vahetanud. Nimelt on film ametlikult määratletud komöödiana. Loachi järjekordne koostöö stsenarist Paul Lavertyga (juba kümnes) on ta taas viinud Šotimaale, kus ta on võtnud vaatluse alla ühiskonna heidikud, kellele kohus on määranud teha teatud arvu tunde „ühiskondlikult kasulikku tööd”. Tahumatu, ent lahke hingega järelevalvaja Harry (John Henshaw) käe alla satuvad pisinäppaja Mo (Jasmine Riggins), riiklikke ausambaid rüvetanud Rhino (William Ruane) ning rongijaamas „avalikku korda” rikkunud Albert (Gary Maitland). Neile lisandub ka filmi peategelane, loomult heasüdamlik, ent kokaiini mõju all juhuvõõra vigaseks peksnud Robbie (Paul Brannigan). Nende ühised püüdlused oma elus midagi muuta on tõepoolest mitmel puhul koomilised: raske on mitte naerda kas või selle üle, kui selgub, et Albert pole kunagi kuulnud midagi Mona Lisast ega suuda hästi meenutada, mitmes aasta parasjagu on. Ent kogu koomika kulgeb siin alati nalja ja traagika piiril ehk teisisõnu just seal, kus nali täidab oma sügavaimat funktsiooni – pakub tröösti.
Traagiline hea tuju film
Mind mõnevõrra üllatas, kui Loach vastas küsimusele, kas tema uus film on pigem meelelahutus või tõsine kunst, et tema arvates ei välista need kaks teineteist. Üllatas see mind seepärast, et minu mõtetes on need kaks enamasti ikka lahus seisnud, ent „Inglite osa” valguses tuleb tõdeda: Loachil on õigus. Möödunud aastal Cannes’i žürii preemia pälvinud film on suurepärane just seetõttu, et haarab endasse nii palju tasandeid. Pealispinnal on see tõesti vaid hoogne tujutõstmise film, kus vaataja hakkab kaasa elama esmapilgul kõige ebatõenäolisematele kangelastele ja lõpuks loodab, et nende rööv ikka õnnestub. Muide, vanamoodsamat röövi kui selles filmis annab välja mõelda: varastada viskivabrikust ülikallist märjukest seda läbi peenikese vooliku õue imedes! Ometigi kaasab selline sündmustik vaatajat emotsionaalselt palju rohkem kui mõni läikima löödud George Clooney ja tema 11-liikmeline Oceani tiim. Või teised sellesarnased lood. „Inglite osa” on lihtsalt elule lähemal.
Lusti ja põnevuse taustal kõneleb Loach aga tervest reast sotsiaalsetest probleemidest, mida ta ise peab Briti ühiskonna suuremateks hädadeks. Pätid on selles linaloos kuritegevuse teele sattunud ennekõike sotsiaalsest väljapääsmatusest, mitte pahatahtlikkuse pärast. „Ühendkuningriigis on umbes miljon noort töötut,” on Loach väitnud, „ja paljudel neist pole lootust eales oma elus stabiilset tööd leida.” See aga tähendab, et nad ei saa endale lubada ka omaenda kodu, neil on sisuliselt võimatu peret ülal pidada ja keeruline ka end elus teostada. Euroopas on noori töötuid väidetavalt 75 miljoni kandis ning Loach ütleb, et kõige uskumatum selle juures on asjaolu, et võimud teevad näo, nagu oleks see kõik paratamatu. Hoopis seda on ta oma intervjuudes nimetanud tegelikuks kuriteoks ja kiitnud dokumentaliste nagu Charles Ferguson, kes on püüdnud avada suurrikaste huvidest lähtuva majandusmudeli tegelikku tausta.
Kontrast nelja varatu heidiku ja oksjonil rohkem kui miljoni naela eest maha müüdava viskivaadi vahel on seega „Inglite osas” kindlasti taotluslik. Ja olgu siinkohal öeldud, et filmist läbi lipsavad viskihinnad pole sugugi utoopilised: 100 000 naela on mõne haruldase viski pudeli eest vahel ka päriselt makstud. Kas selliste summade taga annab näha ka midagi muud peale ülirikaste soovi oma rikkusega keksida, on mõistagi küsitav. Loach teravdab rikkuse ja vaesuse konflikti muidugi ka sündmuspaiga valikuga, sest Glasgow’d, kus suurem osa filmist aset leiab, nimetavad paljud šotlasedki „karmiks paigaks”.
Näitlejad tänavalt
Filmi sotsiaalset mõjujõudu võimendab kindlasti ka see, et mitmed osatäitjad on varasema näitlemiskogemuseta noored tänavalt, kelle taust tegelaskujude omast palju just ei erine. Nende hulka kuulub ka peaosas Paul Brannigan. Eelmise aasta Cannes’i festivalil tegi ta pressikonverentsil liigutava avalduse, öeldes, et Ken Loach ja Paul Laverty päästsid ta elu, kuna ta poleks sugugi kindel, millisele teele ta oleks muidu oma pere nimel rahalises kitsikuses läinud. Brannigani rollisooritus on seejuures tõepoolest ehe ja nauditav ning mõte temast kui amatöörist jääb kaugeks, kui tema tausta mitte teada.
Osatäitjate seesugune valik ilmestab seejuures hästi seda, kuidas Loach filminäitlemist üldse näeb. Nimelt on ta mitmel puhul kinnitanud, et näitlemisse kui millegi etendamisse pole tal usku: näitleja peab avama iseenda või vähemasti mõne aspekti, mis temas niigi olemas on. Just siin näib mu meelest kulgevat piir kahe põhimõtteliselt erineva lähenemise vahel näitlemisele: seda võib käsitleda kui millegi mängimist, aga ka kui iseenese avamist ja uurimist iseenda ja vaataja hüvanguks.
Selles, et „poiss tänavalt” tegi niivõrd arvestatava filmirolli, on Loach aga näinud veel omaette sotsiaalset sõnumit. „Mäherdune talendivaramu läheb kaotsi,” ütles ta, mõeldes, kui palju Brannigane võiks Šotimaa tänavatelt veel leida, „kaotsi nii neile endile kui ka ühiskonnale.” Kokkuvõttes on see ka maailmavaate küsimus ja eks Loach ole tuntud oma teravate sotsiaalsete (mõne arvates sotsialistlike) vaadete poolest. Sotsialistlik on tema lähenemine küllap vaid äärmuslikult parempoolse poliitika seisukohalt. Tegelik küsimus on ennekõike see, kas tegeleda tagajärgede või põhjustega ning põhjuste kohta pole võimul paraku kombeks küsida. Inimeste harjumusi ja väärtushinnanguid muuta on kahtlemata keerulisem ja kulukam, ent just selles võiks minu arvates näha võimuesindajate sügavamat funktsiooni. Vastasel juhul on tegu võimuga, mis on vaimu unustanud. Ja kõik see jääb kuskil mõistuse soppides pärast „Inglite osa” ka tukslema, veel siis, kui meeleolukas lugu on lõpule jõudnud. Helgib ju parema tuleviku lootus filmi lõpus vaid peategelasele. Tema kolm kaaslast seisavad aga endiselt silmitsi vähetõotava teadmatusega.
Karjäärile ring peale?
Mitmed kriitikud on tõmmanud paralleele „Inglite osa” ja Loachi ühe esimese täispika mängufilmi, 1969. aastal valminud linateose „Kes” vahel. Mõlemad lood on seatud Šotimaale, mõlema keskmeks on traagilise saatusega nooruk, mõlemat lugu kannab noore mehe ja tema õpetaja omavaheline suhe. Jäin hetkeks mõtlema, kas võib selles rööpsuses näha vanameistri püüdu teha mõtteline ring peale oma loomingulisele karjäärile ja otsad kokku võtta. Kui seda liialduseks pidada, siis tasub siiski märgata autori naasmist teda loometee alguses paelunud olustiku ja temaatika juurde, aga ka kahe nimetatud filmi meeleolude erinevust.
Loach on intervjuudes öelnud, et tollane aeg tundub talle tagantjärele lihtinimese sotsiaalsete garantiide seisukohast kergemgi kui tänapäev, kuna elu esmavajaduste täitmine oli lihtsam. Ja ometigi on just tema värske film tonaalsuselt helgem ja kergem. Võib-olla tuleks selles näha Loachi tüdimust kõike läbinisti surmtõsiselt võtta, aga võib-olla on see ka üleskutse märgata kõike seda lihtsat, rõõmsat ja kaunist, mis me ümber ikka veel alles on. „Inglite osa” kontekstis on ta näiteks tõdenud, et paljud šoti noored pole neis võrratutes paikades oma kodumaa mägedes, kus kuulsat šoti viskit villitakse, mitte kunagi käinud. Ehk on aga miskit märgilist selleski, et peategelane Robbie leiab filmi lõpus andestuse, mida ta oma mineviku tõttu vaevalt väärib. Vahest vajame sellist andestust ehk me kõik. Seda tunnet on Loachi filmi lõppedes kosutav endaga ühes võtta.