Aafrika mängufilm Tartu festivalil

Mathura

   

Aastal, mil Aafrika film võitis parima võõrkeelse filmi Oscari, on ilmselt paslik rääkida selle mandri kinematograafiast pisut lähemalt. Seda enam, et just äsja jõudsid mõned Aafrika linateosed koju kätte. Nimelt linastus 13. – 19. märtsini Tartus peetud III visuaalse kultuuri festivalil “MaailmaFilm” antropoloogiliste filmide kõrval kaks mängufilmi Burkina Fasost ja üks Tšaadist. Saaliväliselt oli soovi korral võimalik ära vaadata ka Senegali režissööri Mansour Sora Wade teos “Andestuse hind”. Selle filmi on mitmed kriitikud arvanud Aafrika kino viimase kümnendi paremate saavutuste hulka.

 

Mittetööstuslik film

 

Aafrika filmitoodangut käsitledes tuleks esmalt arvesse võtta selle mandri kultuurilist ja majanduslikku situatsiooni. Nimelt puudub enamikul Aafrika riikidest tänase päevani oma filmitööstus: puuduvad filmistuudiod, arvestatavad rahalised võimalused ning vahel ka täisprofessionaalsed tegijad. Näiteks Tšaadis, mida esindas film “Meie isa” (režissöör Mahamat Saleh Haroun), on kogu riigi peale vaid üks kino ning seal maal tehtud võtted tuleb filmitegijatel ilmutamiseks saata Euroopasse. Suurel määral toetub Aafrika filmindus Euroopa fondidele ja Euroopas omandatud haridusele. Sellest asjaolust hoolimata on tõeliselt huvitav täheldada, et sealsetel filmidel on siiski selgelt tajutav omapära ning nende kunstiline väärtus ei jää muus maailmas tehtule alla.

“MaailmaFilmi” publik üksluisuse üle kurtma ei pidanud. Tartusse toodud filmid olid kõik omanäolised. Kokku moodustus üsna mitmekülgne ja tundub, et ka ehe pilt Aafrika elust ja olust, tavadest ja uskumustest. Isegi ülimalt poliitiline “Tasuma” (Burkina Faso, režissöör Kollo Daniel Sanou) oli täis külalauliku spontaanseid leelotusi ning kultuuride sotsiaalset põrkumist vaatlev “Mina ja minu valge sõber” (samuti Burkina Faso, režissöör S. Pierre Yameogo) kajastas muu hulgas peretraditsioonide erilist tähtsust aafrika kultuuris. “Andestuse hind” pakkus seevastu ajata ja kohata legendi, mis on loo jutustaja enda sõnutsi nüüdseks unustuse hõlma vajunud. Filmi võib seetõttu pidada aafrika vestmistraditsiooni talletajaks ja jätkajaks. Vähemasti osutatakse selgelt sellisele traditsioonile ning sedamoodi paneb filmi autor üsna ootamatult ja omapäraselt südamele, et kultuuripärandit tuleb säilitada. Tundub, et viimane ei ole funktsioon, mida läänelik kino just tihti täidaks.

 

Film kui poliitiline kuulutaja

 

Sagedasti on Aafrika filmid läbi põimunud kas poliitilise või sotsiaalse sõnumiga. Pikka aega on film olnud üks võimalusi väljendada oma suhtumist kas kolonialismi või omariiklikku bürokraatiasse ja võimuvõitlusse. Seda poolt esindasid eeskätt Burkina Faso filmid. “Tasumas” on kujutatud kümme aastat Prantsuse lipu all Alžeerias sõdinud vanameest, kes peab nüüd lõputut heitlust võimudega, et kätte saada teenetekohane pension. Filmis on otsest nördimust selle üle, kuidas suurriigid on aafriklasi oma huvides ära kasutanud ning neid teineteise vastu sõtta saatnud.

Teist Burkina Faso, filmi “Minu ja minu valge sõber” võiks esmapilgul pidada komöödiaks. Noor aafriklane elab ja õpib Pariisis, lootuses ühel päeval oma kodumaa heaks midagi märkimisväärset korda saata. Ta otsib tööd ja saab lõpuks väikesepalgalise ametikoha maa-aluses parklas, ja sedagi tänu tutvustele. Ilmselgelt irooniline täiendus loole on see, et samal ajal omandab ta välismajanduse doktorikraadi Sorbonne’i ülikoolis. Kui ühel päeval satub tema ja ta prantslasest kaastöölise kätesse juhuslikult üle saja tuhande euro musta narkoraha ning nende elu on sellest tingituna ohus, otsustavad nad pageda Aafrikasse. Siit algavad aga uued seiklused ja sekeldused.

Kõige selle kõrval võib aga “Mind ja minu valget sõpra” pidada sügavalt sotsiaalseks filmiks, mis osutab erinevate kultuuride haakumatusele. Euroopas ei suuda keegi ära õppida aafriklasest kaaskodaniku nime, Aafrikas on jällegi mõnel seltsimehel raske uskuda, et iga valge inimene ei olegi kõndiv rahakott. Varjatult kutsub film üles suuremale sallivusele erinevate rahvaste ja rasside vahel ning see on sõnum, mis võiks puudutada paljusid.

 

Film kui hingeline eneseteostus

 

Eraldi tahaksin esile tõsta Tšaadi filmi “Meie isa”. Sedagi teost võib käsitleda poliitilise allegooriana. Film kajastab kahe poisi isaotsinguid, samas kui ka nende kodumaa on pärast Prantsuse kolonialismi, aastakümneid kestnud kodusõda, Liibüa invasiooni ja etnilisi ülestõuse eksinud ja ilma juhita. Samas võib taas tõdeda üht Aafrika kinematograafiale iseloomulikku joont: suutlikkust veenvalt põimida nalja ja draamat, pisaraid ja naeru. Tulemus puudutab põhjalikult, ent ei mõju raskelt ega rusuvalt. Ehk võib seda pidada aafriklaste elulaadi eripära väljenduseks, märgiks arusaamast, et kuigi elus tuleb ette mitmesuguseid sündmusi, ei tasu neist tulenevatesse emotsioonidesse kunagi kinnistuda. Elu läheb alati edasi: päike tõuseb taas ja küll kord tuleb ka oodatud vihm.

Lisaks süžeeliinile jäävad “Meie isast” meelde ülimalt rahulikud ja detailselt komponeeritud kaadrid, mis mängivad eelkõige erinevate värvidega ning valguse ja pimeduse mõjuga. Paljud kaadrid jätavad täpselt teostatud maalide mulje, neil oleks väärtus iseseisvaltki. Tegu on meistriteosega igal tasandil.

Seda hämmastavam on teada saada, et filmis ei mängi professionaalsed näitlejad (pealegi on mitmed peaosatäitjad lapsed) ning et see on teostatud mängufilmi mõttes napi eelarvega (u 10 miljonit krooni). Omamoodi huvitav seik on seegi, et autor M. S. Haroun on üks kahest filmitegijast, kes elab Tšaadis. Kõik see näib osutavat, et kunstiteoses, sealhulgas filmis, on autorile äärmiselt oluline teose hingeline mõtestatus. Selge nägemuse ja puhta tunnetuse korral jõutakse erilise tulemuseni ka väheste vahendite ja tagasihoidliku meeskonnaga. See on sõnum, mille võiks nähtud filmide põhjal nii meie filmitegijate kui ka loomeinimeste jaoks laiemalt esile tuua.

 

“MaailmaFilm” kui nähtus

 

Lõpetuseks paar sõna “MaailmaFilmi” festivalist üldisemalt. Tegu on üritusega, mis Eestis seni jäänud küll veel varju, ent maailmas juba mainet kogumas. Üks selle festivali eripärasid teiste Eesti filmifestivalide kõrval on autorite tavatult kõrge kohaloleku protsent. Sel aastal võis kohata filmitegijaid naaberriigist Lätist, aga ka USAst ja Mehhikost ning vaatajatel avanes võimalus igaühega neist suhelda. Filme saatsid avatud arutelud, mis mõnigi kord kippusid planeeritud ajakavast välja. Festival, mida korraldavad oma ala tõelised armastajad, rõhub välise tagasihoidlikkuse arvelt sisule lihtsas ja loomulikus vormis. Siin valitseb kerge ja sundimatu õhkkond. Ühelt kohalesõitnud autorilt võis kuulda aga lausa kinnitust, et Tartu festival on nimetatud põhjustel parem kui kõik “suured”, kus ta on osalenud – sealhulgas Cannes. Seepärast soovitan soojalt kõigil asjahuvilistel järgmise aasta festivali mitte maha magada. Silmad-kõrvad tasub lahti hoida varemgi, sest “MaailmaFilmi” raames tuleb võimalus huvitavaid filme vaadata juba peatselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht