Adam Sandleri tee tähtede poole

Adam Sandleri kehastatud Stanley Sugermani püüdlust rikastada korvpallimaailma uue andeka mängijaga võib pidada võrdväärseks näitleja sooviga kehtestada end tõsiseltvõetava draamanäitlejana.

TÕNU KARJATSE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Kõik mängus“ („Hustle“, USA 2022, 117 min), režissöör Jeremiah Zagar, stsenaristid Taylor Materne ja Will Fetters, operaator Zak Mulligan, helilooja Dan Deacon. Osades Adam Sandler, Queen Latifah, Juancho Hernangómez, Robert Duvall, Anthony Edwards jt. Netflix.

Jeremiah Zagari Netflixi filmi „Kõik mängus“ puhul tuleb kõigepealt rääkida filmis peaosa, korvpalli talendikütti, mängivast Adam Sandlerist. Adam Sandler on näitleja, kes on kogu elu mänginud peamiselt teisejärgulistes komöödiafilmides ja seetõttu ka märkamatuks jäänud. Paul Thomas Anderson on üks esimesi, kes nägi Sandleri talenti laiemas plaanis ja pakkus talle 2001. aastal peaosa filmis „Armastusest joobunud“1. Kriitikute seas võeti Sandleri rollisooritus hästi vastu, Roger Ebert nägi temas isegi Dennis Hopperi psühholoogilise sügavuse potentsiaali,2 kuid naerutajakuvand jälitas Sandlerit edasi. Peaaegu 20 aastat hiljem tegid aga vennad Safdied ühe XXI sajandi esimeste kümnendite parema kelmifilmi „Lihvimata kalliskivid“3, kus Adam Sandler kehastab mängurist teemandiärikat Howardit. Ta mängis selle karakteri sedavõrd suureks, et ta võib silmagi pilgutamata paigutada samasse näitlejate liigasse Al Pacino või Paul Newmaniga. Kui Al Pacino tegelaskujudega ühendab Sandleri Howardit kompromissitu hulljulgus, millega mees oma afääridesse sukeldub, siis Newmaniga liidab teda haavatav tundlikkus koos rebaseliku kavalusega. Kui poleks olnud 27 auhinda ja 94 nominatsiooni Howardi eest, siis poleks Sandler ilmselt oma panuseid sellele karakterile enam teinud.

Safdiede Howard puges Sandlerile aga naha vahele ja kui „Lihvimata kalliskivid“ oli veel Safdiede mäng, siis järgmine mäng oli juba Sandleri oma: 2020. aastal algas töö korvpallifilmiga „Kõik mängus“, mille lavastajaosa pakkus Sandler Zagarile, kes oli talle silma jäänud üleskasvamislooga „Meie, loomad“.4 Nagu Zagar on nentinud, polnud talle korvpalli- ega ka sporditeema esmalt üldse kuidagi hingelähedane.5 Sandleril õnnestus aga Zagar ümber veenda. Osaliselt on Zagari kahtlused kohased: kas uue filmiga suudetakse midagi arvukatesse samal teemal tehtud spordifilmidesse lisada? Sandleri vastus peitus isiklikus sarmis, mida kannab edasi ka tema tegelaskuju, ning arvukates kaameratehnilistes võtetes, mis võimaldavad operaator Zak Mulliganil tuua vaataja mängu sisse, selle asemel et jätta ta mängu vaatama nii-öelda varumeeste pingilt. Montaaž tehti samuti võtete sees ja kogu filmimisprotsess oli hoopis keerulisem, kui see filmis paistab. See on ka üks asi, mida vaatamisel jälgida. Korvpallimängu segmendid on kaasatõmbavad ja dünaamilised, pealegi teeb filmis kaasa suur hulk NBA staare, kellest enamik mängib seal iseennast.

Korvpall, karjäär ja suhted

Dramaatilises plaanis poleks aga „Kõik mängus“ pooltki nii haarav, kui Sandler oleks otsustanud jääda hoopis produtsendiks ja palganud peaossa kellegi teise. Sandleri kehastatud Stanley Sugerman on üle 50aastane endine korvpalliäss, kes teenib nüüd leiba talendikütina (filmi pealkiri „Hustle“ tähendab ka kupeldamist, sahkerdamist, vahendamist). Stanley tegelik soov on aga olla treener, mis lubaks tal jagada oma armastust ja teadmisi selle ülla mängu vastu. Korvpall ongi olnud Adam Sandleri salaarmastus ja hobi nagu tuhandetel teistel ameeriklastel, kes jälgivad hinge kinni pidades NBA mänge põhiturniiridest konverentside lõppheitlusteni.

Korvpallidraama jälgib treener Stanley Sugermani (Adam Sandler) ja peaaegu kahemeetrise tätoveeritud mängija Bo Cruzi (Juancho Hernangómez) pingutusi korvpallimaailmas ning kahe mehe vahel tekkivat isa-poja suhet.

Kaader filmist

Selles maailmas end kodus tundev Sandleri Sugerman saab ülemuselt ülesande tuua uut verd profimeeskonda Philadelphia 76ers. See on töö, mida ta oskab, kuid teeb vastumeelselt, sest on väsinud mööda maailma ringi loksumisest – ta eelistab hoopis kodust treeneriametit, mis lubaks tal veeta rohkem aega perega, kaugenemata sellest, mis toimub platsidel. Uue talendi avastab Stanley Sugerman juhuslikult Madridis, kus talle jääb tänavakorvpallimatšil silma peaaegu kahemeetrine tätoveeritud Bo Cruz (Hispaania korvpalliproff Juancho Hernangómez, NBAs esindanud Utah Jazzi). Stanley usub, et Bo on just selline tulevikutäht, keda temalt Ühendriikides oodatakse. Tagasilöök tuleb Stanleyle aga hoopis tema bossilt, kes ei julge võtta meeskonda isikuvastase vägivalla eest karistatud tundmatut hispaanlast. Nii panebki Stanley töötõendi lauale ja jätkab omal riisikol sarnaselt krimifilmide julgete politseinikega, kes otsustavad ülemuste vastuseisu kohates kurikaela ise kinni püüda. „Kõik mängus“ jälgibki Stanley ja Bo pingutusi teel tähtede poole. Takistusteks kujunevad Bo keevaline karakter ja Stanley nüüd juba endise bossi, Philadelphia meeskonna omaniku Vincenti vastuseis, abiks aga perekond ja ka ühismeedia, mis võimaldab otseteed tähtede liigasse.

„Kõik mängus“ pole selles suhtes midagi üllatuslikku, et peegeldab USA ühiskonna põhiväärtusi: usk oma talenti, kõva töö selle arendamiseks ning neid jõupingutusi toetav perekond. Peale selle, et perekond on nii Stanley kui ka Bo seljataga, areneb meeste vahel õpilase-õpetaja suhtest isa-poja kiindumuse moodi suhe. Põlvest põlve edasi antava õpetuslausena kõlab selles filmis „Never give up!“ („Ära anna alla!“), mille Bo laseb hiljem oma käevarrele tätoveerida. Seega pole „Kõik mängus“ ainult spordifilm, vaid ka ülistus tahtejõule, enesekindlusele ja teineteist toetavale vaimule. Perekond on osa meeskonnast ja see meeskond on sinuga kauem kui ükski teine. Selles mõttes püüab film anda uue sisu kulunud fitnessiloosungile „Sa suudad!“: Stanley ja Bo viitavad, et kõik on võimalik, kui seda ainult kindlameelselt tahta. Nii pole ka vale väita, et tegu on ehk eelkõige karjäärifilmiga – looga sellest, kuidas teha teoks kauaaegseid unistusi. Kasuta võimalust, arenda oma talenti ja ole järjekindel ning ära unusta oma lähedasi, võib kokku võtta filmi moraali.

Arvestades Adam Sandleri ambitsioone, jookseb Stanley Sugermani soov rikastada armastatud korvpallimaailma uue, enda treenitud andeka mängijaga, võrdväärselt Sandleri sooviga astuda välja senisest komöödialiigast ja kehtestada end tõsiseltvõetava draamanäitlejana. Siinkohal sobib Sandlerit kõrvutada samuti varem komöödiates esinenud näitleja ja nüüd ka produtsendi Jason Batemaniga, kellele Marty Byrde’i osatäitmine sarjas „Ozark“ (Netflix, 2017–2022) on tähendanud hoopis uut elu ja laiemat tähelepanu. Mõlema mehe edule on kaasa aidanud Netflix, see märgib taas voogedastusgigantide panuse tõusu nn suurde kinno. Filmiakadeemia nominatsioonist jäi Sandler vendade Safdiede „Lihvimata kalliskividega“ napilt ilma. Kas Stanley Sugerman seda püüdma läheb, selgub ilmselt kevadel. Karakterilt on filmi „Kõik mängus“ Stanley „Kalliskivide“ Howardiga samast veregrupist: nad oleksid justkui vennad, seejuures on Stanley empaatiavõimelisem ja peresõbralikum, oma olemuselt lihvitum kui õnnetu lõpuga sahkerdaja Howard. Sandlerile on Stanley tegelaskuju aga järgmine aste uuel positsioonil, mis lubab tal ise valida lugu ja režissööri. Netflixiga sõlmitud lepingu kohaselt teeb Sandler voogedastusgigandi rahadega veel kolm filmi. „Kõik mängus“ kinnitab, et vaataja ei peaks neid maha magama.

Kui filmi juures aga miski imestama pani, siis ehk see, kuivõrd palju tegi seal kaasa päris korvpallisuurusi ja kui vähe neid näidati. Bo Cruzi (Junacho Hernangómez) vastasseis Kermit Wiltsiga (Anthony Edwards, NBA Minnesota Timberwolves) oli kandev antagonistlik liin. Ülejäänud staarid nagu Shaquille O’Neal, Matisse Thybull või Seth Curry sulandusid taustamängijatena episoodidesse. Kokku teeb filmis kaasa üle kolmekümne tipu nii NBAst kui ka tänavakorvpallist ning arvata võib, et korvpallipublik oskab linateosest hoopis rohkem võtta. Teistele annab aga „Kõik mängus“ peale enesekindluse ka innustust ise samuti pall haarata, kui kuumad ilmad leevendust lubavad.

1 „Punch-Drunk Love“, Paul Thomas Anderson, 2002.

2 Robert Ebert, Punch-Drunk Love. – RogerEbert.com 18. X 2002. https://www.rogerebert.com/reviews/punch-drunk-love-2002

3 „Uncut Gems“, Josh ja Benny Safdie, 2019.

4 „We the Animals“, Jeremiah Zagar, 2018.

5 Eric Kohn, Why Adam Sandler Chased the Director of ‘We the Animals’ to Make Feel-Good Sports Movie ‘Hustle’. – IndieWire 8. VI 2022. https://www.indiewire.com/2022/06/hustle-jeremiah-zagar-interview-adam-sandler-1234731827/

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht