Agamemnoni esmaspäev

AARNE RUBEN

Mükeene võimsa kuninga Agamemnoni üldjuhtimise all on sajad laevad üle Egeuse mere purjetanud. ?Trooja? (?Troy?, USA 2004). Reþissöör Wolfgang Petersen, stsenaarium Homeros (eepos) ja David Benioff (reaskript). Osades Brad Pitt, Eric Bana, Orlando Bloom,  Diane Kruger jpt. Linastub kobar-kinos ja Ekraanis.

Kui hullumeelne on idee luua vägevate massistseenidega lööma- ja võitlusfilm Trooja sõjast, kus suhted olid nii keerulised, et tänapäevainimese hammas vaevalt selle peale hakkab! Oli ju iga Trooja/ahhailaste kangelase taga oma jumal, kes hoidis talle pöialt ja laskis kohe nina norgu, kui tegelasel halvasti läks. Kui toonaseid jumalate ja inimeste suhteid inimkeelde tõlkima hakata, siis võiks mõne targa jumala kahekõnet vaadelda umbes sellisena: Tõ za kogo bolejeð? Ja za Gektora? Achilleus ja Hektor poleks ju saanud võidelda, kui neil polnuks vägevaid toetajaid.

Kaasaegses ühiskonnas, kus igaühel on oma tõde, oma tunded ja isegi oma isiklik revolutsioon, räägitakse ajaloost üha enam. See on ka seaduspärane. Tajutakse ajaloo lõppu, mil kõik jaguneb subkultuurideks ning pole võimalik enam midagi määratleda, sest ka nelikümmend minutit tagasi toimunule on sadu tõlgendusi. Infoajastu töötleb kõik baitideks ja paneb igale asjale limiidi. Just selle kõige pärast räägitakse ka filmikeeles järjest enam ajaloost, sest ajalugu on katkematu tervik; see on ju kusagilt hämarusest alguse saanud ja jõudnud meie elu sekunditesse välja. Lõhestunud hingega modernne inimene hindab ajalugu ühtse kehandina tas tekkiva terviklikkusetunde eest. Ajalugu loob väetile inimlapsele kaitstuse feeling?u, asetab tema vaatevälja turvalised kardinad. Ajalugu on kaasajal lakanud olemast õudsete ja võõraste monstrumite tallermaa, pigem loob see suur stoori inimhinges terviku, ?mis on seal alati olnud?.

Just selle kõige pärast on viimase aja Hollywoodki produtseerinud tähelepanuväärseid ajaloofilme. Mõnes mõttes kannatab ?Trooja? võrdluse ?Viimase samurai? või ?Kristuse kannatustega? välja küll. Üldiselt aga tundub, et Wolfgang Petersen (?Täiusliku tormi? ja ?Das Boot?i? autor) paistab olevat kuivem natuur kui eelmiste loojad. Ta ei tee midagi ülejala, nagu tehti ?Viimast samuraid?, ega ründa inimesi teoloogiliste doktriinidega nagu Mel Gibson. Ent millegipärast polnud temal võtta ka üleliia head näitlejate ansamblit. Tulemus on selline, et mingit spirituaalset efekti see film küll ei tekita.

Sest vabandage väga, mis Helena on Diane Kruger? Ei ole ju. Ilus Helena oli triumfaator, ta sädeles igas teos ja mõttes. Ta oli kirglik, mitte külm portselaniludus. Paris (Orlando Bloom, näit. ?Kariibi mere piraadid?) on pandud hoopis narri rolli. Peale playboy ei ole temas ju midagi, see on aga stsenaristide süü. Esiteks oleks tulnud näidata, kuidas võttis Paris vastu Aphrodite kingi. Ja Aphrodite ju viis Parise ära lähivõitlusest Menelaosega, siis kui Menelaos teda Trooja müüride ees kiivri jõhvtutist tiris! Jumalateta muutub Paris poisikeseks.

Filmi autorid on jumalad üldse mängust välja pühkinud. Neid lihtsalt pole. Teame ju hästi, et nii nagu Aias ja Achilleus omavahel kõiksugu pudi-padi peale täringuid mängisid, tegid seda ka mõned jumalad, võitudeks inimesed ise. Ameerikalik loogika ütleb, et inimene ei saa olla mingi võit. Tegelikult sarnaneb jumalateta Trooja kontseptsioon mõnede teiste Hollywoodi ?saavutustega?. Iga sellise filmi tunnuslause sobiks ka Peterseni filmi juurde. Tunnuslauseid, mis ?Troojaga? klapiksid, oleks palju: ?Me olime sõdurid? (Fathers, Brothers, Husbands & Sons), ?Reamees Ryani päästmine? (The Mission is a Man), ?Tuulte keel? (Honor Was Their Code). Pitti Achilleus räägib natuke bostonlikult: au ja surematus käib temal ette ja taha, siis avaneb mops suuke ja peaaegu et võiks kuulda juba midagi veel läänelikumat, midagi brünettidest tähetriibuplikadest, kes imesid Floridas? ? jah, kuidas see marlboromaa laul kõlaski?

Trooja sõja kuulsaim sündmus on teatavasti Achilleuse ja Hektori kahevõitlus. Eepose tekst ütleb, et Hektori viskeoda oli üheteistkümneküünrane, odaots kinnitatud kullaga. Veel kõneldakse, et Achilleuse kilbile oli Hephaistos tagunud maa, mere ja tähed, Plejaadid ja Hüaadid, Suure Vankri ja Orioni. Miks ei ole Brad Pittil sellist asja käes, aru ma ei saa?! Miks peab tema kilp olema ?tassid-olid-täpilised?-stiilis?

Ajaloos võis see olla heitlus tuhandete pealtvaatajatega. Selle koha teeb teoses heaks ja omapäraseks hiiliv koreograafia: mehed tiirlevad kui kassid teineteise ümber. Nüüd hakkab film juba väidetavat tegelikku olukorda peegeldama.

?Troojast? puudub tõeline kangelane, nagu seda oli Russell Crowe ?Gladiaatoris?.

Paris ja Menelaos vastamisi on samuti suur samm edasi. Menelaose liikumine näitab, et toonaste kahevõitluste eel ei raisatud ühtegi sammu ega sõna: iga liigutus pidi lausa ähvardama hirmsate purustustega, kuningad ja vürstid kõnelema oma suurtest võitlejasuguvõsadest. ?Akilieus,? ütleb Peterseni filmis kujutatud muistne inimene. Paradoksaalne, et nii troojalased kui ahhailased rääkisid tegelikult üht ja sedasama keelt, nende kokkupõrget võib võrrelda kaasaegsete juutide ja palestiinlaste konfliktiga, kes mõlemad räägivad semi keeli ja kelle vahel puuduvad rassierisused. Teadlased on kokku leppinud, et keel on umbes seesama, mida sisaldavad Knossose lineaarkirjatahvlid (lineaarkiri B). Muistsed mükeenlased polevat selle kirja avastajate järgi tundnud märki tähega ?l? algavate silpide jaoks ja hääldanud kangelase nime järjekindlalt akireu. Kummaline küll, aga kui filmis kõlab Achilleuse nimi, siis tuletab see omakorda meelde muistseid päevi, mil sõnad ja nende hääldus olid hoopis teised.

Edasi. Esimest korda ilmub välja Agamemnon, võimas Mükeene kuningas (Brian Cox), kelle üldjuhtimise all oli sadade laevadega purjetatud üle Egeuse mere. Ta näeb, kuidas Achilleus vabastab ta raske käe alt akolüüt Briseise; ta veendub selles, kuidas eimillestki hooliv kangelane talle igas mõttes vee peale tõmbab. Agamemnoni silmad on algusest peale kurvad. Võibolla oli Briseise kaitse alla võtmise päev talle üldse halb päev? Cox mängib selle välja nii, et meil on temast lausa kahju. Ja kuna Achilleus sõimab teda joomariks, siis vahest oligi tegemist esmaspäevaga?

Ajalool pole midagi selle vastu, kui temaga sel kombel naljatatakse. Igatahes on selge, et näiteks 18. august 1450 e. Kr. oli esmaspäev. Selle teadmise väärtus on meie jaoks null. Võime vaid konstateerida ajaloo igavest ringmängu, mil iga nädal ulatab käe eelmisele. Siitsamast meie jalge eest algab aegruum, mille lõppu pole kusagil näha. Kuid Hektor, Paris ja teised igavikku lennelnud tsivilisatsiooni kummitused on meile seda enam kallimad, mida rohkem epohhe Styxi vaob.

Hoolimata filmi paljudest õnnestumistest, oleks Wolfgang Petersen pidanud hoolt kandma, et tema Helenat paremini oleks meigitud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht