Aiad maha, arhiivid välja!

IDFA tuletab igal aastal meelde, et me kõik asetume ühiskondlik-kultuurilisse suhtekonteksti nii oma kodus, naaberkülas kui ka meist ükskõik kui mitme tuhande kilomeetri kaugusel asuvas maailma punktis.

KAAREL KUURMAA

Amsterdami rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival IDFA, 14. – 24. XI 2024

Maailma suurim dokumentaalfilmide festival IDFA toimus Amsterdamis tänavu 37. korda. Novembri keskpaigas kogub festival kümne päeva jooksul pea 300 000 külastust. Üleilmset dokumentalistika kogukonda liitev sündmus toob kohale üle 3000 filmiprofessionaali, kes lisaks tavapärastele linastustele osalevad paneelaruteludel, vestlustes, õpitubades, meistriklassides ja oma alles ideejärgus projektidele rahalise või moraalse toe otsinguil. Amsterdamil on kindel koht ka tuure koguva Oscari-kampaania kontekstis ning isegi kui mõni kuldmehikest ihaldav film pole programmi valitud, on neile organiseeritud turulinastused või sihitud kampaaniasündmused. Lühidalt kokku võttes on IDFA dokumentalistika näe-ise-ja-ole-nähtud-sündmus, kus saab kätte tunnetuse praeguse hetke maailma pulsirütmist.

Üks suur uudis tehti teatavaks juba nädal enne festivali algust, kui avalikustati, et seitse aastat festivali kunstiline juht olnud Orwa Nyrabia enam ei jätka ning tänavu kureeritud programm jääb talle viimaseks. Süüriast pärit režissööri ja produtsendi valimine IDFA juhiks 2018. aastal oli suur üllatus. Nyrabia laiendas festivali geograafilist haaret, suurendades Lähis-Ida, Aasia ja Ladina-Ameerika autorite nähtavust. See kõik pani mõningaid lääneilma hegemoniste IDFA suunal ninagi kirtsutama, et „meie vana hea festival“ on asendumas mingi „mitmekesise kaasamisega“.

Vaatamata Nyrabia geograafilise paleti laiendamisele on aastal 2024 siiski olukord selline, et tänavusele IDFA-le valitud 254 filmist on 52% tootjariik endiselt Lääne-Euroopast. Muu maailma toodang moodustab killustatud vähemuse: 14,1% Aasia, 11,6% Lõuna-Ameerika, 10,9% Põhja-Ameerika, 7,2% Ida-Euroopa ning kõigest 2,96% Aafrika. Arvestades maakera demograafiat ja seda, et Euroopas elab alla 10% kogu inimkonnast, on festivali pilk endiselt väga Euroopa-keskne.

Samas peab korraldajate kaitseks ütlema, et säärane statistika peegeldab tegelikult ka regionaalset pilti, kust festivalile mitmetuhande pakkumise hulgast filme valitakse. Kuigi filmitegijad kurdavad vähenenud rahastuse või valdkonna kärbete üle peaaegu kogu Euroopas, on lääne filmitegijate ülekaal ja edumaa muu maailma ees kolossaalne vaatamata sellele. Esmalt on siin võrreldamatu sõna- ja kunstivabadus koos jätkuvalt toimivate rahastusmudelitega. Lisaks juurdepääs teadmistele, haridusele, tehnoloogiale ja seega ka kogemustele, mis annavad hea võimaluse tugeva dokumentalistika loomiseks. Seda enam on tänuväärne IDFA roll väikeste ja peaaegu täiesti ilma eelarveta valminud filmipärlite leidmisel eksootilistest filmiriikidest ning nende suurele ekraanile toomisel.

Oma viimase kataloogi eessõnale oli Orwa Nyrabia seekord pannud pealkirja „Fences down“ („Aiad/tarad maha“). Pärast möödunud aastal lahvatanud ootamatut festivalikriisi pidi ta paratamatult oma senist manifesti veidi uuendama. Nimelt ronisid tookord, kõigest kuu aega pärast 7. oktoobril Iisraelis juhtunud terrorirünnakut IDFA avamisel Nyrabia kõne ajal lavale aktivistid Palestiina lipu ja jõest-mereni-sildiga, mille peale osa saalist aplodeeris. Aplausiga liitus ka festivali kunstiline juht. Tugeva juudi ajalooga linnas oli meediaskandaal sellega juba sündinud. Kuigi hiljem selgitas Nyrabia, et ta ei näinud, mis täpselt tema kõne aja laval toimus, läksid festivali selgitused nii segaseks, et mitu filmitegijat nii Palestiina kui ka Iisraeli pooldajate hulgast eemaldasid oma filmid festivalilt.

Tänavu suvel pidas IDFA ennetavalt mitu avatud arutelu oma poliitilise positsiooni üle ning pidi uuesti mõtestama festivali kui avatud mõttevahetuse võimaldaja rolli. Nyrabia selgitas: „Eelmise aasta kogemus saatis meid tagasi algse dokumentalistika missiooni juurde – see on oma olemuselt dissidentlik ja ebamugav kunst. Dokumentalistika ei ole konformistlik kunst. Dokumentaalfilm ei tegele ebameeldivate teemade vältimisega. See on kunst, millesse on loomuldasa sisse kirjutatud poliitiline ja sotsiaalne suhestumine.“ Samas kinnitas Nyrabia, et festival on kutse dokumentalistikakogukonna avatusele, kus hinnataks erinevaid arvamusi ning seda, et kõik võivad teha teekonnal vigu, kuid head soovides peaksime langetama oma piirdeaiad, et kohtuda võrdsena kinosaalis. Tundub, et sellest kõigest oli ka kasu, sest tänavu kardetud suuri poliitilisi skandaale aset ei leidnudki.

Festivali võidufilmid

IDFA põhivõistlusprogrammi võitjaks ning korraga nii parima filmi- kui ka montaažiauhinnaga pärjatuks osutus žürii üksmeelse otsusega Poola režissööri Maciej J. Drygase film „Rongid“¹. Meisterlik arhiivifilm, mis räägib XX sajandist läbi industriaalrevolutsiooni ning eelkõige rongide, mis on toonud inimkonnale nii kiiremaid kontakte kui ka toetanud sõjaliste konfliktide „efektiivistamist“. See on suurepärane näide filmist, kus arhiivmaterjal pannakse elama eelkõige täpse montaaži abil, ilma sõnade ja pealelugemise suunava abita või uue visuaalse materjali lisamiseta. Ometi on tegu korraga nii täiesti värske kui ka ajatu kinoelamusega. Toreda juhusena oli valitutel seda filmi võimalik näha tänu kuraator Marianna Kaadi heale tööle juba ka äsjasel PÖFFil.

IDFA parima režissööri tiitli pälvis aga ameeriklanna Auberi Edler filmiga „Ameerika pastoraal“². Ülimalt põhjalik film demokraatiast Pennsylvania väikelinna koolis ja kooli ümber. Süvitsi minevalt, kuude kaupa ühe kogukonnaga koos olemisest sündinud vaatlev film on kõige ehedam rohujuuretasandi analüüs või õigemini isegi üllatavalt hinnanguvaba pilt sellest, kui lõhki on see riik ideoloogiliselt kistud. Ameerika kultuurisõdade tallermaa näitlikustamiseks kasutab režissöör kooli esinduskogu valimisi, aga loomulikult käivad taamal palju suuremad poliitilised kaevikusõjad ning hoogu koguvad järgmised presidendivalimised, mille tulemusi meie vaatajana nüüdseks juba teame.

IDFA lühifilmide võistlusprogrammis oli seekord esindatud ka Eesti. Latgale režissööri Viesturs Kairišsi film „Eluteelised“, mis valmis Tartu 2024 egiidi all loodud filmikogumiku „Metsik lõuna“ raames, sai positiivse üllatusena rahvusvahelise esilinastuse just Amster­damis. Publik sai viiel väljamüüdud linastusel võimaluse tutvuda Peipsi järves asuva Piirissaare eluoluga.

Lühifilmide programmi võitjaks osutus (nagu täispikkade filmidegi puhul) teos, mille tegemiseks pole filmitud sekunditki uut materjali, kuid mis on ometi ka tänapäeval laetult poliitiline. Theo Panagopoulos võttis ligi sada aastat tagasi šoti misjonäride Pühale Maale tehtud botaanikaekspeditsiooni käigus 16 mm filmilindile üles võetud materjali ning lõikas sellest kokku 17minutilise eleegilis-mõtliku loo „Lilled seisavad vaikides, tunnistajatena“³. Visuaalselt kauni õie- ja loodusilust rikka teosega näitab ta, et selles materjalis on peidus kohalike Palestiina alade araablaste hääle, sõna ja kohalolu tugev puudumine.

Žürii eripreemia sai animarežissööri Rebecca Blöchleri isiklikku perelugu leidlikus vildinukutehnikas käsitlev „Mama Micra“. Autori ekstsentriline vagabundist ema elas kümmekond aastat väikeses Nissan Micra autos mööda ilma ringi reisides ning „Mama Micra“ on ka autorile omamoodi teraapiavorm oma ema mõistmiseks. Nukufilmi võimalused lasevad sel lool taassündida üllatavalt puudutaval viisil, lubades samas säilitada tõsielufilmi üdi. „Mama Micra“ tuletas ka kurvastava halastamatusega meelde, et vaatamata Eesti suurele ja mitmekesisele animatraditsioonile pole peale Ülo Pikkovi loomingu meil praktiliselt mitte midagi dokumentalistikaga haakuvat loodud. Kuigi ainest ja oskust peaks ju jaguma.

Kui see, et IDFA kahe võistlusprogrammi võitjad on mõlemad puhtalt arhiivfilmid, on üllatav kokkusattumus, siis tegelikult on IDFA alati soosinud vanema või leitud materjali kasutamist ning selleks on festivalil suisa eraldi „taasraamimise“ eriauhind. Tänavu said selle auhinna kaks samuti väga originaalset käsitlust. „Minu varastatud planeet“⁴ on Farahnaz Sharifi debüütfilm. Sharifi oli mõni aasta tagasi IDFA peaauhinna võitnud ning meil Tallinnas ka Docpointil näidatud „Perekonna röntgenpildi“⁵ monteerija. Ka teemad on sarnased: Iraani ühiskond ja ajalugu, perekonnasuhted, naiste õigused ja üks pidev lõputu ja lootusetu kaksikelu. Üks hillitsetud ja nuditud versioon avalikkuses ja teine avatum, tantsulisem, lõbusam mujal omavahel ja ainult mõnikord natuke ka väljaspool kodu. Sharifil on õnnestunud arhiivi ja fotosid tõepoolest muljetavaldavalt kasutada ning turgudelt-laatadelt kokku hangeldatud juhuslike koduste 8 mm filmilintide kaudu jutustab ta taas delikaatse tundlikkusega loo ühest suure filmikultuuriga riigist.

Teise taasraamimise auhinna sai mängufilmide režissöörina tunnustatud rumeenlane Radu Jude, kes on tuntud oma totaalselt üle võlli julge filmikeele poolest ning tema „Ärge oodake maailmalõpust liiga palju“ või „Kohatu kepp ehk meeletu porno“⁶ on ka meie kinodes meeldivalt positiivset tähelepanu saanud. Seekord on ta teinud enda kohta õige lühikese, kõigest 71minutilise sutsaka. Koos filosoof Christian Ferencz-Flatziga on ta võtnud ette viimase kolme kümnendi Rumeenia telereklaamid ning tulemuseks on talle omase montaažihullusega „Kaheksa postkaarti utoopiast“⁷, mis valab meid üle tõeliselt pulbitseva magusa materjaliga ning maalib vaatajaile vaimukalt tragikoomilise pildi ühe halli sotsialistliku riigi muundumisest värviliseks vulgaarkapitalistlikuks tarbimisühiskonnaks. Eks ole see laias laastus ju ka eestlastelegi tuttav teema ja teekond. Lihtsalt Balkani kastmes ja meisterkokk Radu Jude maitsestatuna mõjub see kõik veel suuremas nihkes olevana kui meie endi kunagised kapitalismi kuulutavad reklaamitööd.

IDFA eri žüriide pärjatud võidufilmide rivis olid veel olulisimatest debüüdiauhinna saanud „Jalgratta Mahesh“⁸ – kiarostamilik metatasandi film filmitegemisest filmis. Režissöör Suhel Banerjee lugu räägib koroona ajal 1700 kilomeetrit jalgrattaga kodukülla sõitnud noormehest, kellest sai korraks üleriigiline kuulsus ning kes filmis ka osaliselt ennast mängib, lavastab ja kõrvalt vaatab.

Alati tugeva Hollandi võistlusprogrammi võitis jällegi suures osas arhiividokk, nn Hollandi Leni Riefenstahlist, kohalikust natsiideoloogist Jan Teunissenist jutustav „Propagandist“⁹. Seega on kõlavamalt IDFA võidufilmidest esile kerkinutest ainult „Ameerika pastoraal“ säärane „puhas“ dokumentalistika selle sõna tavatähenduses: keegi inimene kaameraga on läinud mingit teemat kajastama ning selle filmiks vormistanud. Muud pärjatud teosed on ühel või teisel moel kas leiud arhiividest või kuskilt filmikunsti loovamatelt-mängulisematelt radadelt.

Publikuhääletuse preemia läks seekord aga erakordselt kõrge keskmise hindega (võimalikust täishindest 5 koguni 4,97) peaaegu otse tänases päevas toimuvale dokumentalistikale. Iisraeli-Palestiina konflikti käsitlev „Ei ole teist maad“¹⁰ on tänavu teinud festivalidele juba suure ringi peale. See alustas teekonda Berlinale dokkide Kuldkaru ja Panorama sektsiooni publikuauhinnaga ja põrutab ilmselt ka Oscari rallis üsna kaugele. Teose neljaliikmelisel režiikvartetil, kus on koos loojad nii Palestiina kui ka Iisraeli poolelt, on õnnestunud tõepoolest luua mõjuv cinéma vérité stiilis ehe jäädvustus sellest, kuidas Iisraeli riik meeter meetri haaval Läänekalda maa üle kontrolli kehtestab. Mõjuv vaatamine isegi neile, kellele tundub, et selles lõputuna näivas konfliktis vaevalt enam midagi uut on.

IDFA tuletab peaaegu igal aastal oma filmivalikuga meelde seda, et iga inimene on alati kellegi keegi. Mitte üksik sõltumatu aatom, kes hõljub üksinda maailmakõiksuses, vaid alati kontekstis ja suhtes muu reaalsusega. Hea dokumentalistika süvendab nii tunnet kui ka teadmist, et inimene ei sünni kunagi tühjusest tühjusesse, vaid me kõik asetume ühiskondlik-kultuurilisse suhtekonteksti nii oma kodus, naaberkülas kui ka meist ükskõik kui mitme tuhande kilomeetri kaugusel asuvas maailma punktis. Selle toredaks meeldetuletuseks oli ka ehe festivalihetk, kui vihmasel Amsterdami tänaval nägin enda ees kõndimas vanemat meesterahvast lahtise seljakotiga. Koputasin mehele õlale, et ta lahtisele kotile tähelepanu juhtida, ning alles siis tundsin ära, et tegu oli 90aastase legendaarse Läti režissööri-operaatori Ivars Seleckisega, kel samuti tänavusel festivalil uus film linastus. Avastus, et IDFA ka sellised ootamatuid naabritevahelisi kohtumisi pakub, tegi südame soojaks.

1 „Pociągi“, Maciej J. Drygas, 2024.

2 „An American Pastoral“, Auberi Edler, 2024.

3 „The Flowers Stand, Silently Witnessing“, Theo Panagopoulos, 2024.

4 „Sayyareye dozdide shodeye man“, Farahnaz Sharifi, 2024.

5 „Radiograph of a Family“, Firouzeh Khosrovani, 2020.

6 „Babardeala cu bucluc sau porno balamuc“, Radu Jude, 2021; „Nu Aștepta Prea Mult de la Sfârșitul Lumii“, Radu Jude, 2023.

7 „Opt ilustrate din lumea ideaal“, Radu Jude, 2024.

8 „CycleMahesh“, Suhel Banerjee, 2024.

9 „De propagandist“, Luuk Bouwman, 2024.

10 „No Other Land“, Basel Adra, Hamdan Ballal, Yuval Abraham, Rachel Szor, 2024.