Ajakirjanik sa võid olla, inimene pead olema

MAARJA HINDOALLA

Mängufilm „Öö kutse” („Nightcrawler”, USA 2014, 117 min), režissöör-stsenarist Dan Gilroy, operaator Robert Elswit, helilooja James Newton Howard. Osades Jake Gyllenhaal, Rene Russo, Riz Ahmed, Bill Paxton jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris, Cinamon ja Ekraan.

Jake Gyllenhaali nägemus Loust kui näljasest koiotist muutus võtte käigus nii keskseks,  et kaaluti võimalust mainida seda filmi pealkirjas.

Jake Gyllenhaali nägemus Loust kui näljasest koiotist muutus võtte käigus nii keskseks,
et kaaluti võimalust mainida seda filmi pealkirjas.

Kaader filmist

Umbes aasta tagasi pilasid USA telesaated „Colberti raport” („The Colbert Report”) ja „Jimmy Kimmel Live!” Norra rahvusringhäälingu aeglase televisiooni saateid (slow TV). Kui kudumismaratoni ülekanne tundub sealpool ookeani jabur, siis „Öö kutse” avab USA krimiajakirjanduse verised telgitagused, mis tunduvad siitpoolt vaadates veelgi absurdsemad.

Louis Bloom (Jake Gyllenhaal) ei ole mees, kes piinaks ennast selliste muredega nagu Fred „Free Range’is ehk ballaadis maailma heakskiitmisest” (Veiko Õunpuu, 2013) või Ben „Elluastujas” („The Graduate”, Mike Nichols, 1967). Ta on oma eesmärgile pühendunud self-made man, kes omandab kõik vajalikud teadmised veebist. Tegu on kohati hirmutavalt köitva sotsiopaadiga, kes satub puhtjuhuslikult vabakutseliseks krimioperaatoriks Los Angelese öistel tänavatel. Tema ülesandeks saab püüda lindile seal pimeduse varjus sündivad kõige võikamad õnnetused ja roimad, et paisata need koidikul telerite kaudu tuhandete hommikukohvi nautivate inimeste kodudesse. Lou hakkab sireenipüüdjaks, sest iga sumedat ööpimedust lõhestav huilgav politseiauto võib tähendada kopsakat sissetulekut ja sammukest edu suunas. Ta ei vaeva ennast ka ajakirjanduseetiliste dilemmadega: lisaks empaatiavõime täielikule puudumisele distantseerib vaatamine läbi kaamerasilma teda koletutest sündmusest veelgi. See tekitab hoopis teatavat hasarti ning nii hakkab operaator aina enam uudislugudesse sekkuma, et kujundada neid vastavalt oma soovile. Jälgijast saab tasapisi osaleja.

Režissöör Dan Gilroy viib meid USA sõgedalt ebaeetilise teleajakirjanduse maailma, mis töötab põhimõtte if it bleeds, it leads (kui veri lendab, on kaanelugu) järgi. Staažika uudistetoimetaja Nina (Rene Russo) sõnul on nende uudised nagu läbilõigatud kõriga naine, kes jookseb karjudes mööda tänavat. Sealne uudiste edastamise viis ei mahu enam isegi infoga manipuleerimise alla. Ilmselt olekski õigem nimetada seda pigem meediaproduktsiooniks kui ajakirjanduseks. Juhan Peegli manitsus „ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead olema” ei maksa selles maailmas midagi, Lou puhul on asi lausa vastupidi. Seda tsitaati siin kontekstis kasutada pole kohatu, sest vaikselt, ent kindlalt hiilib sama katk ka kodumaisel ajakirjandusmaastikul: laibakotte ja pooduid on näha ka meie teleekraanidel, rääkimata õnnetusi kajastavatest online-lugudest, mida tavaliselt saadab mahukas fotogalerii, kui mitte videoklipp. Ent seda tüüpi uudishimus õõvastavate asjade vastu on ilmselt midagi alandavat, sest sageli on lihtne häbi allasurumiseks langeda mõlemapoolsesse süüdistamisse: ajakirjandus pakub seda, mida rahvas tahab, ja rahvas tarbib seda, mida ajakirjandus pakub.

Peale ajakirjanduse valupunktide torgib Gilroy ka tööturu ja edukultuse soolatüükaid, esmajoones pidevat survet ennast „maha müüa”. „Miks ma peaksin sind tööle võtma? Müü ennast,” ütleb Lou ebalevale Rickile (Riz Ahmed), kes tema assistendiks kandideerib. Lou arvates seisneb kõik müümises nii materiaalse kui ka sotsiaalse kapitali mõttes – kui palju raha saab mingi loo eest või kelle külje alla õnnestub tal pugeda. Kui Nina kasutab mehe lähenemiskatse blokeerimiseks väidet, et ei käi töökaaslastega kohtamas, nullib Lou selle täpsustusega, et Nina ei ole ta töökaaslane, vaid inimene, kellele ta oma materjali müüb. Veel enam – sõbrad on Lou meelest kingitus, mille inimene iseendale teeb. Kui noore ja ebakindla Ricki mantras tuleb leppida sellega, mis sul on, siis Lou ei aktsepteeri seda: alati on võimalik liikuda edasi, saavutada midagi enamat. Pärast Ricki palkamise komejanti (stiilis „5 viga, mida töövestlusel vältida”) hakkab Lou temaga manipuleerima viisil, mis sobiks kandma pealkirja „7 viisi, kuidas hea juht saab töötajat motiveerida”. Kui palju on praegu online-koolitusi, juhtimisportaale, -blogisid ja -kolumne, mis õpetavad, kuidas saada parimaks juhiks. Inimesed tahavad omada kontrolli iseenda, oma elu ja oma firma üle. Teiste inimeste üle.

Need teemad on aga vaid taustaks Louis Bloomi karakterile, kes röövib vaataja jäägitu tähelepanu. Lou kasutab need populaarsed online-eneseharimisviisid aplalt ära, kuid talle ei taga lõpuks edu mitte omandatud info, vaid täielik hirmu puudumine: hirmu kui sellist ei ole olemas, on vaid tõelisena paistvad valeandmed. Kui Loul on siht silme ees, ei karda ta eksida ja, mis kõige tähtsam, ta ei karda endale häbi teha. Filmi jaoks tublisti alla võtnud Gyllenhaal olevat ennast rolli sisseelamiseks samastanud näljase koiotiga. See võrdlus on tabav, sest kui staažikad vabakutselised tükitööpõhised ajakirjanikud ehk stringer’id mängivad ülima täpsusega piiri peal – püüdes pääseda võimalikult lähedale parimatele kaadritele, kuid jääda samas piisavalt kaugele, et mitte tüli tekitada, nii et nad võidaks sündmuskohalt minema ajada –, siis Lou nahaalsus jätab temast alguses nälja pärast rumalalt käituva koioti mulje. See nahaalsus tagab Loule aga lõpuks parimad kaadrid, sest ilmselt oleks ta valmis sõna otseses mõttes silmagi pilgutamata (Gyllenhaal on rollilahenduse juures rõhutanud, et üritab võimalikult vähe silmi pilgutada, meenutades nii pigem kaamerat kui inimest) üle astuma igast piirist. Kui ametivennad on selles kirjeldamatult madalas ametis suutnud mingigi inimväärikuse säilitada, siis Lou puhul on raske märgata grammigi inimlikkust.

Jake Gyllenhaal sulandub oma tumedate ja aukuvajunud silmadega vapustavalt hästi kõhedust tekitava öölooma rolli. Tabavast koioti-võrdlusest hoolimata vaatab ekraanilt vastu pigem mingi prussakalaadne ilgur, kes ronib pimeduse laskudes oma niiskest urkast välja ja hakkab tunnalde vabisedes õõva ja õudu otsima. Lou korter näeb isegi päevasel ajal välja nagu hämar urg. Selliste vaimusilmas tekkivate kujundite tõukejõuks on oskuslikult loodud spetsiifiline ja silmapaistev visuaalne keskkond. Lugu kulgeb omanäolises ja paeluvas maailmas, mille kõverpeegel on meie maailmaga sarnane, ent siiski nihkes. Jahedates toonides süngelt kaunist tegevuspaika saadab aga ootamatult kirgas muusika, mis loob pineva ebakõla. Pinget hoitakse filmi vältel pidevalt ülal.

Praegu, kui Eestis on üsna teravalt õhus uue meedia problemaatika, tundub traditsioonilise teleajakirjanduse käsitlemine ehk veidi aegunud, kuid filtriprobleem on mõlemal endiselt sama: millist informatsiooni edastada ja kuidas. Sama temaatikat on ju korduvalt käsitletud – seos „Televõrguga” („Network”, Sidney Lumet, 1976) on siinkohal ilmne – ja Gilroy ei ütle otseselt midagi uut, vaid teeb seda lihtsalt veidi uuemas vormis. „Öö kutse” puhul toonitatakse tugevalt selle satiiri ja ühiskonnakriitilisust, kohati võib-olla liigagi. Ühest küljest tundub, et huumor muudab asja vabamaks ja vähendab üleolekutunnet, kuid liigne iroonia rõhutamine võib jätta ka mulje, nagu seaks Gilroy ennast objektist kõrgemale pilkaks sihilikult. Mulle tundub, et pigem jääb ta siiski mainitud valupunktidega samale tasandile, näidates asju nii, nagu need on, ilma pila ja moraliseerimiseta. Eelkõige võiks „Öö kutset” võtta kui meisterlikult esitatud ja nauditavat arutlust või sedastust, mis kulub aega ja kombeid arvestades marjaks ära.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht