Ajalik ja ajatu ahnus

„Pesa“ on intelligentne ja tasakaalukas vaatamine tänu liigsete rõhkude puudumisele, vaatajat usaldatakse ise hinnanguid andma või vastupidi, neist loobuma.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Pesa“ („The Nest“, Suurbritannia-Kanada 2020, 107 min), režissöör-stsenarist Sean Durkin, operaator Mátyás Erdély, helilooja Richard Reed Parry. Osades Jude Law, Carrie Coon, Oona Roche, Michael Culkin jt.

Kanadast pärit lavastaja Sean Durkin tegi oma täispika debüüdi 2011. aastal filmiga „Martha Marcy May Marlene“, mis vaatles noore naise läbielamisi manipulatiivse sekti küüsis. Kriitikutelt üksjagu kiidusõnu pälvinud põnevusdraama kaevus psühholoogilistesse sügavustesse nii üksikisiku kui inimgrupi tasandil. Pärast peaaegu kümnele aastale veninud pausi jätkab Durkin „Pesaga“ pindmiste sotsiaalsete ning psüühiliste kihtide kõrvalekraapimist.

Kujutatavaks inimgrupiks on seekord perekond. Mitte lihtsalt pere, vaid pealtnäha ideaalne tuumikpere: mees, naine ja kaks last. Rory O’Hara (Jude Law) on kaheksakümnendate reaganoomika laineharjal seilanud edukas ärihai, kes teatab ühel päeval hobusetreenerist abikaasale Allisonile (Carrie Coon), et talle pakutakse Suurbritannia investeerimispangas elu võimalust. Thatcheristlike poliitikate kroonijuveeliks on saamas ulatuslik erastamine, mis pakub vähegi ambitsioonikale ettevõtjale enneolematut potentsiaali. Sellist võimalust ei saa pere (loe: mees) ometi käest lasta.

Kolimine tekitab Allisonis ja pere kahes järglases, naise eelmisest abielust pärit teismelises tütres Samanthas (Oona Roche) ning vanemate silmaterast pisipojas Benjaminis (Charlie Shotwell) esialgu kahtlusi ja nurinaid, ent pärale jõudes näib tegemist olevat muinasjutu algusega. Londoni läheduses ootab ees luksuslik häärber suurte aedade, tallide ja kõige muuga, mida hing ihaldada võiks. Kergesti tekivad seosed Alfred Hitchcocki legendaarse „Rebecca“ Manderley mõisaga, mitte ainult asukoha ja arhitektuuri, vaid ka suurte kõledate ruumide tühjuses luuravate painajate tõttu. Ühe juhuvestluse käigus pillab kolleeg, millist vaeva nägi Rory uue tööotsa saamiseks, ja nii saab alguse laitmatu edukuvandi järkjärguline murenemine.

Durkini enda kirjutatud lugu võiks sealt alates rulluda lahti mitmes üsna tuttavlikus suunas. Kerge on ette kujutada klassivihast sotsiaalkriitikat, satiirilist lugu sellest, kuidas ka rikkad nutavad, tragöödiat perekondlikust düsfunktsionaalsusest või siis suhtelugu iseenda ja teineteisega leppimisest nii headel kui halbadel aegadel. „Pesas“ on näpuotsaga midagi kõigest sellest, kuid ta pole päriselt ükski neist, rihtides tuttavatest rööbastest oluliselt kaugemale.

Arvestades kõiki paralleelselt hargnevaid sisu- ja suhteliine võib jääda üsna märkamatuks, et tegemist on eheda ajastufilmiga kümnendist, mil neoliberaalne majanduspoliitika – maksukärped, regulatsioonide vähendamine, valitsusprogrammide kahandamine, lõputu usk vabadesse turgudesse – asusid laduma vundamenti tänaseks pöörase kiiruga kasvanud üleilmsele ebavõrdsusele. „Pesa“ hoidub igasugusest poliitilisusest, kuid markeerib nutikal ning tähelepanelikul moel mõtteviise, eetilisi tõekspidamisi ja isiklikke valikuid, mis toonase ambitsioonika poliitilise ja majanduseliidi otsuseid motiveerisid.

Ühiskonnas laiemalt toimuv on O’Harade jaoks esialgu siiski vaid vaevukuuldav taustamuusika. Kui näha elu võidujooksuna, on nad kui mitte finišis, siis vähemalt sellele läheneval lõpusirgel. Elevandiluutorn muutub õhulossiks alles hetkel, mil selgub, et pere ise ei pruugi tagasilöökide suhtes sugugi nii kindlustatud olla, kui libeda keele, hästiistuvate ülikondade ning ideaalselt sätitud soenguga Rory seni on näida lubanud.

„Pesas“ pulbitsevad pinnale Rory (Jude Law) ja Allisoni (Carrie Coon) vahel kogunenud mahavaikitud pinged: mehe sisemine empaatiavõimetu saavutustahe, naise allasurutud unistused ja karjäär.

Kaader filmist

Durkini võimekus lavastaja ja stsenaristina ilmneb selles, kuidas ta ei allu kiusatusele ajada taga üht läbivat motiivi, moraali ega ideed, vaid laseb igal stseenil ning tegelasel nendes omasoodu hingata, areneda, avaneda. Nii saab vaataja pidevalt kaasa mõelda ja kaasa tunnetada hulgale erinevatele dünaamikatele nii kesksete tegelaste kui ka neid episoodiliselt ümbritsevate inimeste vahel. Enim pulbitsevad pinnale muidugi Rory ja Allisoni vahel kogunenud mahavaikitud pinged: mehe sisemine empaatiavõimetu saavutustahe, naise allasurutud unistused ja karjäär. Iseendaga pahuksis olemise keskel jääb märkamata tütres Samanthas kogunev mässusoov vanemate klantselu vastu.

Eelnev kirjeldus võib kõlada ängistavalt, kuid „Pesa“ jätab vaatajale täpselt parajalt hingamisruumi. Durkin ei tõtta kedagi demoniseerima ega hukka mõistma, vaid jääb ennekõike vaatlejaks. Nappide, ent mõjuvate vahenditega joonistatakse välja, kes peategelased sisimas on ja kust pärinevad. Kaalukas on stseen, kus omadega tupikusse jooksnud Rory külastab töölisklassist ema, kellega poeg pole aastaid ühendust võtnud. Veelgi meeldejäävamaks kujuneb juhuslik vestlus taksojuhiga. Kahe diametraalselt erineva taustaga mehe isadust puudutava mõttevahetuse otsekohesus võiks mõjuda lausa naivistlikult, kui ei tasakaalustaks nii mõõdetult seni kogunenud ja väljendamata pingeid.

Lihtsate inimlike hetkede kaudu paljastub tegelaste sisemine tühjus, moraalne vaakum, emotsionaalne üksindus, igatsus millegi muu järele. „Pesa“ valib oma torkeid täpselt ja surub need sügavale. Nii omandab film koha- ja ajaspetsiifiliste sündmuste juures ootamatult universaalse ning ajatu mõõtme. Durkin räägib suuresti ahnusest, aga mitte üksnes materiaalsest ahnusest siin ja praegu rohkem teenida, vaid palju fundamentaalsemast soovist täita kuidagiviisi sisemist tühimikku, mis arvatavasti igas inimeses laiutab.

Pineva atmosfääri loomiseks kasutab lavastaja rohkelt põnevus- ja õudusfilmilikke vahendeid. Pealkirjas viidatud kodu muutub soojast turvalisest pesast millekski kurjakuulutavalt kummituslikuks. Varjudes kolksuvate ja „böö!“ karjuvate vaimude asemel peegeldab see aga ennekõike peategelaste sisemaailma, kasvavat segadust, ärevust, eksimistunnet. Häärber ise on lõppude lõpuks justkui vaatajale pettemanöövriks silma heidetud puru, mis sarnaselt tegelaste endaga ei luba kohe näha tegelikult sündmuste kulgu määravaid hetki, soove ja tundeid.

Ungarlase Mátyás Erdély kaameratöö on vaat et minimalistlik, ent võtmehetkedel äärmiselt mõjuv. Üheks parimaks näiteks on hetk, mil Rory ja Allison end lõpuks teineteise peal välja elavad, ning kaamera suure plaani või kummalegi fokusseerimise asemel aeglaselt, peaaegu passiivselt peidukohta otsides nende vahel paistvale tühjale seinale ujub.

Sündmusi kannavad suurepärased näitlejatööd. Esmapilgul tõmbab kahtlemata enim tähelepanu Jude Law’ nimi, kes on Roryna võimeline tekitama kordamööda rohkelt empaatiat ja jõulist jälestust. Kuigi (või just seepärast, et) Law’ nägus välimus on suunanud tema karjääri ilmselt rohkemgi kui mehe näitlejatalent, sobib laitmatu pealispinna ja pudeda sisemusega Rory roll talle kui valatult. „Pesa“ tõeline staar on aga filmides nagu „Kadunud“ ja „Lesed“* kõrvalosades üles astunud Carrie Coon. Cooni mängitud Allison on justkui vaasi surutud orkaan, mis pääseb valla alles Londoni ööelust leitud peo käigus.

Kui „Pesale“ midagi ette heita, siis surnud hobuse kujundiga näib Durkin alahindavat pisut nii vaatajat kui ka iseenda suutlikkust toimuvat edasi anda. „Pesa“ on nii intelligentne ja tasakaalukas vaatamine just tänu liigsete rõhkude puudumisele, vaatajat usaldatakse ise hinnanguid andma või vastupidi, neist loobuma. Jääb üle loota, et Durkini naasmist ei tule oodata järgmised kümme aastat, sest „Pesa“ puhul on tegemist selle sügise ühe parema filmiga.

* „Gone Girl“, David Fincher, 2014; „Widows“, Steve McQueen, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht