Alandlik Fassbinder

François Ozon kasutab „Peter von Kantis“ samu detaile, mis Fassbinder „Petra von Kantis“, astub aga sammu leppimise ja alandlikkuse suunas. See oli Fassbinderile võõras.

RAINER SARNET

Mängufilm „Peter von Kant“ (Prantsusmaa 2022, 85 min), režissöör-stsenarist François Ozon, operaator Manuel Dacosse, kunstnik Katia Wyszkop, produtsent François Ozon, põhineb Rainer Werner Fassbinderi filmil „Petra von Kanti kibedad pisarad“ („Die bitteren Tränen der Petra von Kant“, 1972). Osades Denis Ménochet, Isabelle Adjani, Khalil Ben Gharbia, Stefan Crepon, Hanna Schygulla, Aminthe Audiard.

Esimest korda nägin Fassbinderi filmi esimesel kursusel. Tema loomingule oli pühendatud filmikoolis terve nädal ja algas see „Katzelmacheri“ ehk „Tülitekitajaga“ (1969). Seal on stseen, kui noored inimesed sisenevad õllekasse ja istuvad lauda. Istumine kestis mõne minuti. Inimesed valisid toole, istusid ringi, tõusid jälle püsti, vahetasid kohti ja kaaslasi. Taustaks vaid toolikolin. See oli omamoodi tants ilma muusika, dialoogi ja koreograafiata, filmitud ühe staatilise kaadrina. Stseenis endas oli muusika. Sellest stseeni nägemisest peale olen ma Fassbinderi fänn. Musikaalsus kaamera ja näitleja liikumises, pauside ja sõnade väljapeetud rütm iseloomustab kõiki Fassbinderi filme. Need on kui poeetilised menuetid, kus liikumine ja lausutud sõnad loovad ise omaette muusika. Fassbinderi filme võib lõputult vaadata ainuüksi selle musikaalsuse ja rütmi pärast. Kord ütles üks Petseri munk, et tema hindab filmides kaadri ja muusika kooskõla, filmi ilu. Fassbinderi filmides ongi see kooskõla. Kuid Fassbinderil on kõrva ja kuulmist veel ühe asja peale: ta oskab leida inimese isiklikus elus sündmuse, mis puudutab tervet ühiskonda. See oluline taju ja oskus on tegelikult haruldane. Kui palju on sotsiaalseid filme, mis on pigem tüütud kui huvitavad. Fassbinder ütles, et ta väldib nn probleemfilme, tema sotsiaalsus pole otsene ega ühene. Ta valib oma tegelase elus täpse sündmuse, mis viib tegelase vastuollu ühiskonnaga, sest inimese isiklikud väärtused ei lange kokku ühiskonna väärtustega. Nii on see ikka olnud. Ainult imelik võib imestada, et miks siis. Hanna Shygulla rääkis, et Fassbinderi erilisus polnud tema intellektuaalsuses, vaid selles, et ta küsis asjade kohta, mida peeti enesestmõistetavaks. Ta oli ootamatult aus.

Võtame tema filmi „Kaupmees neljaks aastaajaks“ või siis „Hirm närib hinge seest“.¹ Need on väga kaugel glamuurist, mida Fassbinderiga tavaliselt seostatakse. Tegelikult on ka neis filmides glamuuri, alamklassi glamuuri, mida võib nimetada ka lihtsa inimese väärikuseks. Inimese väärikus iseloomustab minu arust üldse head (filmi)kunsti, kus inimese puudustele ja pattudele vaatamata ei naeruvääristata teda, võetakse tema kannatusi tõsiselt ja jäetakse alles ta väärikus. Fassbinder oli filmiajaloos esimene, kes ei kujutanud ka homoseksuaalseid inimesi koomiliste kõrvaltegelastena, nagu seda oli tehtud varem, vaid kui tavalisi inimesi, kellel on oma rõõmud ja mured, kellel on hing.

Enamikus Fassbinderi filmides on peategelasteks naised, omamoodi Fassbinderi alter ego’d. Ka „Petra von Kanti kibedate pisarate“ peategelane on naine. „Peter von Kantis“, selle filmi François Ozoni vabas tõlgenduses, on peategelane aga mees, tegelikult Fassbinder ise. Loomulikult ei saa Ozoni „Peter von Kanti“ vaadata iseseisva filmina, lahus Fassbinderist kui inimesest, kui filmi­tegijast. Kõik toetub talle, tema varasematele filmidele.

Ozon ilmuski ju 22 aastat tagasi orbiidile Fassbinderi näidendi „Veepiisad kuumadel kividel“² filmiversiooniga³. Ka filmi stiil ja värvid pärinesid Fassbinderilt. Oma hilisemates filmides on Ozon samuti varjamatult toetunud suurtele klassikutele: Luis Buñuel, Douglas Sirk, Jacques Deray. Siiski on Ozon täiesti oma tunnetusega lavastaja ega kopeeri kedagi mehaaniliselt. Tema käekirjaks on õhuline pehmus ja huumor.

Ozon kasutab „Peter von Kantis“ samu detaile, mis Fassbinder „Petra von Kantis“ (plaadimasin ja mannekeenid, seintel baroksed maalid), kuid sellist kaameratööd, mida tegi Michael Ballhaus, Ozonil ei ole. Kõik on lihtsam, kergem ja muretum. Ka „Peter von Kanti“ näitlemisstiil on dialoogis Fassbinderi filmide näitlemisega, kuid toimib hoopis teistmoodi. Kui Fassbinder lõi koos kaamera ja näitleja liikumisega oma tumma koreograafia, kus iga lausutud sõna kõlab kui poeesia, siis Ozon loob paroodia. Poeesia ja paroodia kooskõla on muidugi omane ka Fassbinderile endale. Tema melodraamatiline ülevus pole kunagi pateetiline, vaid kerge. Õigemini on Fassbinderi näitlejad vabad mängima mitmes registris korraga: otse kaamerasse suunatud pilk, mis lõhub illusiooni, siis õrnemast õrnem puudutus ja kohe otsa tehtud poos. Sellist laadi näitlemist valdas kõige paremini Fassbinderi põhinäitlejanna Hanna Shygulla. Alati usutav ja veenev, kuid lahkub justkui kohati rollist, saates vaatajale kurb-armsa naeratuse. Inimese, mitte näitlemise mõju, on Fassbinderi filmidele omane. Ükski võõritus ei lõhu mõju ja ilu, naer ja kõrvalpilk hoopis süvendavad inimese mõistmist. Paljud Fassbinderi matkijad on meistrile alla jäänud just selles osas. Matkides küll Fassbinderi võõritatud stiili, ei jää nad südames tõsiseks ja väärikaks, mida Fassbinder suutis.

Ozonil on minu meelest see õnnestunud ka selles vallas. Ta lisab Fassbinderi alusloomingule omapoolse tõlgenduse. Peter von Kant, keda mängib Denis Ménochet, on loomulikult Fassbinder, enfant terrible, geikoletis. Kuid Ménochet’ kehastuses näeme me ülekaalus kohmakat meest, kes proovib kõik oma tähelepanekud elust filmidesse panna. Dialoog, mis on kohati sõna-sõnalt võetud „Petra von Kantist“, kõlab Ozonil teistmoodi: see pole tegelase Peteri, vaid Fassbinderi enda hääl, kaugeltki mitte enesekindel, vaid kahtlev, tegelikult lähedust otsiv lapsiku lihtsameelsuse hääl. Ozoni paroodia, mis võtaks justkui Fassbinderi dialoogilt üleva poeetilisuse, viib selle lähemale Fassbinderile endale, temale kui inimesele, kes polnud kaugeltki nii glamuurne. Selline lähenemine teeb aga Fassbinderi inimlikumaks ja nii säilitab ka Ozon oma südames väärikuse, nagu tema suur eeskuju. Teistsugusel, Fassbinderist pisut kergemal moel jõuab meie ette terviklik film inimese uhkusest ja alandlikkusest. Nagu „Petra von Kant“ räägib ka Ozon loo manipuleerimisest, Fassbinderi lemmikteemast, kuidas tugevam kasutab nõrgemat, tehku tugevaks positsioon, anne, noorus või külmem süda.

Lugu on sama, mis Fassbinderil, kuid vahetatud on nais- ja meestegelaste rollid. Moedisainer Petra von Kanti asemel on filmirežissöör Peter von Kant. Petra teenijanna Marlene (Irm Hermann) asemel on kurb arlekiinlik noormees Karl (Stefan Crepon). Mõlemad on võrdväärselt kummalised ja koomilised allaheitlikkuse kehastused, kes varjavad kättemaksutuld. Vaikiv teener loob kohe tausta, mis tutvustab Peter von Kanti kui isevalitsejat, teener Karli aga kui tema ohvrit. Lihtne ekspositsioon on Ozonil selgelt koomiline. Fassbinderi Marlene on pisut salapärasem, keegi, kes on ka ise võimeline oma perenaisega manipuleerima. Ozon loobub aga kohe salapärase manipuleerimise pingest ja asub kujutama Fassbinderit kui inimest. Ka loo edenedes, kui siseneb Peteri sõbranna, näitlejanna Sidonie (Isabelle Adjani), ei rõhu Ozon manipuleerimise teemale ja loob pigem koomilise atmosfääri. Režissöör Peter von Kanti aforismid ja tähelepanekud elust on Sidonie meelest pisut tüütud vaimukused, mille peale viisakalt noogutada ja naeratada. Isabelle Adjani ja Denis Ménochet mängivad mõlemad kerge koomilise võõritatusega, mis on kogu filmi võti. Peter von Kant on pigem väsinud lavastaja, kes üritab luua oma järjekordset filmi. Ozon paneb Peter von Kanti tüdinult ohkama, et filmide tegemine on läinud tüütuks: otsi ideid, räägi ära näitlejaid, pärast põe läbikukkumise pärast. Rohkem kui neljakümne filmi autor Fassbinder võis kindlasti niimoodi tunda. Ozon kujutab Peter von Kanti antipoeetiliselt koomilise ja abitu mehena, kes vajab särtsu ning kelle ellu astub noor Amir (Khalil Ben Gharbia). Nende armulugu on algusest peale lootusetu ja ebavõrdne. Peter kasutab oma lavastajapositsiooni ja lubab Amirist näitleja teha. Sarmikas ja võimukas lavastaja Peter von Kant muutub aga haavatavaks ja nõrgaks, kui armub Amiri kõrvuni. Rollid pöörduvad: tugeva isendi asemel on nüüd nõrk, kaitsetu olend. Noored ei mõista sõna „alandlikkus“, ütleb Peter von Kant noorele Amirile. Ozoni versiooni keskmes ongi alandlikkus, mida Fassbinderi algteos nii tugevalt välja ei too. Mahajäetud ja alandatud Peter von Kant lõhub meeleheites korteri, sõimab läbi Sidonie, tütre (Aminthe Audiard) ja ema (Hanna Schygulla). Ozon on pannud Sidonie suhu sõnad, mida paljud fännid Fassbinderile samamoodi näkku karjuksid: oma filmides hoiad sa nõrgemate poole, aga elus oled tugevamate poolel. Sa oled hea kunstnik, aga halb inimene. Kui kõik on Peteri hüljanud, jääb temaga vaid ema. Oli ju Fassbinderil oma emaga väga lähedane suhe. Shygulla kui Fassbinderi põhinäitleja režissööri ema rollis toob filmi uue reaalsustasandi. Shygulla vaatab Peter von Kanti, nagu oleks ta jälle kahekesi koos oma režissööriga. Peter von Kant lamab voodil, ta on loobunud soovist omada noort armukest. Ema lohutab poega: elus on vaja jumalat ja lootust. Ei ole jumalat vaja, vaja on isetut armastust, ajab poeg vastu. See on ju üks ja seesama, leiab ema.

Shygulla mängib lõpustseeni kergelt, õrnuse ja peene huumoriga. Tema teab kõige paremini, milline vigurivänt Fassbinder oli ja millist tooni oleks õige hoida. Ema laulab Peter von Kantile saksa keeles hällilaulu, silitades poja pead. See on küll parasjagu koomiline, kuid loomulikult tulevad fännil pisarad silma: kohtuvad ju selles stseenis Fassbinder ja Shygulla uuesti.

Ozon lõpetab filmi leppimise ja alandlikkusega, mis oli Fassbinderile võõras. Ohver peab ajama selja sirgu ja hakkama vastu ekspluateerijatele, leidis Fassbinder. Leppimine on vale. „Inimene on brutaalne, ta talub kõike!“ See kuulus lause kõlab nii „Petra von Kantis“ kui ka Ozoni uusversioonis. Ozon astub aga Fassbinderi võitluslikkusest sammukese eemale, leppimise ja alandlikkuse suunas. Kui inimene ei lepigi endaga, võiks ta leppida vähemasti teise inimesega.

Kuigi Ozon on teinud pehme huumoriga filmi alandlikkuse leidmisest, siis ometi, kui mängus on Fassbinder, jääb miski torkima. „Peter von Kanti“ tänane kontekst on Vene agressioon Ukrainas ja aeg, mil Iraanis, Ungaris ja Venemaal keelatakse filme ja kiusatakse taga režissööre. Fassbinder oleks neis riikides täna mõeldamatu – ja mitte ainult homoseksuaalsuse pärast. Diktatuur ei salli inimest nii, nagu ta on, sallitakse ainult paraadportreed. Kui Eestis oleks parempoolne diktatuur, oleks ka siin Fassbinder, Pasolini ja Godard mõeldamatud. See võimalus on meil aga jätkuvalt olemas ja sellest ka Fassbinderi aktuaalsus.

1 „Händler der vier Jahreszeiten“, Rainer Werner Fassbinder, 1972; „Angst essen Seele auf“, Rainer Werner Fassbinder, 1974.

2 „Tropfen auf heiße Steine“, Rainer Werner Fassbinder, 1964.

3 „Gouttes d’eau sur pierres brûlantes“, François Ozon, 2000.