Šampanjat, kokaiini ja viinereid!

Kristiina Davidjants

Säärast kompotti olevat endale lava taha nõudnud Nina Simone, kui uskuda Nick Cave’i meenutusi „Berlinalel” esilinastunud dokumentaalfilmis „20 000 päeva Maal” („20 000 Days on Earth”).

Nüüd, kus „Berlinale” seljataga, on ka minu nähtud filmidega seotud emotsioonid justkui šampanja, kokaiin ja viinerid – külluslikust kunstist kuni hingematva banaalsuseni –, aga eks ühel festivalil saagi näha igasuguseid filme.
Berliinlased on kinoskäija rahvas: piletijärjekorda tuli filmisõber juba varakult kas magamiskoti või kokkuvolditava pingikesega kohale. Võib küll arvata, et päris suur osa festivalifilmidest jõuab ka Saksamaa filmilevisse, kas ja kuidas midagi ka Eesti ekraanidele, see on teine küsimus. Arvata võib, et nii mõndagi filmi näeme me ka kodumaal, näiteks üsna kindlasti linastub meil „Yves Saint Laurent”, „Berlinale” „Panorama” programmis näidatud eluloofilm prantsuse moegeeniusest. Igati korralik linateos, alates peaosalist kehastanud Pierre Nineyst ja tema kolleegidest kuni autentsete võttepaikade-kostüümideni välja. Midagi jäi siiski nagu vajaka — ilmselt pani puuduva pusletüki pihta Yves Saint Laurent’i kunagine elukaaslane Pierre Bergé, kelle ametlik heakskiit oli filmi linastumiseks vajalik. Film oli ilmselgelt mõeldud publikule, kes moekunstniku biograafiat juba hästi tunneb. Ootame ära ka konkureeriva filmi „Saint Laurent”, mis esilinastub Cannes’i filmifestivali aegu. „Yves Saint Laurent’iga” seoses on sobilik ära nimetada filmi režissöör Jalil Lespert, kes pole näitlejana ilmselt osalenud sellises glämmipaugus, nagu seda on tema lavastajatöö. Pigem mäletatakse Lespert’i töölisklassist rääkiva 1999. aasta filmi „Inimressursid” („Ressources humaines”) peaosalisena.
Eks ma seekord väga prantsusekeskseks kipu jääma, aga mida teha. Saksamaa pealinnas filme vaadates sain üle pika aja aru, kui hästi prantslased hea tahtmise puhul ikka filme teha oskavad. Pierre Salvadori „Hoovis” („Dans la cour”) Catherine Deneuve’iga peaosas on elegantne vaade ühe kortermaja asukate hingepeeglisse, rääkides tõsistest asjadest kergel moel. Teine prantsuse filmikunsti sümbol Isabelle Huppert astub üles filmis „Folies Bèrgere”. Proual viskab veisekasvataja abikaasa elu üle ja ta läheb Pariisi peale seiklema. See pole teile aga mingi eestlanna Pariisis, sest prantslanna Pariisis võtab asja palju-palju vabamalt ja lõpp on õnnelik kõigile asjaosalistele. Siin pole keegi halb – elu on selline. Hoopis teist masti lugu rullub lahti Volker Schlöndorffi viimases filmis „Diplomaatia” („Diplomatie”). Cyril Gely näidendile toetuv teos on žanrimääratluselt draama ja räägib Rootsi diplomaadi Raoul Nordlingi ja Saksa kindrali Dietrich von Cholitzi vastasseisust ühel 1944. aasta augustiööl, kui otsustati Pariisi saatus. „Diplomaatia” on kammerlik lugu, mille dramaturgiast kumab läbi selle teatripäritolu. Ometi oskavad prantsuse näitlejad, veidi maneeritsev André Dussollier rootslasena ja usutavam Niels Arestrup sakslasena, anda filmile hoo, mis elimineerib igasuguse teutooni raskuse juba eos. Jah, „Diplomaatia” pole muidugi „Plekktrumm”, aga vaadata kõlbab sellegipoolest. Dussolier astub muide üles ka ühes teises ekraniseeringus, Alan Ayckbourne’i näidendil põhinevas „Armasta, joo ja laula” („Aimer, boire et chanter”), režissööriks Alain Resnais. No mida öelda? Vanameistrid üldiselt teavad, mida nad teevad, aga vähesed pakuvad midagi uut.
Huvipakkuvaks osutus hoopis „Michel Houellebecqi röövimine” („L’enlèvement de Michel Houellebecq”). Tegu on filmiga, kus pealkirjas mainitud menuautor mängib iseennast ja laseb end mängufilmi raames ära röövida. Karta on, et film meie kanti ei jõua, nagu ka artikli alguses ära toodud dokk Nick Cave’ist. Mõlemas filmis mängib peategelane iseennast, kuigi žanrimääratluse järgi on esimene mängu- ja teine dokumentaalfilm. Mõlema filmi kohta võiks ju öelda, et filmide autorid kasutavad ära peategelaste kuulsat nime, kas paremini või halvemini. Kuid eks filme olegi siin maailmas ikka paganama palju – eks sa ürita siis teiste seas silma paista. Seega võib vahest kuulsuse lahket abikätt raputada küll, eriti kui résultat on täitsa bon.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht