Andres Sööt: „Ma pean mõtlema läbi kaamerasilma”

Tarmo Teder

FOTO: Piia Ruber Tere Andres Sööt, ajame natuke juttu. Palun jagage kultuurileht Sirbi rõõmu teile määratud pikaajalise loomingulise tegevuse riikliku auhinna puhul. Palju õnne! Aitäh.        Olete teinud (statistika on auklik) oma 55 filmi režissöör-operaatorina, aidanud ka teisi lavastajaid kui kaameramees, teinud telefilmi ja kroonika lühipalu, ringvaateid, mida on väga raske tagantjärele täpselt kokku arvestada. Elutöö on võimas. Aga hakkame nüüd vana halva ja uue huvitava kombe kohaselt ikka peale Leninist: käisite, sumpasite, ronisite, üle seitsme tuhande meetri merepinnast kõrgemal, tarisite kogu varustusele lisaks ka oma kaamera – Lenini-nimelise mäe tippu Pamiiris. Millal ja kellega seal filmi tegite? Mis on selle linateose pealkiri? Pean täpsustama, et kogu varustust ma ei tarinud. 1967. aastal olime seal koos Peet Väinastuga ja tema tassis viimased paarsada meetrit  kaamera oma seljas tippu. Pealkiri on „Tõus”, mis tehti Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaks Kiievi dokumentaalfilmide stuudio sildi all. Väinastu töötas siis seal ja kutsus mind operaatoriks.    

Alpinistid olevat siis enne ekspeditsiooni operaator Söödi peale vaadanud ja öelnud, et, ei, see pisike mees küll sinna üles ronida ei jaksa. Selleks ajaks polnud ükski professionaalne filmioperaator filmikaameraga nii kõrgel käinud.

Oli võetud küll, aga filmikaamera oli  antud mõne tublima alpinisti kätte, kes siis üleval võttis. Kirgiisias olime baaslaagris 3600 meetri kõrgusel aklimatiseerumas ja siis ekspeditsiooni ülem Anufrikov, endine alpinist, nagu arvas, et ah, nagunii nad tulevad poole pealt tagasi, nagu varem korduvalt oli tuldud. Otseselt minu eksterjööri hindamiseks siiski ei läinud, kuigi mul polnud mingit spetsiaaltreenitust, polnud kunagi nii kõrgel mägedes käinud.       

Režissöör enamasti teab, mida oma filmi püüda tahab. Keda kujutada ja kuidas. Kui tähtis on filmimehele vaimse selguse kõrval füüsiline valmisolek?

See on vajalik alati ja igal juhul. Muidugi oleneb  ka sellest, millise materjaliga on tegemist. Üks asi on minna Lenini tippu, teine asi filmida siin laua taga. Aga iga filmimine on füüsiline pingutus. Vanasti olid kaamerad rauast ja rasked.     

Olete kõikide oma filmide operaator. Andres Söödi loomingu puhul võib väita, et see on suuresti autoridokumentalistika.

Noh, ma ei vaidle vastu. Küllap see nii on, sest elukutselt, ettevalmistuselt ja hingelt olen ma operaator. Ei kujutagi ette, et teeksin filme nii, et mul pole käes kaamerat. Nägemine läbi kaamera on ikka hoopis midagi muud kui režissöörina jälgida kõrval toimetava operaatori tegemist. Ma ei oska teisiti, pean mõtlema läbi kaamerasilma.       

Jaan Ruus on teie autorifilmid laias laastus kolme temaatilisse gruppi jaotanud: filmid, milles peegeldub Eestimaa aeg; filmid inimestest ehk portreefilmid ja nn rännakufilmid. Kas olete Ruusi lahterdamisega – Eestimaa, inimesed, rännakud – päri? 

Jah, üldiselt küll, kuigi ma ei tea, mida tema mõtleb rännakufilmide all. Üks päris puhas rännakufilm on mul alles käsil.     

Jah, sellest pärastpoole. Lõpetasite Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi 1963. aastal, aga juba enne seda alustasite  Tallinnfilmis operaatori assistendina. Mis teid üldse filmi kui sellise juurde tõmbas? Mis magnet teid veetles?

Üle Tallinnfilmi läve astusin 1954. aasta septembris. Kõik, mis oli enne, oli segane periood. Nägin Kadriorus, kuidas Lenfilm tegi mingit mängufilmi, see oli pealtvaatajate massile suur sündmus: igasugused prožektorid, kraanad ja käsklused. Mulle imponeeris kõige rohkem kraana otsas istuv operaator, kes paistis kõige  tähtsam mees. Ja siis mul tekkis soov, et tahaks ise ka kunagi … Aga mängufilmi operaatorit minust ei saanud, rohkem tõmbas dokumentalistika.     

Režissöörina alustasite „Ruhnu” jäädvustamisega 1965. aastal. Ja juba kolme aasta  pärast tuli Söödi käest „511 paremat fotot Marsist”. See on film Tallinna kohvikuelust ja inimestest, suures osas võetud varjatud kaameraga. Mis seal lihtsat või keerulist oli?

Kaamera varjamine ja filmimine nii, et inimesed sind tähele ei paneks, oligi kõige raskem. Videokaameraga olnuks siis muidugi palju lihtsam püüda. Aga siis oli see keeruline, kuigi, alpiniste filmida oli veelgi raskem. Lisaks füüsilisele pingele tunneb autor kaamera taga pidevalt vaimset pinget.     

Teie kujutamisviisi on nimetatud delikaatseks: hoidute filmitavasse aktiivselt sekkumast,  ei kasuta diktoriteksti, lasete inimestel end ise avada. Kaamerapelg või -kramp pole filmitavatel tänagi kadunud, kui iga mees nurga peal mobiiliga võib filmida.

See delikaatsus sõltub palju operaatori loomusest. Lapsena olin üpris häbelik, polnud riiukukk ega esiletõusja. Polnud ka nurgatagune ega enesessetõmbuja, vaid ma lihtsalt hoidsin distantsi. Ja filmimisel on ka minu põhimõtteks ikka see, et püüda kätte saada elu sellisena  nagu ta on.     

Mida peab režissöör tegema, et inimene avaneks? 

Režissöör peab tegema seda, et ta mitte midagi ei tee. Aegade jooksul on tekkinud professionaalne vilumus, et võib kohe hinnata, kas inimene on hea rääkija, kas temaga on kerge, kas ta on üldse huvitav konkreetse teema ja filmi seisukohalt. 

Kas te arvestate ja tunnetate filmija ja filmitava vahelist keemiat? Et karakterid klapiksid?

Mul on tunne, et sellele niinimetatud delikaatsusele või oma autorimina mitte pealesurumisele vaatamata on ikka kuidagi tülitav tunne, kui kedagi filmid.   

Kas te ise ka alati aru saate, mida parajasti pilti püüate? Või pärast mõistatate, mis mul ikkagi kinni püüda õnnestus? Et mõnikord nagu jumal juhatab?

On ka nii, seda juhatamist on ette tulnud, aga on vaja ka intuitsiooni ja valmis peab alati olema. Minus on filter, annan materjalile käigu pealt mingisuguse hinnangu, kas tasub veel kaamerat õlal hoida. Pimesi ma ei ropsi.

Osa teie, ütlen tinglikult, portreefilme, on  hämmastavad. Söödi loomingust tuleb mul alati meelde „Mälu” (1984), kus kunstiteadlane Villem Raam Karja kirikus lihtsalt räägib ja räägib ja räägib, seletab piibliainesega seotud kiviraidpilte. Suures plaanis jutustava inimpalge taustaks libiseb kaamera üle kiriku rikkaliku sisearhitektuuri. Olete hiljem öelnud, et see huvitav materjal tuli nagu ise, et Villem Raam nagu ise aitas seda filmi luua. 

Nojah, selles mõttes oli seda filmi kerge teha, et see materjal oli kõik olemas. Oli täiesti omapärane reljeefne peategelane.  

Kirik?

Ei, Raam ikka ja kirik oma loomulikus uhkuses ja ilus oli dekoratsiooniks, millest paremat tahta oli raske. Villem Raam rääkis kirikuga, mitte kaameraga. Minul jäi üle vaid filmida. 

Olete võtnud ka Voldemar Vaga, Arvo Pärti, maalikunstnik Johannes Võerahansut, legendaarset doktor Seppot, arhitekt Arnold Matteust, justiitsroima ohvriks langenud  Johannes Hindi lugu, Lennart Merd, metsavend Alfred Käärmanni ja seni viimases filmis neid inimesi, kes tulid tagasi Siberist.

Selle küllalt isikliku ja sugukondliku filmi pealkiri on „Ajapikku unustatakse meie nimi” ja see tekitab hingevalu. Ent parata pole midagi, ega kaduviku vastu saa ju keegi. Jah, viimati nimetatud film on minu jaoks natuke liiga isiklik. Nendest oma valudest ei tahagi pikemalt rääkida.     

Teid küüditati 1941. aastal seitsmeaastase  poisina Siberisse. Isa oli võidelnud Vabadussõjas, töötanud hiljem Paides advokaadina ja miskitpidi ka vapsidega seotud. Mida õpetas elu Siberis?

Õpetas ellujäämise oskust ekstreemsetes oludes ka lapsele. 

See on muidugi tähtis, kuidas sa ellu jääda oskad, aga vahest tähtsam on see, kuidas elada. Käisite ka tänavu talvel Nelijärvel suusatamas, Valge Hobuse mäe tipus lumist Eestimaad vaatamas. Õlleklaas ja piibutubakas pole teid vist kunagi veedelnud?

Igal aastal ma ikka kontrollin, kas jõuan see kakskümmend kilomeetrit edasi-tagasi läbi suusatada. Üks piip kui pisike edevuse asi on  mul elus olnud ja noores põlves natuke suitsetasin ka, aga regulaarne suitsumees pole olnud. Viimased kakskümmend aastat pole ühtegi sigaretti tõmmanud ja ainus asi, mida üldse kahetsen, ongi see, et kunagi suitsu tõmbasin. Õllesõber ma eriti ei ole. 

Käisite koos Mati Kasega 1960. aastate lõpus ka Antarktikas. Sellest on filmid „Enderby valge maa” (1969) ja „Jääriik” (1970). Siberis vist oli raskem kui lõunamandril?

Raskuse mõõdupuuks oli Siberis see, et kõht oli kogu aeg tühi, vaevas toidupuudus, kust saada süüa, pidev igatsus tüki leiva järele. See kestis aastaid. Aga Antarktikas oli kõht alati täis  ja õiget karmi Antarktikat me ei näinud. Olime seal lõunapoolkera suvel detsembrist veebruarini ja eriti külma käes ei kannatanud. 

Mis on teie meelest filmi kui sellise juures kõige tähtsam?

Et film tuleks hea ja huvitav.     

Mis peaks olema tähtis režissööri jaoks?

Et dokumentaalfilm oleks tõene, ehtne, huvitav ja autoripositsioon selge.       

Kas dokumentaalfilm peaks olema kunstiteos või võib see olla ka pelk dokument?

Dokumentaalfilmi võlu läheb minu jaoks kohe kaduma, kui sealt paistab avalikku või poolpeidetud lavastust või selle elemente.       

Mis on Andres Söödi filmide säsi, essentsiaalsus, olemuslik tuumik? Kuidas defineerida seda müstilist andressöötlikkust? Kas seda on võimalik sõnastada?

See on kujunenud mingiks terminiks, et oh, sa oled söödilikult võtnud, aga ma ei tea, mis see tähendab. Sündmuste puhul, reportaažvõtteid  tehes tunnen ennast kõige paremini, kui üritan käigu pealt suure kiiruse juures otsustada, mida võtta, keda võtta, kuidas võtta. Silmad peavad kogu aeg 360 kraadi lahti olema. Aga nn andressöötlikkus pole küsimus tegijale, vaid …       

Kui te poleks filmirežissöör, kes te siis oleksite? Millises ametis end ette kujutate?

Vahetevahel olen isegi sellele mõelnud, aga et dokumentaalfilmi tegema sattusin, olen selle valikuga lõpmatult rahul ja tänan saatust, et läks nii nagu läks. Minust poleks kunagi saanud poliitikut ega õpetajat. Poisikesena tahtsin saada kolhoosi autojuhiks. 

Millised muusad teid peale filmikunsti veel paeluvad? Ja mis jätab leigeks?

Ei julge öelda, et miski päris leigeks jätab, aga kõige rohkem, mis on minu töös vajalik ja professionaalset  huvi pakub, on ikkagi kujutav kunst, eelkõige maalikunst. 

Kui öelda „Andres Söödi filmid”, siis esmajoones meenuvad mulle „Jaanipäev”, „Mälu”, „511 paremat fotot Marsist”, „Reporter”, „Draakoni aasta” ja „Hobuse  aasta”. Neis kahes püüdsite jäädvustada ühe pseudoriigi üleminekut või õigemini, iseseisva Eesti Vabariigi taastamise protsesse. Olete filminud ka laulupidu. Kas rahvamassi on kergem võtta kui üksikinimest püüda?

Öeldakse, et sogases vees on parem kala püüda, aga, jah, masse on ikka kergem filmida, kuigi mulle see eriti ei meeldi, sest vanasti olid kroonika jaoks igasugused suuremad üritused  kohustuslikud. 

Kui peaksite oma dokumentaalfilmide paremikku ise valima kümme filmi, siis millised valite?

Filmide rittaseadmine on autori jaoks suhteliselt mõttetu töö, seda enam et tõenäosus neid  kunagi näha …   

Kus on praegu võimalik vaadata Andres Söödi filme?

Minu kodus ja filmiarhiivis.       

Riiklik auhind elutöö eest on antud, aga ega Söödi filmitegemine pole sellega lõppenud. Tean, et teil on käsil film Hando Runnelist ja teine teos, mis kujutab palverännakut Hispaanias,  kus käisite palju jala kaameraga kaasas. Mitu kilomeetrit kokku tuli?

Umbes 800 kilomeetrit. Käisin üht keskaegsete palverändurite rada, mis suundub pühalinna Santiago de Compostelasse. Tänaseks on see omamoodi turism, kuigi seal käimise motiive on igasuguseid.       

Mida rõõmustavat näete XXI sajandi eesti filmis?

Pole kahjuks paljusid filme näinud, aga mind rõõmustab, et eesti film elab, et filme tehakse, et selle jaoks on raha ja inimesi, kes tahavad neid teha ja teevadki.       

Mis teid eesti filmide juures häirib?

See, et mõnikord hakatakse telesaadetena tehtud tükke kergemeelselt dokumentaalfilmiks nimetama. 

Mida soovitate tänastele Eesti filmidokumentalistidele?

Kui filmitegija oma teed ja tööd alustab, siis peaks ta jääma truuks oma rajale, oma seesmisele kutsele. Vahelduseks lugema Egon Erwin Kischi „Pöörast reporterit” (e.k 1961).   

Mida ütleks Lenin, kui ta võiks Andres Söödi filme näha?

Meil oli instituudis õppejõud Aleksandr Levitski, kes oli kunagi Leninit filminud, ja see oli siis kamandanud: mind filmige vähem, võtke rohkem töörahvast! Aga oma elu füüsiliselt raskemal päeval, kui vere maitse suus, pilves tuisuse ilmaga viimaks Lenini-nimelise mäe tippu, 7134 meetri kõrgusele jõudsin, oli  esimene asi, mis seal nägin – elusuurune Lenini kipsbüst, lips ees ja puha. See mõjus.   

Aitäh jutuajamise eest!

Küsitlenud ja üles kirjutanud Tarmo Teder

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht