„Antikristus” kinos Sõprus esmaspäeva õhtul

Andres Maimik

Lars von Trieri „Antikristus” on just seda sorti film, mis nagu oleks rubriigis „peab nägema”, aga mille edasilükkamiseks leiab kümneid ettekäändeid. Reedeõhtuseks peo käimalükkamiseks on see enam kui kohatu, seltskonnas vaatamiseks liiga diip ning üksi vaadata nagu ei tihka. Niigi on väljas oktoober, taevas on madal, lehed ja haavad mädanevad, sügisiilid peksavad jäist vihma näkku. Just on linastunud „Püha Tõnu kiusamine”. Aga kui tuleb minna,  siis tuleb …

Kuna kaubanduskeskuse uus kino on suletud, seame sammud vanasse heasse Sõprusesse. Ning see, mida näha sai, vastas täiesti ootustele või kartustele. Film oli kuratlikult mõjus, peab möönma. Juba avakaadrite visuaalne ooper: lähiplaanid orgastilisest seksist vaheldumas jõulupostkaartlike peisaažidega lapsest, kes ronib vastu oma hukule, lööb vaatajad oimetuks. Aegluubis voogavad kaunilt komponeeritud  mustvalged kaadrid, taustaks Bachi-laadne fuuga, naise tumenevad silmad orgasmihetkel, kehasse puurduv peenis – see on tema kõrgeausus le Cinéma, jõudemonstratsioon, naeruväärsuseni pateetiline, aga toimiv. Ning lapse surm. Kõige traumaatilisem asi elus ja kinos. Vana misantroop kallab bensiini lõkkesse, kujutades seda koledat hetke nii sulnite kaadritega, mis teeks au isegi Frank Caprale. Häälestus missugune …  Edasi läheb film realistlikumaks. Pilt on hektiline, nagu oleme harjunud nägema Lars von Trieri varasemates filmides, aga sisu intiimne. Psühhiaatrist mees (Willem Dafoe, mänginud nii Kristust, Jumalat kui ka filmiajaloo kõige grotesksemat maniakki) aitab oma naisel (Charlotte Gainsbourgi hullumeelselt võimas sooritus) ratsionaalse metoodikaga šokist vabaneda. Kuidas leina läbi elada? Kuidas vabaneda lapse kaotamisega seotud süütundest?  Kuidas enam- vähem ühes tükis läbi tulla foobiate ja sundmõtete infernost?

On väidetud, et filmi selles faasis üritab mees naise üle domineerida, tema meelte ja käitumise üle kontrolli saavutada, aga mina nägin siin küll pigem soovi vastuolusid ületada, siirast muret ja läheduseotsingut, inimlikku poolust. Vabanemaks hirmust metsiku looduse ees, võtab mees naise kaasa ja sõidab üksildasse metsaonni. Kõik nagu laabuks, kui poleks neid  vastikuid hallutsinatsioone ja unenägusid. Umbes poole peal teeb Lars von Trier veel ühe täispöörde. Mees avastab, et naine on ühe ööga kaotanud kõik foobiad ning kahtlaselt varmas seda demonstreerima. Samuti leiab ta maja pööningult visuaalset materjali naise väitekirjast, mis räägib nõiaprotsessidest hiliskeskajal, mida saab tõlgendada kui naissoovastast genotsiidi. Tal on alust kahtlustada, et see teema on mõjutanud naise vaimset tervist.  Tagatipuks avastab ta kõhedaid tõendeid, et lapse surm ei pruukinud olla juhuste kokkulangemine. Tekib paranoia, mis kasvab üle mingiks iselaadseks martüüriumiks.

Kas seni võis filmi vaadata kui valusat draamat, siis viimases kolmandikus paiskub õud, mis seni on ilmnenud vihjelistes detailides, pahinal laekast välja. Psühhohorrori vint keeratakse põhja ning vaatajat piinatakse ka füsioloogilise naturalismiga: kuidas lõigata ära  naise suguelund ning kuidas kruvida mehe jala külge korralik Gotlandi käi. Julgen väita, et säärane transgressiivsus püüab saada totaalseks kogemuslikkuseks. Kaasajal on šokifilmid rutiinne meelelahutusžanr, kus kellegi retsimisest saadud adrenaliinilaks paneb keha naudingust judisema. Käed on näo ees, aga sõrmede vahelt ikka piilud. Trier aga üritab seda tuimendunud meele kõigetarbimist ületada, leida üles talumatuse  piiri, šokeerida vaatajat päriselt või miinimumprogrammis panna ta ennast ebamugavalt tundma. Kohati läheb see tal korda, aga ositi jääb temagi siiapoole meelelahutuslikkuse piire.

Loomulikult on „Antikristus” film, kus kõik on tähenduslik. Miski pole see, millena näib, keegi pole see, kellena end esitleb. Nähtav reaalsus on pealispind, mille taga, all, kohal ja sees on veel midagi, mis ainult ootab väljapurskumist.  Et kuri on tulekul, annavad aimu ängistavad flašid ning pahaendelised sissesõidud näiliselt ohututele objektidele (lillevarred vaasis, juuksed). Need on nööpnõelatäpid, avaused teise reaalsustasandisse, traumaatilisse kosmosesse. Helikujundus on lõikav, kõige raskemini talutav foon on näiliselt süütu klobin, mida tekitavad katusele kukkuvad tammetõrud. On vaieldud, mida siis tahab Lars von Trier oma filmiga kokkuvõttes öelda. Minu arust aga  jätab režissöör lahkelt uksed lahti lausa teineteist välistavatele tõlgendustele, vastavalt igaühe veendumustele ja maitse-eelistustele. Võib-olla itsitab ta kuskil kurjalt pihku, vaadates pealt, kuidas kriitikud filmiga puselevad nagu hulkuvad penid närimata kondi ümber. Siin on psühhiaatrilist tõlgendust. Nagu Goya gravüüril või Stanley Kubricku filmis „Shining”: uinunud mõistus sünnitab koletisi. Vaimne ja füüsiline isolatsioon tekitab moondunud  maailmataju, hirme, hallutsinatsioone,võltstähendusi ja sundmõtteid, millest kasvab välja skisoidne paranoia. See omakorda võib ohtlikuks saada ligimestele. Siin on psühhoanalüütilist triviaalsust: mehe ratsionaalsele loomusele vastandub naise irratsionaalne alge. Naise käitumine on ebareeglipärane ja ebasümmeetriline, lõppkokkuvõttes mehele arusaamatu. Mehe seksuaalsus esindab elutungi, naise loomuses on aga thanatos, surmatung, mis otsib väljapääsu  kroonilises depressioonis.

Eksistentsiaalses piirolukorras seljatab irratsionaalne alge, tungide ja hirmude maailm, ratsionaalse poole, mõistuse ja meetodite maailma. Film soosib radikaalset feministlikku tõlgendust: naine otsib kättemaksu aastasadade rõhumisele, kõik mehed on kokkuvõttes hävitajad. Või vastupidi – hoopis antifeministlikku tõlgendust: kui naine kontrolli alt väljub, pääseb valla mõistusväline stiihia, ergo kõik naised  on nõiad. Biograafid saaksid tõendusmaterjali selle kohta, kuidas neurasteenikust režissöör filmi abil oma foobiatest võitu püüab saada. Huvitav, kas tal on siis ka naise foobia? Ajastule kohaselt mängib Trier ka teosoofiliste tõlgendustega. Kristlus on populaarkultuuri sügava jälje vajutanud: võimsad märgid nagu patt, lunastus, süü etc. on väga tõhusad vahendid andmaks loole elust suuremat paatost.  Loomulikult on ka Antikristuse kujund väga intensiivne märk, millega tempereerida õudusfilmi süžeed. Film on Antikristuse teemas lausa panteistlik: loodus/loomus pole mitte ükskõikne entiteet, vaid kõigele inimlikule lausa vastandlik/vaenulik poolus. Loodus on täis hävitavat alget: kannatust, surma, reetlikkust.

Surnud vasikat sünnitav Bambi, kaost ennustav ja oma sisikonda järav rebane ning oomenit kandev ronk on nii jaburalt ülevõimendatud  figuurid, et kutsuvad esile ainsa naeruturtsu. See naer on hea, sest niivõrd intensiivse filmi puhul kukub väike klaasist vahesein ära – et ei peksaks sassi isiklikku konstitutsiooni. Parandage, kui ma eksin, aga tajun, et kristlike motiivide sissetoomisel pole režissööri motiivid päris kristallpuhtad. Võib tajuda kerget silmakirjalikkust ja epateerimist. Kas või Andrei Tarkovski nimi tiitrites. Iseenesestmõistetavalt hakkavad selle peale kõik analüütikud  võrdlema Trieri „Antikristust” Tarkovski loominguga. Kõik teavad, et Tarkovski ajas tões ja vaimus suurt asja – hinge ja lunastuse ja ohverduse teemat. Aga kas seda teeb ka Trier või meeldib talle hoopis nende teemadega mängida, manipuleerida ka nn teadlikku vaatajat? Trier on „Antikristuses” demonstratiivselt pöördunud vana hea kujundikino poole tipa Tarkovskovo.

Siin on arabesksed inimkehad põimunud surnud puu juurtega, näota vaiminimesi,  verd purskav peenis. Siin on müstikat ja ängistavat atmosfääri. Siin on võimsaid kaadrikompositsioone. Aga ikka ei vabane ma tundest, et siin on ka paras annus kalkulatsiooni. Filmi võib ka vaadata kui puhast õudusthriller’it, kus mees avastab filmi jooksul jubeda tõe. Naine on koletis, kes algusest peale on planeerinud tema vastu vägivalda, teadlikult tapnud oma lapse, teeselnud šokki, meelitanud mehe metsaonni, et seal siis tema peal  oma jubedat riitust praktiseerida. Kas naine peabki ennast nõiaks või lausa Antikristuseks? Kas ta soovib, inspireerituna keskaegsetest nõiaprotsessidest, et mees ta lõpuks tapaks ning seeläbi lunastaks? See tõlgendus on küll naeruväärne, aga täiesti loogiline. Või plõksib naine adekvaatsuse ning hallutsinogeense hulluse režiimi vahel, nagu mõnele vaimuhaigusele omane? Reaalsus on liiga traumaatiline, et selles viibida, ning seetõttu  konstrueerib naine mingi kummalise seoste ahela, millega kompenseerida reaalsuse absurdsust? Kas teda ajendab hävitustööle üleküpsenud süütunne või hülgamishirm või mõlemad koos?

Üks tõlgendus on veel, mis tundub vahest kõige loogilisem. Et see kõik, mis filmi lõpupoole juhtub, on mehe uni, hirmufantaasia. Selle teooria kasuks räägib asjaolu, et just mees on see, kes näeb hallutsinatsioone. Ja naine  ütleb talle ühel hetkel, et unenägude seletamisest pole abi. Et Freud on surnud. Mida siis mees kardab? Seletamatut, hävitust, ebareeglipärasust, kättemaksu selle eest, et on mees? Naist kui sellist? Trier ei anna vastuseid ega suuniseid vaatamiseks. Ta teab, et mitmetähenduslikkus on võti, et film jääb kauaks sisse laagerduma. See tähenduste ja tähistajate müriaad on nii filmi tugevus kui nõrkus. Et midagi häirib, ei pea  veel tähendama, et lõpuks tõde tõuseb ja vale vaob, vaid et mädanikukolle jääbki välja ravimata. Ma jätaksin siin kõrvale spekulatsioonid selle üle, kas Trier annab inimkonnale lootust või mitte. Jäägu see kutseliste kriitikute teemaks. On ju teada, et pessimism läheb intellektuaalsetes ringkondades paremini peale kui optimism. Lihtsalt tundub kaalukam. Ma kujutan, kuidas Cannes’i festivalil smokinguga härrasmehed pärast kliitori nüsimise filmi kuluaaris  Charlotte Gainsbourgiga šampanjapokaale kokku löövad, vapustava rollisoorituse eest tänavad ja samal ajal tema kokteilikleidi paljastavat dekolteed piidlevad. Ja arutavad selle üle, kas inimesel kui sellisel on veel lootust. Kui „Antikristus” lõppes, leidsime kino väljapääsu kõrvalt uue Woody Alleni filmi „Anything Goes” plakati, kus juudi koomik Larry David poseerib Kristuse poosis. Oujee, Lunastaja on lõpuks saabumas! Inimkonnal on lootust  …