Apteeker Melchior. Viimne reliikvia

Kas Melchiori-filme ja „Viimset reliikviat“ on tõesti põhjust võrrelda nii, nagu seda on teha püütud?

JOHANNES LÕHMUS

Kui Indrek Hargla raamatul „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“¹ põhinev mängufilm ligi aasta tagasi esilinastus, vajasid kinod pärast pikka koroonaaegset virelemist seda ekraniseeringut nagu õhku. Just Elmo Nüganeni lavastatud Melchiori-triloogia pidi publiku tagasi saalidesse meelitama. Selle ootuse täitsid filmitegijad eeskujulikult, sest vaatajaid on jagunud nii suurtele kinokettidele kui ka väiksematele väärtkinodele, lisaks suurele arvule kooliõpilastele, keda on järjepanu XV sajandi esimesel poolel Tallinna vanalinnas aset leidvaid mõrvalugusid vaatama viidud. Täpsest vaatajaarvust ja võimalikest rekorditest pole siin mõtet pikemalt kirjutada, kuna oskusliku turunduse abiga on filmi avalike suhete osakond ilmselt ära kasutanud kõik võimalused, et Melchiori-filmide sõnumit maksimaalselt võimendada. Triloogia saavutused meie filminduses on kenasti dokumenteeritud ja huvilistele vabalt leitavad. Igatahes on apteeker Melchior Wakenstede oma vanalinna tuuridega märkimisväärselt turgutanud Eesti filmielu.

Statistilistest ja turunduslikest kordaminekutest märksa huvitavam on pärast esimese osa linastumist ilmunud filmiajakirjanike käsitlustest² inspireerituna kõrvutada põhjalikumalt Melchiori-filme „Viimse reliikviaga“³. Esmalt vajab selgitamist, miks on selline võrdlus ebaaus mõlema võrreldava suhtes. Teiseks on nende kahe filmi loomise vahel ka palju sarnaseid jooni, mis väärivad väljatoomist ning õigustavad ehk teatavate paralleelide tõmbamist. Ning kolmandaks peitub subjektiivne tõde ilmselt Elmo Nüganeni ja Grigori Kromanovi filmide sisulises erinevuses ja selles, kuidas üks neist on 53 aastat pärast esilinastumist jätkuvalt kõigi aegade suursuguseim Eesti seiklusfilm ning ülejäänud kolm saavad aja jooksul loodetavasti esimeseks ambitsioonikaks teetähiseks mõrvamüsteeriumi krimižanri aina oskuslikumal edasiarendamisel. Ilmselt võib suurte vastuväideteta tõdeda, et kuigi need kaks keskajal aset leidvat filmimaailma on üles ehitatud eri vundamendile, on need kõige ambitsioonikamad filmiprojektid, mida meie filmitegijad eestlaste originaalloo põhjal emmal-kummal sajandil on teinud.

Kolm ebatasasust

Ei ole midagi halba kahe erineva autori loodud kunstiteose võrdlemises, sest iga töö peaks ju kõnelema iseenda eest ning millegi loomine sünnitab ka põhjuse loodut kõrvutada sellega, mida on varem tehtud. Eriti arvestades, et keskajafilme tehakse meil haruharva. Samuti ei tohi mööda vaadata „Viimse reliikvia“ ja Melchiori-filmide kontekstist, sest majanduslikud proportsioonid on tugevalt vanema filmi poole kaldu. „Viimne reliikvia“ sündis Nõukogude Eestis ja rahastus tuli otse NSV Liidu pealinnast Moskvast, mis tähendas, et iga projekt pidi läbima tohutu pika ametkondade ja institutsioonide kadalipu, enne kui üldse sai midagi tegema hakata. Institutsioonide heakskiit tähendas aga suhteliselt häid rahalisi võimalusi (tavaliselt ka dublaaži kõigi liiduvabariikide keeltesse) ning ligipääsu tohutule kinoturule – 1970. aastal, kui esilinastus „Viimne reliikvia“, elas NSV Liidus üle 240 miljoni inimese ehk ligi 7% kogu maailma toonasest rahvastikust –, kus nõukogude „vennasrahvaste“ toodetud filmid olid ilmselges soosingus. Nende võimaluste avanemiseks tuli filmitegemises minna Moskvaga kompromissile või võim üle kavaldada.

„Viimse reliikvia“ toimetaja Lennart Meri ja Tallinnfilmi stuudio peatoimetaja Lembit Remmelgas suutsid koos stsenarist Arvo Valtoni ja režissöör Gri­gori Kromanoviga saada filmile üle kahe korra rohkem raha kui toona tavaks. Sulev Teinemaa on „Viimse reliikvia“ eelarveks märkinud 750 000 rubla⁴), mis on Jaan Ruusi keskmise palga põhjal tehtud arvutuskäigu järgi⁵ tänapäeva vääringus umbes 8,4 miljonit eurot. Sellega sai teha suurejoonelise mõõga ja mantli žanris seiklusloo väga eriilmelistes võttepaikades, suurte massivõtete ja võitlusstseenidega, kus millegagi tagasi ei hoita. Imekombel õnnestuski kõik sedavõrd, et esimesel aastal käis „Viimset reliikviat“ Eesti kinodes vaatamas 772 000 vaatajat ja üle kogu Nõukogude Liidu 44,9 miljonit inimest⁶, filmist kirjutatakse siiamaani iga natukese aja tagant artikleid ja teos polegi hakanud veel ajale jalgu jääma. Pigem tekib iga kümnendiga juurde kihte, mida selles tempokas filmis on märgatud.

Melchiori-triloogia kolme filmi koondeelarve 6 miljonit⁷ ei ületa isegi läbi aegade kalleima Eesti Vabariigi täispika filmi „Kapten Morten lollide laeval“⁸ eelarvet – 7,2 miljonit eurot. Niisugune võrdlus „Viimse reliikviaga“ on karjuvalt ebaaus, kuna filmid pidid toime tulema täiesti erinevates rahalistes kategooriates ja Melchiori filmitegijate võimalused keskaegset vaatemängu pakkuda olid piiratud.

Filmid on ebavõrdsed ka žanrilt. Melchiori-film on pigem kammerlik kriminull, kus püütakse võtta viimast keskaegse Tallinna siseruumidest ja hoovidest. Pinget püütakse luua ühele peategelasele keskendudes, kelle teele paisatakse mõrvu, salasepitsusi ja hulgaliselt kõrvaltegelasi. Iga osa alguspunkt on kellegi mõrv, teemat arendatakse kobarais karaktereid tutvustades ning paljusid neist ka hukates, ja lõpplahenduseks on alati mõrvari paljastamine ilma liigse keskendumiseta tõendusmaterjalile. „Viimne reliikvia“ on aga klassikaline tugevate romantiliste elementidega seiklusfilm, kus toimub pahade ja heade kõrgete panustega mõõduvõtt. Taustal hargneb lahti kahe peategelase armulugu ja kõik see toimub ülimalt tempokalt, üsnagi vägivaldselt ja tugeva humoorika alatooniga. Nende kahe filmimaailma sisuline taotlus on täiesti erinev, kuigi vormiliselt on eesmärk sama – pakkuda vaatajale kvaliteetset meelelahutust.

Kolmandaks loob ebatasasuse ka filmi tegevuspaigaks valitud ajastu. „Viimne reliikvia“ on tehtud Eduard Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“⁸ ainetel. Sündmustik areneb Liivi sõja ajal XVI sajandil, umbes 1570. aastatel. Filmi õhkkond on väga sõjakas, aga vabadust ihkav ning tegelasi ümbritsev ja nende keskkonnaga kaasnev konflikt on vaatajale väga selgelt tajutav. See on sajand, millele on tänapäeva ajalooõpikutes pühendatud terve peatükk. Apteeker Melchior aga askeldab XV sajandi esimesel veerandil, mida on samas ajalooõpikus lakooniliselt kirjeldatud ajana, mil „hakati enam-vähem regulaarselt maapäevi korraldama“⁹. See on Jüriöö ülestõusu ja katkuepideemiate vahepealne aeg, kui ajastuomane vastasseis puudub ning filmitegijatel tuleb see ise välja mõelda.

Kolm ja rohkemgi sarnasust

Nende kahe filmimaailma lavastajate Elmo Nüganeni ja Grigori Kromanovi taustsüsteemides on teatavat sarnasust. Mõlemad on hariduselt näitlejad, Nüganen õppis Tallinnas ja Kromanov Moskvas ning kumbki neist pole näitlejana nii tunnustatud kui lavastajana kinos või teatris. Kui Nüganeni puhul on ilmselt ülekaalus teatritööd, siis Kromanov oli ennekõike filmirežissöör. Mõlema filmograafias on peaaegu eranditult kassahitid, mis on alati olnud aasta vaadatuimate filmide edetabelis. Nii Nüganen kui Kromanov valivad mastaapseid ja suursuguseid filme, mida väikese Eesti filmitootmine saab endale lubada umbes kord kümne aasta jooksul. Nad mõlemad on justkui äravalitud, kelle filmid meelitavad alati massid kinno.

Nüganeni ja Kromanovi seob veel ka see, et kumbki ei olnud esimene valik. Enne kui produtsendid Kristian Taska, Esko Rips, Diana Mikita, Armin Karu, Tanel Tatter ja Veiko Esken hakkasid koostöös Indrek Harglaga apteeker Melchiorist filme tegema, pidi selle ülesande enda peale võtma Peeter Urbla nii režissööri kui ka produtsendina. Tema tootmisfirmal Exitfilm oli Eesti filmi instituudist 2016. aastaks olemas isegi kinnituskiri tootmistoetusele. Enne Kromanovi oli „Viimse reliikvia“ režissööri kohta pakutud nii Kaljo Kiisale kui ka Jüri Müürile, kes mõlemad sellest loobusid.

Samuti väärib märkimist mõlema projekti ambitsioonikus, kuna väga suurelt on ette võetud žanr, milles varasemad kogemused puuduvad. Tuleb tunnustada produtsentide ja lavastajate julgust teha midagi esimest korda. Enne „Viimset reliikviat“ ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud ajaloolist romantilist seiklusfilmi ja enne Melchiori-triloogiat ei olnud meie filmitegijad kohaliku originaalloo ainetel püüdnud nii suurejooneliselt lahendada mõrvu ja müsteeriume ega ka teha triloogiat korraga. Vahet pole, kas need filmid meeldivad või mitte, siinset filmindust rikastavad nad juba puhtalt oma olemasoluga ning loovad väärtusliku kogemusepagasi, mille najal edaspidi teisiti, paremini, omapärasemalt neis žanrites lahendusi otsida ja lugusid jutustada.

Lisaks on loomulikult sarnaseid jooni tegelaste välimuses. Vaata kõrvuti näiteks „Timuka tütre“¹⁰ kardinal Niderit (Markus Luik) ja „Viimse reliikvia“ vend Johannest (Rolan Bõkov) ja kui hästi on õnnestunud ajastukohase keskkonna loomine, malemängu ja pühameeste mõttetöö sidumine või võimalikult rohke lihtsasti mõistetava huumori loosse põimimine. Rääkimata sellest, et mõlemad filmid on dubleeritud võõrkeelde miljoneid võõramaalasi silmas pidades, on suuremal või vähemal määral inspireeritud kirjandusteostest ega ole vahetult pärast linastumist olnud oma meelelahutuslike elementide tõttu kriitikute lemmikud.

Erinevus rikastab

„Viimne reliikvia“ töötab tänu elementidele, mille puudumine pärsib apteeker Melchiori mõjuvust ja kaasahaaravust – duellid, tagaajamised valgetel hobustel, hea ja kurja võitlus kõrgetele panustele, unustamatu armastuslugu, suursugused massistseenid ja meeldejäävad kõrvaltegelased, kes ei vaja nimepidi tutvustamist, vaid keda avatakse tegevuse, liikumise ja vastasseisude kaudu.

Kuna Melchiori-filme turundatakse otsekui täiesti uue kvaliteedi toojana kohalikku meelelahutuslikku filmikunsti, tekitatakse ootus, mis jääb täitmata – lootus, et mingil imepärasel viisil on vanalinna müüride vahele veelgi osavamalt ära mahutatud kõik need elemendid, rääkimata Tõnu ja Uno Naissoo muusikast ja Paul-Eerik Rummo laulusõnadest, mis väljendavad ka filmi vabadusepüüdlust Nõukogude Liidu repressiivsetes tingimustes.

Kõik senised kolm Melchiori-filmi on olnud hoopis teisest puust. Kuna ma ei ole Indrek Hargla teoseid lugenud, siis ei oska ka öelda, kui palju on filmide jaoks tema raamatute süžeed muudetud, kuid osutamine kui XXI sajandi „Viimsele reliikviale“ või professionaalse turundusega ootuste kõrgele kruvimine ei ole nende filmide nautimisele kindlasti kaasa aidanud. Samal ajal on see taktika olnud ilmselt määrava tähtsusega, nii et esimest kaht triloogia filmi jõudis kinno vaatama kokku üle 200 000 inimese.

Kõigist kolmest Melchiori-filmist paistab läbi, et kui kirjanduslikult on siinse peategelase sisemaailma võimalik väga rikkalikult edasi anda, on filmis probleemiks see, et Melchior põhiliselt jälgib, mis tema ümber juhtub ise sündmustesse sekkumata.

Veelgi keerulisemaks teeb kaasaelamise see, et filmisündmustele tähenduslikkuse andmise – kas mingisuguse põneva tausta avamise või olulise kõrvaltegelase müstifitseerimise, kas või kirgliku armastusloo – asemel otsustatakse vaataja mõrvade ja kõrvaltegelastega üle ujutada. Anonüümsetele surmadele kinoekraanil on raske kaasa tunda, kui need toimuvad sagedusega kord kümne minuti tagant, toomata kaasa muud tempo- või õhkkonnamuutust peale selle, et Alo Kõrve kohtuhärra hakkab kiiremini naljadega pommitama.

Kolmanda filmi ajaks on laipade ümber tiirlemine juba sedavõrd automatiseeritud, et isegi kogu filmiseeria kõige sümpaatsema tegelase täiesti külmavereline tapmine ei too kaasa mitte mingisugust meeleolumuutust, kuigi see peaks olema oma tähenduselt sündmus, mis vallandab 1423. aasta Tallinnas tormi, mida ei ole enam võimalik apteegiukse taha sulgeda ja mis võiks mõjutada kogu filmiseeriat. Kahjuks jääb Elmo Nüganeni kolme esimest apteeker Melchiori filmi ilmestama arvamus, et tegelaste jaoks ei olnud siin mängus ülemäära palju. Keskkond, mis oli meisterlikult kujundatud ja ilus vaadata, ei reageerinud nendele võigastele Tallinna linnamüüri vahel aset leidnud sündmustele märgatava tooni- või meeleolumuutusega.

Lõpetuseks

Loodan, et Melchiori suurprojekti tegijad jätkavad püüdlemist põnevuse poole ka edaspidi. Eriti nüüd, kui neil on esimese kolme filmi kogemused varasalves ja loodetavasti ka tulusad välislepingud keskaegse Tallinna kõikvõimalikel välisplatvormidel tutvustamiseks taskus. Need on filmid, mis aitasid paljudel Eesti kinodel rasked ajad üle elada ja näitasid meie filmikunstnike head taset 600 aastat vana maailma usutaval loomisel ning võimekate produtsentide suutlikkust niivõrd kompleksne maailm publiku ette tuua. Melchior on karakterina sümpaatse ja heatahtliku mehe võrdkuju, kes loodetavasti võitleb stsenaariumis välja endale rohkem sisukat tegevust. Ning nüüd, kui Tallinna vanalinna (ja meie teisi keskaegseid kindlusi) on kolm filmi järjest erinevate, juba tuttavate nurkade alt näidatud, on ehk tulevikus sellevõrra rohkem aega keskaegse linna kui salapärase käikude ja lõksudega keskkonna ärakasutamiseks, et linnamüüride vahel aset leidvad kuritööd leiaksid käänulisemaid lahendusi.

Sellest hoolimata, et kolm esimest Melchiori-filmi ei suutnud pakkuda suurt meelelahutuslikku elamust, loodan, et krimižanr leiab meie filmikunstis võimaluse edasi areneda ja leida väljundi kas järgmiste Indrek Hargla teoste ekraniseeringutena või mõne stsenaristi originaalloominguna. Nagu ütles kino piletimüüja enne seanssi: ega kõik peagi tingimata tume ja elumuutev olema. Eks näis, kuhu see žanr Eestis 50 aasta pärast omadega välja jõudnud on.

1 Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus. Varrak 2010.

2 Kaspar Viilup, „Apteeker Melchiorist“ võib vabalt saada uue aja „Viimne reliikvia“. Kultuur.err.ee, 12. IV 2022; Hendrik Alla. Hei, Melchior, vala õige mulle üks tõhus apteegimõõt! – Postimees 15. IV 2022.

3 „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969.

4 Sulev Teinemaa, „Viimne reliikvia“ 30 aastat hiljem. Teater. Muusika. Kino 2/2001. Lk 68.

5 Eesti film 1991–1999. F-Seitse OÜ, 2000. https://www.efis.ee/et/varamu/artiklitekogu/kino-ja-raha-eesti-vabariigis

6 Paavo Kangur, „Viimne reliikvia. Pilk legendi taha“. Lk 9.

7 Hendrik Alla, Apteeker Melchior on kutsutud maailma terveks ravima. – Postimees 16. IV 2022.

8 „Kapten Morten lollide laeval“, Kaspar Jancis, Riho Unt, Henry Nicholson, 2018.

8 Eduard Bornhöhe, Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad, 1893.

9 A. Kriiska; A. Mäesalu; A. Selart; I. Põltsam-Jürjo; P. Piirimäe. Eesti ajaloo õpik gümnaasiumile, I osa. Esiajast Rootsi aja alguseni. Ptk 2.7. ja Ptk 3.1.–3.7.

10 „Apteeker Melchior. Timuka tütar“, Elmo Nüganen, 2023.