Armastus žanri vastu

Kristian Levring ja Mads Mikkelseni uus ühisfilm „Päästmine” on vestern.

MARTA BAŁAGA

„Ma teadsin, et keegi küsib seda minult varem või hiljem,” ohkab äärmiselt vuntsi kasvanud Mads Mikkelsen. „Ma kasvatan neid oma järgmise filmi „Mehed ja kanad” („Mænd og høns”, Anders Thomas Jensen, 2015) jaoks. Paljud hakkavad meid selle Anders Thomas Jenseni lavastatud musta komöödia pärast vihkama, sest see on poliitiliselt nii ebakorrektne kui võimalik. Taanlastele võib see meeldida, aga rootslased ilmselt solvuvad”. Anders Thomas Jensen on osaline ka filmi „Päästmine” („The Salvation”, Kristian Levring, 2014) käsikirja kirjutamisel. Kristian Levringi taani vesternis mängib Mikkelsen peaosa. „Taani filmitööstus on väga väike,” selgitab Levring naerdes. „Me oleme nagu perekond: töötame koos ja räägime oma projektidest. See on üks hea asi taanlaseks olemise juures.”

„Päästmine” on Levringile nii täitunud lapsepõlveunistus kui šokeeriv irdumine sellest stiilist, mille järgi teda pigem tuntakse. Kuigi Levring on praeguseks teinud kaheksa filmi ja hulgaliselt reklaame, seostatakse teda tänaseni põhiliselt ühe asjaga: ta oli koos Lars von Trieri, Thomas Vinterbergi ja Søren Kragh Jacobseniga „Dogma 95” manifesti looja. „„Dogma” oli naljakas, võrratu kogemus. Meie riigis oli sellel täiesti mõte olemas ja mingil põhjusel läks kogu maailm sellest käima”, kommenteerib Levring. Need, kes ootavad „Päästmisest” aga veel üht selle manifesti rangete reeglite järgi tehtud eksperimenti, peavad pettuma. Levringi viimane film on puhas kinematograafiline žanrifilm. „Eks eelmised filmid jätavad sinusse ikka jälje, aga seekord tegin teadliku otsuse jääda žanrireeglitele truuks. Kunstilise vesterni tegemine oleks mõttetus.”

Päästmist” näidati Cannes’is spetsiaalsel öölinastusel. Rahva reaktsioon meenutas mulle kultusfilmide öölinastuste kuldaega.

Kristian Levring: See linastus oli üks minu karjääri kõrghetki. Ma ei mõelnud iial selle filmiga Cannes’i minna ja kui produtsendid hakkasid rääkima „Päästmise” sinna saatmisest, siis arvasin, et nad on aru kaotanud. Filmi vastuvõtt ületas kõik ootused. Mul läks korda just see, mida lootsin: inimeste meelt lahutada. Kuigi selline lause võib tunduda kohatuna inimese suust, kes tegi filmi käputäiest inimestest kõrbes „Kuningas Leari” lavastamas (naer).

Mads Mikkelsen: Me olime kõik närvis. Enamik meist nägi filmi esimest korda. See on üsna tundlik olukord, aga alati on hea märk, kui õnnestub mõne minutiga unustada, et sa filmis mängid, ning jääd lihtsalt filmi vaatama. Minuga läks just nii. „Päästmine” on küll draama ja mängus on tõelised emotsioonid, aga žanrifilmil on Cannes’is alati veidi teine maitse ja tunne kui tavaliselt. Võib-olla soovis rahvas pärast kõiki neid sügavaid ja masendavaid filme väga lihtsalt üht vana head vesterni.

Mis su produtsendid arvasid, kui kuulsid, et tahad vesterni teha? Sind pole varem iial žanrifilmiga seostatud.

Levring: Mul oli lõuna Zentropa tootmisfirma juhi ja Lars von Trieri produtsendi Peter Aalbæk Jenseniga ja me rääkisime filmidest, mida meile meeldis lapsena vaadata. Tol ajal näidati laupäeva pärastlõunati ainult vesterne. See tuli jutuks ja Peter ütles ühtäkki, et ma peaks ka ise ühe vesterni tegema. Võib-olla oli põhjuseks joodud Barolo, aga ta pidas igatahes oma lubadust. Vesternid olid minu sissejuhatus filmikunsti ja minu arvates mõjuvad esimesed filmid kõige tugevamalt, sest ollakse avatud nii loojutustamisele, muusikale kui näitlejatele. Kõik on usutav. Edaspidi said kujunemisaastate käigus ära vaadatud kõik need Viscontid ja Fellinid, aga vesterniarmastus jäi.

Madelaine (Eva Green ) ja Jon (Mads Mikkelsen) lähevad õigluse eest võideldes sammukese liiga kaugele filmis „Päästmine”.

Madelaine (Eva Green ) ja Jon (Mads Mikkelsen) lähevad õigluse eest võideldes sammukese liiga kaugele filmis „Päästmine”.

Kaader filmist

Kuidas sa Madsi nõusse said?

Levring: Ma olen taanlane ja tahtsin taanlast peaossa. Mads oli meil mõttes juba käsikirja kirjutades, nii et peaosalise valimise protsessi justkui ei olnudki. Ta oli nõus juba pärast viit lehekülge. Minu meelest ei lugenud ta käsikirja isegi lõpuni.

Mikkelsen: Vesterni tegemine oli selgelt Kristiani lapsepõlveunistus. Mina olin rohkem Bruce Lee fänn. Mulle meeldisid kõik need Hongkongi märulifilmid ja kui mõtlema hakata, siis on neil kahel žanril palju ühist: mõlemate keskmes on hea ja kurja igavene võitlus. Mulle meeldivad vesternid, aga ma pole neist ülepeakaela sisse võetud. Me ei mänginud isegi kauboisid ja indiaanlasi, sest 1970ndate aastate Taanis tahtsid kõik olla indiaanlased. „Päästmine” on täis filmiviiteid ja Kristian soovis neid alati minuga arutada. Ta astus ligi ja küsis, kas ma panin tähele, mis juhtus, ja keda me tsiteerisime. Ta andis lõpuks alla, kui mõistis, et mul polnud aimugi, millest jutt (naer). Suurepärane, et ta pakkus mulle kauboi rolli, aga eks aeg ja arvustused näitavad, kas ta tegi õigesti.

Tundub, et sa ei karda filme, kus rõhk on füüsilisusel.

Mikkelsen: Mul pole tõesti kehalisusega probleeme. Olen olnud sportvõimleja ja tantsija ning olen vana Buster Keatoni fänn. Ma arvan, et žestide ja liikumisega on võimalik väljendada tohutut hulka asju, tema on selle väite ere näide.

„Päästmine” on täis füüsiliselt raskeid stseene. Teiba otsas rippuda oli üsna halb, kuigi see võib-olla ei paista nii välja. Teivas oli jääkülm ja ma pidin selle küljes olema pikka-pikka aega. Samuti ratsutamisstseen koos Michael Persbrandtiga. Tal oli väga keerulise iseloomuga hobune ja ta pidi ühtaegu taltsutama hobust ja hoidma mind. Paaril hetkel tuli mõte, et selle peab nüüd ära lõpetama. Kohe.

Oma karjääri vältel oled mänginud paljudes eri žanri filmides. Kas sinu tegemata asjade nimekirjas on veel midagi?

Mikkelsen: Zombifilm. Ma olen suur zombifilmide fänn ja neid on ikka väga häid liikvel. Mulle meeldib telesari „Elavad surnud” („The Walking Dead”, 2010–), aga ma olen veendunud, et on ikka veel võimalik lisada midagi uut sellesse žanri. Ja loomulikult Hongkongi märulifilm, aga nende jaoks hakkan ma ilmselt juba natuke vanaks jääma. Võib-olla saaksin mängida tarka vanameest, kelle arvamust kõik austavad.

Vestern ja zombifilm on lugematuid kordi surnuks kuulutatud, aga neil õnnestub ikka ja jälle tagasi tulla.

Mikkelsen: Nagu ka 3-D-l (naer). Ma ei saa aru, miks inimesed neile pidevalt surma kuulutavad. Isegi Kurosawa tegi terve oma elu vesterne!

Kristian, ma lihtsalt pean seda küsima: miks sa valisid oma filmi mängima Eric Cantona?

Levring: Mul on sellele küsimusele päris mitu vastust. Esimene on üsna lihtne: ma olen Manchester Unitedi fänn (naer). „Kuningas Ericuga” töötamine on … mitte just väga tihti korduv võimalus. Tahtsime „Päästmises” näidata seda erinevate rahvuste sulatusahju, mis Metsik Lääs tol ajal oli. Inimesed tulid sinna kokku üle maailma. Ameerika rahvuse sünd on tihedalt seotud ka meie kui eurooplaste looga. See on osa meie geenidest. Ma tahtsin filmi kokku tuua inimesed, kes erinevad ka näitlejakogemuse poolest. Olles näinud filme „Ericut otsides” („Looking for Eric”, Ken Loach, 2009) ja „Elizabeth” (Shekhar Kapur, 1998), sain aru, et Eric oskab tõesti näidelda. Paljud seda ei suuda. Tema on eriline. Selles mõttes, et mulle meeldib Messi väga, aga ma ei annaks talle filmirolli.

Messi ei peaks selles maailmas ilmselt minutitki vastu.

Levring: Sul on vist õigus. Ericul on see tabamatu miski, tugev mõju ekraanil. Meie vesternil oli just seda tarvis.

Mikkelsen: Eric oli meie kõigi suur kangelane. Kõik näitlejad seisid järjekorras, et tema autogrammi saada. Omal ajal tahtsime kõik saada profijalgpalluriteks ja nüüd tuleb Cantona ja tahab saada näitlejaks. Midagi on siin maailmas ikka kapitaalselt valesti. Me mängisime võtete ajal päris palju jalgpalli, aga ta ei tahtnud kunagi osa võtta.

Ilmselt ei soovinud ta teile häbi teha.

Mikkelsen: Ilmselt küll. Ja tõenäoliselt ei suuda selle taseme mängijad jalgpalli enam mänguna võtta. Kui Cantona sind peatada üritab, siis ta seda teeb.

Film meenutas mulle väljanägemiselt veidi vanu vesterne nagu näiteks „Ta kandis kollast paela” („She Wore a Yellow Ribbon”, John Ford, 1949). Filminud olete aga üsna harjumatus paigas, talus Johannesburgi lähistel.

Levring: Mulle meeldib väga, kuidas näevad välja „Otsijad” („The Searchers”, John Ford, 1956) või „Ta kandis kollast paela”, need filmid inspireerisid mind tohutult. Lõuna-Aafrikas otsustasime aga filmida väga proosalisel põhjusel: meil ei olnud piisavalt raha, et seda teha Ameerikas või isegi Austraalias. Me proovisime, meile saadeti mõlemalt poolt eelarve ja see oli meie võimalustest ikka kaugelt üle. Võtsin ette ühe väga kasuliku vidina nimega Google Maps. Neid kohti pole palju, kus saab Metsikut Läänt etendada, see oli üks väljakutse. Lisaks pidi see olema paik, kus on olemas selline asi nagu filmitööstus, sest see polnud meil mingi Dogma film, meil oli vaja suurt võttegruppi ja hobuseid. Lõuna-Aafrikas on maksusoodustus, mis kergendas selle filmi rahastamist. Pole ime, et nad võtsid seal üles ka uue „Mad Maxi” („Mad Max. Raevu tee”/„Mad Max. Fury Road”, George Miller, 2015).
Mikkelsen: Seal nägi kõik välja suurepärane ja täpselt selline, nagu me võtteks tahtsime, aga iga päev sõidutati meid ühel ja samal ajal tagasi hotelli piirdeaia taha ja me ei tohtinud sealt lahkuda. Filmis astuvad meil põhiliselt üles valged, ent meie meeskond koosnes põhiliselt aafriklastest, kes rääkisid omavahel eri dialektides. Üsna veider, kafkalik kogemus.

Levring: Mulle käib vastu, kui välisriiki filmima minnes võetakse oma meeskond kaasa. See mõjub arrogantsena. Mulle meeldib tõesti töötada kohalike inimestega. Üks paremaid asju filmitegemise juures on võimalus kohtuda alati uute inimestega. Nendega kolm-neli kuud koos töötades kuuled nende elust ja tegemistest. Kui tood oma inimesed kaasa, siis jääb see kõik ära ja oled lihtsalt üks võõras võõral maal.

Päästmine” on lugu ühest Taani asunikust, kes toob 1871. aastal oma pere pärast pikka lahusolekut Ameerikasse. Märkasin, et filmi kirjeldatakse kui taani vesterni, aga see ei tundu päris õige …

Mikkelsen: Tuhanded inimesed tulid tol ajal Euroopast „tõotatud maale”, et seal uut elu alustada, 1864. aastal algas Taanis ka verine sõda. 1870. aastaks oli Ameerika aga juba skandinaavlasi täis. Nii et me tunnistame enda omaks õiguse teha vesterne – see on meie lugu. Järele mõeldes on Euroopa vestern üks maailma kõige loomulikumaid asju, ameeriklased ei ole selle loo jutustamisest huvitatud. Seepärast peamegi seda ise tegema.

Levring: Need olid põnevad ajad. Ühel pool olid arenenud ja kaasaegsed linnad nagu New York või Boston, teisel pool Metsiku Lääne ellujäämise rindejoon ilma mingisuguse korra või seaduseta. Ma armastan seda vastuolu. Eurooplasena on mulle väga huvitav võimalus kujutada täpselt seda hetke, mil üks ühiskond sulandus teise.

Filmi pealkiri mõjub üsna iroonilisena.

Mikkelsen: Minu arvates on see pigem küsimus: kas sa töötad pääsemise suunas, kas su lunastab see, mida sa teed? Minu tegelaskuju võtab saatuse enda kätesse. Väga emotsionaalne, murtud inimene muundub jääkülmaks kivitükiks. Esimest korda tapan ma kirest, edaspidi tunded puuduvad. Loomulikult on see teekond, aga mitte just tingimata väga tervislik.

Levring: „Päästmine” räägib kättemaksust ja hinnast, mida selle eest tuleb maksta. Edukas kättemaks ei too ju sulle endale mitte mingit võitu. Kas sinust saab parem inimene? Või paraneb su enesetunne? Skandinaavias pöördume me alati tagasi saagade juurde, seal on palju juttu kättemaksu primitiivsest, tahumata küljest. Tundsin, et saame seda oma filmis kasutada.

Kas suur vesterniarmastus ei muuda käeproovimist selles vallas keeruliseks ettevõtmiseks? See on ikkagi üsna range žanr ning on oht langeda stampidesse. Sinu vägivallakujutamises on ka omajagu antivesterni.

Levring: Klišeedega tuleb mänguliselt ümber käia, aga neid on vaja, sest ilma nendeta ei ole ka vesterni. Tähtis on leida viis, kuidas sellesse maailma siseneda. Minu sisenemisviisiks on keskendumine eurooplastele. Kui Marie (Nanna Øland Fabricius) astub rongist välja, on ta juba ameeriklane, kuigi ta ei räägi inglise keelt. Vägivallast rääkides, Hitchcock ütles kunagi, et last ei tohi filmis tappa. Ta proovis seda korra ja see ei töötanud – rahvas ei läinud asjaga kaasa. Aga vaatajaskond muutub. Vägivald on kättemaksu osa. Ma ei pingutanud vere näitamisega tahtlikult üle, aga tahtsin näidata, et inimese tapmine jätab armi hinge. Seetõttu polegi kättemaks alati kõige õigem lahendus.

Mikkelsen: Mulle teeb suurt rõõmu ja meelehead äratundmisrõõm. Näiteks, kui me koos Madeleine’iga (Eva Green) lõpus täpselt ühel ajal relva laeme, juhtus see täiesti planeerimata. Tegime vaid ühe duubli ja Kristianile sellest piisas. Oma peaga otsustades oleksin ilmselt seda liigseks stambiks pidanud, selle filmist välja jätnud ja hiljem kahetsenud, sest selle episoodi koht on selles filmis. Esmakordselt „Päästmist” vaadates oli kange isu selle koha peal koos rahvaga juubeldada. Sedalaadi äratundmist on vesternis vaja. Tavasid tuleb tunda ja neid armastada. Sa pead žanri armastama.

Päästmine” linastub Pimedate Ööde filmifestivali programmis.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht