Asotsiaalmeedia – see on imelihtne
Kui on juba loodud termin „sotsiaalmeedia”, siis järelikult peab eksisteerima ka asotsiaalmeedia. Tänapäeva üha killustunumas ja kirevamas maailmas tekib igale liikumisele ikka mõni vastandliikumine.
Mõtlesin hulk aega, milline on Eesti tänase asotsiaalmeedia kõige täisverelisem esindaja. Lõpuks jõudsin järeldusele, et see on Maaleht. 7. juuli ML kuulutab „Mang nägi Tarandit ette”. Puhas jamps, sest Indrek Tarandi tähelend ei olnud presidendikandidaadiks saamine, vaid Euroopa parlamendi valimised juunis 2009. Ja selleks, et Keskerakonna fraktsiooni enda poolt hääletama panna, ei olnud absoluutselt vaja Tarand olla. Piisanuks täiesti Võsa Petsist või Heimar Lengist. Või arvab Maaleht, et nood oleksid vähem hääli saanud? Eestis on tunduvalt rohkem prominente kui
144, seega leiab igal kuul ükskõik millisesse tähtkujju kvalifitseeruva meediastaari. Loole võib läheneda ka teisiti. Kuna Eestis on üle 100 000 Veevalaja ja Mang suutis ainult ühe sattumise „seltskonna keskpunkti” ja „arvamusliidriks” ära arvata, siis on tema tabavusprotsent 0,00001, mis jääb kindlasti alla pimeda kana tõenäosusele leida tera. Aga asotsiaalmeedia iseloomustamiseks on see protsent oluline.
Asotsiaalmeediat iseloomustab haugi mälu. 18. augusti ML teatab uhkelt: „Miks toimub augustis rohkem erilisi sündmusi kui muudel kuudel? Igor Mang seletab seda astroloogiliselt Lõvi märgi abil. [—] Tänavu augustis on Eestis külas Tiibeti vaimne juht dalai-laama.” 1991. aastal külastas dalai-laama Eestit hoopis oktoobris ja 10 aastat hiljem juunis, nii et ei midagi erilist. Samast loost saame teada: „Teatavasti ei kõigu Lõvi märgi inimesed arvamuste vahel, vaid paistavad silma kindlate seisukohtadega, olgu näiteks Riigikogu liige Andres Herkel.” Niisiis on meie praeguses parlamendis täpselt neli kindlate seisukohtadega liiget: Herkel (IR L), Laine Randjärv (RE ), Juku-Kalle Raid (IR L) ja Helmen Kütt (SDE ). Kui sügav kuristik haigutab tänases Eestis kvaliteetväljaande ja asotsiaalmeedia vahel, selle kohta lihtne näide: 26. augusti Postimehes ennustas Peep Pahv täpselt ette, et Gerd Kanter võidab MM il hõbemedali (peaaegu täpselt ka Märt Israeli koha ja tulemuse). Konkreetselt, ilma mingi hämara posimiseta stiilis „Veevalajast saab juunis seltskonna keskpunkt”. Kujutage ette, et seejärel oleks PM esiküljel ilmunud uudis: „Pahv nägi Kanterit ette!” Ei kujuta ju?
Asotsiaalsuse markantseim näide leidub sellessamas 18. VIII loos „Mang: August on eriline kuu”. Mang kirjutab: „Seega: planeet Saturni omadustes on Eesti ühiskonna pääsemine, sest selles on tema ürgolemus. Tuleb minna tagasi traditsioonilise põllumajandusliku elulaadi juurde, kus alusmüüriks on talukultuur ja katuseks monarhia.” See pole enam seosetu häma, vaid konkreetne ideoloogiline programm monarhia ja talukultuuri, seega ka pärisorjuse ja ihunuhtluse taaskehtestamiseks, sest vaevalt keegi vabatahtlikult XIX sajandi algupoole vaimse ja ainelise algelisuse juurde tagasi pöördub. Eeskujusid riikidest, kus on nii monarhia kui traditsiooniline põllumajanduslik elulaad, leidub tänapäevalgi: Svaasimaa ja Lesotho näiteks. Elatustaseme poolest jäävad need alla Aafrika keskmise. Ja et neil üldse mingi elatustase on, tuleneb suure ja rikka LõunaAafrika Vabariigi naabrusest, kus suurem osa töövõimelisest elanikkonnast endale ja oma perele leiba teenib. Kuna ka monarhistlik ja talupõllumajandust viljelev Eesti ei saa kuidagi sundida ülejäänud Euroopat sama primitiivsele ühiskonnale üle minema, soovib Maaleht sisuliselt, et kõik eestlased, kes suudavad, siit jalga laseksid.
Eeltoodu laiem mõistmine vajab veel kahte paradigmasse asetamist. Esiteks ei loodud Maalehte nišiväljaandeks nagu Paradoks B või Universum, vaid see peaks esindama kõigi maal elavate või maaelu vastu huvi tundvate inimeste vaateid. Teiseks, kuna Mangi lood on alati väärtustatud esilehel, seega eriti olulised, ei saa ju tõsiselt võtta ka ühtegi teist Maalehes ilmuvat lugu. Ometi ei saa Maalehte ega Mangi kuidagi hukka mõista. Iga amet, mille järele on sotsiaalne nõudmine (antud juhul küll pigem asotsiaalne), on tubli ja austusvääriline. Seetõttu ei suhtu ma Maalehte ega Mangi raasugi negatiivselt.
Kes on süüdi, et suure osa Eesti rahva maailmapilt on langenud ristiusustamiseelsele tasemele ning neile pole ilmselt tõesti vaja muud kui viiske, harkatra ja kupja keppi? Et terved vallad ja suuremadki piirkonnad on muutunud vaimseteks getodeks? Et tänapäeva lugeja usub tõemeeli, et kui ta vaatab aknast välja, näeb õues maja ja tõstab oma näpu silmade ette, siis asub näpp Maja tähtkujus ja teda mõjutab planeet Aken? Kindlasti mitte üks ajaleht või astroloog.