Avo Paistiku kuus elu

Jaan Ruus

Helistasin Avo Paistikule septembri alul. Kirjastus Hea Lugu hakkas välja andma eesti lastefilmide antoloogiat. Pidin Paistikut teavitama, et suursarja esimeseks filmiks valiti tema „Naksitrallid”. Kahe pooletunnise samanimelise filmi (1984 ja 1987) liitmisel sündis 1990. aastal esimene täispikk Eesti joonisfilm.

Paistik pidas end Kingpooleks: „Olin samasugune härdameelne ja plahvatav.”

Eelmine kord külastasin Avo Paistikut 2001. aastal, kui Eesti animatsioon oli üles leidnud Disney-maigulise juhufilmi „Kutsu Juku” (1931) ja juubeldas oma tulevat kuuekümnendat aastat. Kasutan siinkohal ka oma Eesti Ekspressi materjale nendest aegadest. Sest just oma kuulsuse tipul, Eesti iseseisvuse taastamise eel, jättis tolle aja eesti animatsiooni kolmas Jupiter Avo Paistik joonisfilmide tegemise vabatahtlikult maha.

Esimene elu Eesti Vabariigi tolliametniku peres 1936. aasta 21. aprillil ilmale tulnud Avot ootas riigiametniku lapse kindlustatud põli. Neli kuud enne Nõukogude okupatsiooni algust, veebruaris 1940, sai Avo endale ka õe Aasa.

Nõukogude võim vabastas isa ametist ettekäändel, et too ei õpeta oma töötajaid laulma „Internatsionaali”. Sõja puhkedes kõlbas tõrges ametnik küll Punaarmee mundrisse pista ja uut võimu kaitsma läkitada – ei aidanud isa redutamine.

Teine elu Ülalpidamisvahendeist ilma jäänud ema pani seitsmeaastase poisi ja kolmeaastase tütre lastekodusse. 1941. aastal oli maha põlenud nende senine kodu sadamas tollihoone teisel korrusel. Tõsi, selleks ajaks oli uus võim nad sealt juba välja tõstnud.

Vene võimu taastuleku järel ootas Avot eritööstuskool nr. 49, seejärel lõpetas Avo Tallinna polütehnikumiks nimetatud kooli raadiotehnikuna. „Mõõteriistad meeldivad mulle. Midagi ei ole näha, ainult nende pealt saad teada, mis on ja kus on,” nentis Paistik.

Kolmas elu Niikaua kui Paistik mäletas, oli ta joonistanud. Sõjaväest naasnuna läks kultuuriülikooli Heinz Valgu karikatuuristuudiosse Pika Jala tornis. Paistik käis kaheaastastel kursustel kolm aastat – Valk olnud erakordne õpetaja. „Ja rohkem mina ei tahtnud ja ei taha praegugi, et mind oleks õpetatud,” kommenteeris Paistik.

Esimene karikatuur ilmus ajakirjas Noorus aastal 1968. „Saatsin karikatuure ka välismaale näitustele. Huvitav, et seda sai vabalt teha.” Sel ajal töötas Paistik Pöögelmanni-nimelises sõjatehases, seejärel juba Tallinnfilmi heliosakonnas vaneminsenerina.

Avo Paistik: „Rein Raamat koostas joonisfilmi meeskonda. Kui ta mind oma esimese filmi „Veekandja” (1972) kunstnikuks kutsus, ei tahtnud stuudio kaadriosakonna juhataja mind ära lasta: mul pidavat olema väga head inseneri adjustaadid.”

Tallinnfilmi joonisfilmi osakond aga arenes ja Rein Raamatul lasus kohustus teha rohkem filme. Ühel päeval küsis Rein Raamat, kas Paistik ei tahaks hakata režissööriks? Keegi pidi ju tegema filme sel ajal, kui Raamat järgmist ette valmistas. Paistik vastas, et ei taha. „Režissöör on kehv olla, pead vastutama, asju ümber tegema, bürokraatidega jamama,” põhjendas Paistik. Kuid siis kutsus ta välja stuudio direktor Nikolai Danilovitš: „Seltsimees Paistik, paberid on juba Moskvasse saadetud, olge nüüd hea, hakake režissööriks.”

„Aga pärast ei tahtnud ma enam olla keegi muu kui režissöör,” kinnitas Paistik.

Neljas elu Aavo Paistik: „Värvipliiatsites” (1973), värvisümboolikal põhinevas esimeses lavastuses (stsenarist Toomas Kall), pandi mulle Moskvas pahaks, et must pliiats ei tahagi ümber kasvada. Siitpeale õppisin stsenaariume tegema nii, et ühe tegin endale, teise Eesti kinokomiteele, kolmanda Moskva Goskinole, sellise, mis neid rahuldas. Õppisin ka mitte näitama töömaterjali. Filmi teeb suur kollektiiv. Kui filmi vastu ei võeta, ei saa stuudio preemiat ja võib-olla ei saa ma ka enam režissööritööd. ”

Vaimukat hüperbooli Paistiku filmides aitavad võimendada andekad kunstnikutööd. Paistiku tarbimisühiskonda pilava filmi „Pühapäev” (1977) kunstnik oli Priit Pärn ja kõikeneelava tolmuimeja „Tolmuimeja” (1978) kunstnik Rein Tammik. Muide, kuna tolmuimeja oli punane, siis nähti selles riigivastalisust ja film lubati N Liidu ekraanidele alles perestroika päevil.

Veel enne kui Priit Pärn hakkas tegema oma kuulsaid liikuvaid pildiparadokse, tõi Paistik ekraanile olendi, kes saab muuta oma kuju. Olend sündis veetilgast, oli uudishimulik ja naiivne, kuid oskas konflikti sattudes ootamatult muunduda ning eluvõitluses sobivalt kohaneda. See oli Klaabu.

„Igal aastal 24. oktoobril pean Klaabu sünnipäeva,” kinnitas Paistik, (nii et tänavu sai Klaabu 38aastaseks. – J.R). „Lasteajakirja Täheke peatoimetaja Heljo Mardi (nüüd Heljo Selg) tahtis, et oleks üks fantastiline kuju, keda lapsed saaksid ise teha, ja kelletaolist poleks varem nähtud.

Avastasin äkki – takso peatus järsult just valgusfoori ees tollasel Võidu väljakul –, et selleks võiks olla muna. Tegin plastiliinist jalad ja käed ja sarvekesed. Poeg Hanno küsis, et mis krimblid need on? Klaabu sõna ütles esimesena välja tollase noorteajakirja Pioneer toimetaja, lastekirjaniku Lembit Rattuse kaheaastane tütar.”

„Vaatasin, et Priit Pärn hakkas oma tegelastega tegema trikke, Rein Raamat maalis filme, millega saan siis mina esineda? Tahtsin ka tähtis olla ja mõtlesin, et hakkan hoopis mängima mõttega, mitte vormi ega värviga. Esimene film, mis niimoodi tuli, oli „Hüpe” (1985). Pingutustest laguneb keha ja vaim läheb taevasse. „Silmuse” (1989) tegin Saatana sünonüümina.”

Oma eksistentsiaalfilosoofilist tetraloogiat (siia kuuluvad lisaks eelmisele kahele filmile veel „Lend”, 1988 ja „Minek”, 1990) pidas Paistik piiblimotiiviliseks. Kuid nagu hea kunsti juures ikka, mahub neisse ebasõbralikus keskkonnas inimpürgimusi kajastavatesse filmidesse rohkemat. Need on filmid üksildase inimese eluvõitlusest karmis maailmas. Filmidele on palju juurde andnud Mati Küti kunstnikutöö.

Paistik ei püüdnud kunagi järgmises filmis ennast järele aimata. Raske on talle omistada üht kindlat stiili. Siiski elas ta kõik oma filmid läbi ja arvas, et on kõigis oma filmides olemas, isegi debüütfilmi mustas pliiatsijupis.

Viies elu “Maalima hakkasin vaikselt siis, kui olin tööl Pöögelmanni-nimelises sõjatehases. Elasin Laulupeo tänaval ahjuküttega korteris ja 1985. aastal põletasin kõik varasemad maalid ära. Siis kolisin Mustamäele ja sellest ajast on kõik enam-vähem alles jäänud. Kui lavastasin filme, loobusin nii maalimisest kui karikatuuride tegemisest. Teen üht asja ja panen sellesse maksimaalse jõu.”

„Aga sain aru, et pean maalima. Pean endale piitsa andma, et mitte maalida.”

Sellest ajast peale pidas Paistik maalide üle arvet. Elatist andsid maalid muidugi kaootiliselt. Paistiku pension oli veidi üle 1500 krooni.

Kuues elu „1985. aasta lauritsapäeval põlvitasin Oleviste kirikus altari ette. Vaatasin inimese silma ja et ta isik oli mulle vastuvõetav, siis võtsin Kristuse oma päästjaks,” tunnistas Paistik.

Viimaseks joonisfilmiks jäi sümboolse pealkirjaga „Minek” (1990). Tollal tormiliselt muutuvas ja pidet otsivas uues iseseisvas Eestis kiindus Paistik üha enam piiblisse. Aastal 1994 astus ta välja kõigist organisatsioonidest.

Veel luteri kogudusse kuuludes läks Paistik seitsmenda päeva adventistide piiblikooli ja vaimustus ristimise müsteeriumist. Vaimustus niivõrd, et läks ametliku kirikuga vastuollu: Paistiku meelest ei tohiks väikseid lapsi ristida, kuna neil pole veel selget teadvust.

„Nüüd olen Jeesuse Kristuse kuulutaja. Enne oli minu jumal film ja maalimine. Nüüd on maalimine teisel kohal. Tähtis on õige usk. Inimene peaks pääsema maisest hukatusest. Kõik maailma varandused, ka minu filmid ja maalid, ei anna üldsegi välja ühe inimese hinda,” oli Paistiku otsus.

1980ndatel rääkis Paistik öösel keskööst kuueni hommikul Raadio 7s. Inimesed võisid sinna helistada ja jumal vastas kolm päeva paastunud Paistiku kaudu nende küsimustele. See oli Paistiku seemnekülv.

Kui Avo Paistikuga 2001. aastal vestlesin, oli tal ametlikult registreerimata ristitud kogudus. „Meie kuulutame õiget ristimist,” teatas Paistik.

Küsisin: „Mitu elu on inimesel?”

„Minu meelest kaks elu,” vastas Paistik. „Esimene elu on siis, kui ta sünnib mehest ja naisest, ja teine elu on siis, kui ta sünnib üleval – õige ristimise kaudu, kui Püha Vaimu läbi elustub ristitava inimese vaim. Siis on tema taevainimene ja maa peal ainult kaasüüriline.”

Kui vestlesime tänavu septembris telefonitsi, tundsin, et oleks taktitu pärida, kuidas tema kogudus praegu elab. Kes teab? Jätsingi pärimata.

Jaan Ruus, Eesti Ekspress

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht