Binaarsed banaalsused

Andris Feldmanis

Mängufilm „Piire ületades” („Transcendence”), USA 2014, 119 min. Režissöör Wally Pfister, stsenarist Jack Paglen, operaator Jess Hall. Osades Johnny Depp, Rebecca Hall, Morgan Freeman, Paul Bettany, Cillian Murphy, Kate Mara jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris ja Cinamon.Inimese suhe tehnoloogiaga näib olevat eufoorilises staadiumis. Tehnoloogia­gurud peavad sütitavaid TED-jutlusi maailmaparandamisest, iga hea idee võib panna aluse miljard dollarit väärt idufirmale. Me veedame oma päevad kätega masinaid kombates ja neid lõputult põrnitsedes. Isegi oma piiratud arvutusvõime põhjal teame me aga, et armumine saab ühel hetkel läbi igas suhtes. Režissöör Wally Pfister esitab debüütfilmis „Piire ületades” oma nägemuse suhte võimalikust arengust.

Teema ajakohasust kinnitab muuhulgas tõsiasi, et MTV kõrgajal animasarja „Beavis & Butthead” loonud Mike Judge’i uus telesari kannab pealkirja „Silicon Valley” (2014) ning pakub küberruumi koloniseerivate idufirmade teemalist satiiri. Viimase aasta Oscari-võitjate seast leiame Spike Jonze’i filmi „Temake” („Her”, 2013). Parima originaalstsenaariumi eest auhinnatud film räägib üksildase tulevikuhipsteri suhtest oma operatsioonisüsteemiga, kes (või mis) kasvab superteadvuseks. 2013. aastal nägi ilmavalgust ka indie-ulmekas „Masin” („The Machine”, Caradog W. James), mis käsitleb tehisintellekti ning trans- (või post-) inimeste tekke temaatikat.
Eelkõige Christopher Nolani filmide operaatorina tuntud Pfizer alustab filmi raamjutustusega tulevikust, kus pole enam internetti ja arvutiklaviatuur leiab kasutust vaid välisust lahti hoidva kiiluna. Kuidas me siia jõudsime? Mis sai eufooriast?
Filmi põhilugu asetab vaataja viis aastat varasemasse aega, mil läbimurre tõelise tehisintellekti tekkeks on iga hetk saabumas. Superteadlane Will Caster (Johnny Depp) kuulutab loengus saalitäiele inimestele tulevikku, kus inimesest lõpmatult võimekam mõtlev masin viib tsivilisatsiooni uude haigusteta, vaesuseta ja viletsuseta ajajärku. Saalis viibiv skeptik tõstab arglikult käe ja küsib, kas teadvusega masin ei tähendaks jumala loomist. „Kas inimesed pole seda teinud terve ajaloo vältel?” küsib Caster vastu. Küsijat vastus ei veena, pärast loengut haarab ta relva ning tulistab Casterit. Paralleelselt toimuvad neoludiitide (tööstusrevolutsiooni ajal kartsid käsitöölised, et masinad võtavad neilt töö, nüüd on löögi all kogu liigi positsioon) terrorirünnakud kõigis juhtivates tehisintellekti uurimise laborites üle kogu Ameerika. Caster jääb rünnakus ellu, ent kuna teda tabanud kuul oli mürgitatud polooniumiga (vt Aleksandr Litvinenko), lahutab teda surmast vaid mõni päev.
Casteri teadlasest naine Evelyn (Rebecca Hall) ei suuda oma eluarmastusest loobuda ning otsustab laadida mehe teadvuse arvutisse, kus see elaks igavesti. Teda abistab mehe parim sõber Max (Paul Bettany), kes seab viimasel hetkel plaani moraalse ja eetilise mõõtme kahtluse alla, ent selleks hetkeks on juba hilja. Kaotusvalust pimestatud naine viib plaani täide. Willi teadvuse analoogsignaal muundub digitaalseks ning sulandub masina binaarse koodiga. Tekib uus teadvus, mis pole enam päris masin ega päris inimene. Esimese asjana palub ta ennast netti ühendada, et teha mõned börsitehingud – isegi inimkonna kokku liidetud vaimset võimekust ületav tehisteadvus vajab rahalisi vahendeid. Netist imetud miljarditega rajab ta naise abiga väikelinna suurejoonelise andmekeskuse, kust hakkab maailma muutma. Jutlustades helgemat tulevikku, kasutab supermasin selleks kaheldavaid meetodeid, muutes näiteks inimesed ülivõimekateks töözombideks. Filmi keskne konflikt seisnebki selles, kas masinalõhkujatel õnnestub tehisteadvus enne peatada, kui inimkond on täielikult maailma üle kontrolli kaotanud.
Soov puhuda elu sisse enda loodud objektidele on inimkonda kummitanud aastatuhandeid. Olgu selleks kujur Pygmalioni meisterdatud elevandiluust Galateia antiikmütoloogias või dr Victor Henry Frankensteini ellu äratatud nimetu monstrum Mary Shelley „Frankensteinis” (1818). Hüpotees, et inimese mõtlemisprotsessi saab süsteemselt ja piisavalt kirjeldada, on samuti sajandeid vana. 1950. aastal avaldas moodsa informaatika esiisa Alan Turing artikli, kus spekuleeris võimaluse üle luua tõelise intellektiga masinaid. Järgmistel aastakümnetel kaasnes arvutite kiire arenguga (vt Moore’i seadus) tehisaju loomise võimalikkuse eufooria. Ka Stanley Kubricku filmis „2001: kosmose­odüsseia” („2001: A Space Odyssey”, 1968) avaldub toonane lootus, et kolmekümne aasta pärast on inimkond koloniseerimas kosmoseavarusi ning küberruumis elab iseteadlik masin HAL 9000.
Tegelikkuses olid need ideed 1970. aastateks neelanud lõputult raha ning kergekäeliselt lubatud utoopilised tulemused endiselt saavutamata. Ulmefilmidest näis ajastu vaimu paremini tabavat naftakriisist inspireeritud „Mad Max” (George Miller, 1979). Seejärel läbis tehisintellekti teema mitmeid eufooria- ja jahenemisperioode. Praegu oleme taas tehnoloogilises eufooriafaasis ja masinateadvuse temaatika on vahetult päevakorras. Google ja Facebook näivad meid endid andmete kujul võrku imevat. Singulaarsus – hetk, mil tehisintellekt ületab võimekuselt inimese oma –  tundub paljudele tulevikus vältimatu. Tehnoloogilise utopismi üks eestkõnelejaid Ray Kurzweil usub, et lähiaastakümnetel saab reaalsuseks nii inimesega sulandunud tehisteadvus kui nanotehnoloogia ning meie kõigi elu läheb sellest mõõtmatult paremaks. Jack Pagleni stsenaarium näib olevat suuresti inspireeritud Kurzweili ideedest.
Tehisteadvuse loomise teemaga kaasneb paratamatult ka nn jumala mängimise küsimus: ületatakse mingi piir, mis võib olla religioossetel või eetilistel põhjustel küsitav, ja võetakse vastutus, mida ei suudeta kanda. Fiktsioon tegeleb enamasti sellega, milliseks kujuneb inimese suhe uue teadvusega siis, kui tegu on juba tehtud. Tihti esitatakse seda inimese vaatepunktist võimu küsimusena, võitlusena looduse krooni pärast. Kas uuel teadvusel võiks olla mingi totaalselt teistsugune vaatepunkt? Kas ta võiks saavutada peale kvantitatiivse võimekuse kasvu mingi kvalitatiivse muutuse? Ehk tuvastab ta elu ja teadvusel oleku mõttetuse mõne nanosekundiga ning lülitab end enne välja, kui me tema sündi märgatagi oleme jõudnud? Ehk on see juba toimunud? Või kaotab ajamõõde olemise seisukohalt oma tähtsuse, kui puudub kaduvuse paratamatus bioloogilise surma näol? Selline olemisvorm ongi ehk paremini kooskõlas universumiga, mille vanust mõõdetakse miljardite aastatega.
Evolutsiooniliselt on inimese instinkt võõrast karta, sellest tõukuvad ka düstoopilised nägemused tehisteadvusest filmikunstis. Näiteks „Koloss: Forbini projekt” („Colossus: The Forbin Project”, Joseph Sargent, 1970), kus Nõukogude ja USA militaar­arvutid muutuvad eneseteadlikuks ning otsustavad maailma ühiselt oma kontrolli alla võtta, või James Cameroni „Terminaator” („The Terminator”, 1984), kus sõjaväge juhtiv arvutivõrgustik Skynet pöördub oma loojate vastu. Samuti „Maatriks” („The Matrix”, 1999), kus inimestest on saanud vaid energiaallikad Masina vajaduste jaoks. 1990ndate algusest pärit kultusfilm „Muruniitjamees” („The Lawnmower Man”, Brett Leonard, 1992) räägib netti laetud inimteadvusest, hoiatades „jumala mängimise” hukutavate kõrvalmõjude eest. Tehis­intellekti ning teadvuse defineerimise teemat on tundlikumalt, intiimsemalt ning poeetilisemalt käsitletud näiteks filmides „Blade Runner” (Ridley Scott, 1982) ja „Hing anumas” („Kôkaku kidôtai” / „Ghost in the Shell”, Mamoru Oshii, 1995).
Filmis „Piire ületades” tegeldaks justkui kõigi nende küsimustega, ent kahjuks on komistatud oma kesiste narratiivsete võimete otsa. Oma osa on siin nii Pfizeri nõrgal lavastamisoskusel kui ka Pagleni stsenaariumil. Hea ulme eeldab nii lennukat fantaasiat kui samastumisvõimalust. „Piire ületades” ei paku kumbagi. Tegelaste käitumismustrid oleks justkui hoopis välja töötanud mitte liiga intelligentne masin, mis suudab inimkogemust jäljendada vaid kõige pindmisemate tunnuste põhjal. Fantaasiat napib nii kunstnikutöös (millegipärast ei saa megaarvuti isegi Will Casteri 3D-pilti ilma võbelemiseta ekraanile kuvada) kui uue superteadvuse kirjeldamisel. See näib lihtsalt tegevat rohkem ja kiiremini seda, mida inimesed juba niigi teevad. Tema arusaam inimpsühholoogiast on aga umbes sama puine kui iPhone’i rakendustarkvaral Siri: Caster korraldab oma inimabikaasale veidraid õhtusööke punase veini ja suurte ekraanidega.
Filmi lõpus välja pakutud ambivalentsus – kas superteadvus oli ikkagi halb, kas nanorevolutsioon siiski jätkub? – mõjub tüütu trikitamise ning kerge pettusena, sest kogu kahetunnise linateose jooksul on vaatajale pakutud nägemust ainult veidi kurjast ja inimloomust mitte mõistvast masinast.
Ehk muudavad masinad meid juba praegu rohkem, kui me endale tunnistame? Ameerika koomik Louis C. K. on rääkinud sellest, et nutitelefonid võtavad meilt võimaluse tunda tõeliselt kurbust oma eksistentsi tühisuse ja üksinduse pärast. Kohe, kui see mõte hakkab lähenema, haarame me mõne vidina järele, et ennast kuidagi segada. Nii oleme me juba praegu loobumas millestki, mis on inimeksistentsile ainuomane. Või tunnevad masinad eksistentsiaalset kurbust meie eest juba praegu?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht