Bond uue ja vana maailma vahel

„Surm peab ootama“ lõpetab Craigi ajajärgu ning pakub ka intrigeerivat mõtteainet, mida Bond nii tegelaskuju kui ka frantsiisina endast meie kaasajal üldse kujutab.

LAURENCE BOYCE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „007. Surm peab ootama“ („No Time To Die“, Suurbritannia-USA 2021 163 min), režissöör Cary Joji Fukunaga, stsenaristid Neal Purvis, Robert Wade, Cary Joji Fukunaga ja Phoebe Waller-Bridge, operaator Linus Sandgren, helilooja Hans Zimmer. Osades Daniel Craig, Rami Malek, Léa Seydoux, Lashana Lynch, Ralph Fiennes jt.

Ei, mister Bond. Te peategi muutuma!

„007. Surm peab ootama“

Sarjana on Bondi-filmid alati kõikunud kahevahel: vahel on need olnud resistentsed ühiskondlikele muutustele, teistel aegadel on muutuv maailm Bondi-maailma ja imidžit murendanud. Kui esimene Bondi-film „Dr No“1 1962. aastal välja tuli, positsioneeriti Bond selgelt meeste fantaasiaunelmaks. Bondi film ärgitas unistama, kuidas oleks olla sarmikas salaagent, kelle elu iseloomustab hea toit, parim alkohol ja hulga kaunite naistega magamine, põgenemine reaalsusest ja argielust, kauba peale veel ka „luba tappa“. Seda täieliku vabaduse ja lõputu jõukuse fantaasiat iseloomustab küll mehe pilk ja vürtsitab kontrollimatu misogüünia ja rassism, mis on ilmne ka Ian Flemingi originaalraamatutes.

Bondi valem ja selle elemendid said aastakümnetega üldtuntuks: tüdrukud, vidinad, relvad ja üle vindi kurikaelad. Iga uue Bondi-näitleja tulekuga timmiti seda valemit õige pisut. Roger Moore’iga tuli omajagu camp’i ja tobedusi, 1980. aastate Holywoodi nn high concept kassafilmide ajastul sai Timothy Daltonist veidi tõsisem Bond. Pärast 1989. aastal alanud vahepausi naasis Bond 1995. aastal Pierce Brosnani kehastuses filmiga „Kuldsilm“.2 Tunnistati tõsiasja, et maailm oli Sean Connery ajaga võrreldes muutunud ning Bondi kirjeldatakse filmis kui „seksistlikku misogüünist dinosaurust, külma sõja jäänukit“. Kuigi ses filmis on märgata nihet väärtushinnangutes ja veidi kohendatud suhtumist nii naistesse kui ka maailma, on Bondi valem siiski hästi vastu pidanud.

Pärast 2002. aasta filmi „Surra veel üks päev“3, mis ei teinud kassat ja kukkus läbi ka kriitikute arvates ning jäi Brosnani viimaseks ülesastumiseks Bondina, tundus, et valemit pole enam võimalik kasutada. Mehelik unelm selle taga oli aegunud ning langenud nendesamade klišeede ohvriks, mille loomisele oli Bondi-sari algselt kaasa aidanud. Kellel oli enam vaja eskapismi ja probleemseid seisukohti Jason Bourne’i taoliste tegelaste ängistuse ja maailmavalu kõrval.

Daniel Craigi ilmumine Bondina 2006. aasta „Casino Royale’is“4 raputas põhjalikult Bondi-frantsiisi alustalasid. Filmis pööratakse pea peale kinnistunud klišeed ja ehitatakse üles emotsionaalselt märksa keerukam tegelaskuju. See Bondi versioon on tänapäeva maailmaks valmis. Craigi Bond on võrdlemisi progressiivne, ent alati ka üsna suures vastuolus Bondi-frantsiisiga. Bondi karakteri eemaldamise tõttu relvade, naiste ja vidinate paradigmast eristuvad ehk Bondi-filmid märulitoodangu meres küll selgemini, aga kas mitte just kõnealune valem ei olegi see, mis teeb ühest Bondi-filmist Bondi-filmi. Kas ilma selleta on üldse Bondi-filmi? „Surm peab ootama“ lõpetab Craigi ajajärgu ning pakub ka intrigeerivat mõtteainet, mida Bond nii tegelaskuju kui ka frantsiisina endast meie kaasajal üldse kujutab.

Daniel Craigi raskused Bondi tegelaskujuga on hästi teada, aga ilmselt on teadmine, et see on tema viimane Bondi-film, toonud talle hingerahu ja võimaldanud mängida Bondi emotsionaalse sügavusega.

Kaader filmist

Pärast filmi „Spectre“5 sündmusi üritab James Bond (Daniel Craig) elada õnnelikult koos Madeleine Swanniga (Léa Seydoux). Mõne aja pärast saab selgeks, et eluaegses kahtluses ja umbusus ei pea nende suhe vastu. See on liig mis liig ja Bond asub teele silmapiiri poole, et elada oma elu üksilduses, eemal muust maailmast ja tööst.

Viie aasta pärast külastab Bondi ta vana sõber Felix Leiter (Jeffrey Wright), kes on mures ühe teadlase kadumise pärast. Kadunud on ka võimas relv, mida too välja mõelda aitas. Kui saab selgeks, et M ja uus 007 on kõnealuse teadlase leidmisest samuti huvitatud, otsustab Bond oma vanasse rolli naasta.

Uurimine viib vana vastase Spectre’i jälgedele ning asi tundub liikuvat tavalisel kursil. Siis võtavad aga sündmused ootamatu ja traagilise pöörde – Bond saab aru, et sekkunud on uus mängija. Mäng kisub Bondile tuttavatele radadele, ent panused on kõrgemad ja isiklikumad kui kunagi varem. Aastaid kestnud tormakas elu on jätnud oma jälje: kas Bond suudab veel üldse olla ülesannete kõrgusel?

Režissöör Fukunaga, kes ühines projektiga pärast seda, kui filmi „007. Surm peab ootama“ lavastajaks määratud Danny Boyle lahkus loominguliste lahkarvamuste tõttu, mängib pidevalt Bondi universumist juba tuttavate motiividega. Craigi Bondi-filmides on mänguline lähenemine tavapärane, nüüd torkab see aga eriti silma, kuna Fukunaga ühtaegu rõhutab ja õõnestab neid tuttavaid troope. Craig triivib siin eelmistest Bondidest veelgi kaugemale ja näeb välja rõhutatult vanem ja räsitud. Vabaduses ja külluses elava mehe unelmast pole enam jälgegi: Bond on lihtsalt üks üksildane erak, kes heidab minevikule kergelt kahetseva pilgu. Seejuures nauditakse ses filmis momente, kui Bondil lastakse olla Bond. Talle pannakse smoking selga, et ta saaks osaleda energilises märulistseenis koos lubamatult alakasutatud Palomaga (Ana De Armas), traditsioonilise Bondi-tüdruku paroodiaga, kes on naiivselt immuunne Bondi võludele. Filmi edenedes kogeme kenadamsliku grandioossusega disainitud stseenide „Bond kurikaela super­ehitises“ kaja.

Paroodia ja sirgjoonelisuse mõõduvõtt on varasemates Bondi-filmides läbi kukkunud, näiteks otsus „Spectre’is“ kõik seniste filmide sündmused kokku siduda ja anda Bondile põhilise kurikaelaga isiklik seos. Muutused on tundunud seni pingutatud ja pole karakterile kasuks tulnud, kuid uues osas need enamasti toimivad, osalt tänu Fukunaga lavastusele.

Filmis on küll palju sisekaemushetki, aga režissöör mõistab, et Bondi-film on lõppude lõpuks siiski märulifilm. Fukunaga filmis on hea rütmiga ja mõjuvaid möllustseene (osavalt on kasutatud käsikaamerat, eriti mõne väriseva ja plahvatusliku hetke tabamisel), kusjuures vaid kerge eneseirooniavarjundiga. Näitlejaansamblil on õnnestunud aga kõigele vajutada siira emotsiooni pitser. Daniel Craigi raskused Bondi tegelaskujuga on hästi teada, aga ilmselt on teadmine, et see on tema viimane Bondi-film, toonud talle hingerahu ja võimaldanud mängida Bondi emotsionaalse sügavusega, kuigi on ka kergekaalulisemaid hetki. Seydoux Swanni kuju on ehk veidi visandlik, aga mitte niivõrd kui Rami Maleki oma. Põhilise kurikaelana üritab too teha oma parima, aga tema motivatsioon ja karakterijoonis jäävad pehmelt öeldes segaseks. Ülejäänud näitlejaskond mängib hea minekuga ja eelmistest filmidest tuttavad näitlejad Ben Whishaw ja Ralph Fiennes tunduvad asja nautivat. Nagu ka uus 007 Lashana Lynch, mustanahaline naine, kes on valitud sellesse rolli enam kui kindlasti vastukaaluks filmisarja mitte just kõige edumeelsemale minevikule.

„Surm peab ootama“ on märulifilmitootena meelelahutuslik (kaks ja pool tundi mööduvad võrdlemisi ruttu), aga Craigi ajastut kokku sõlmiva filmina on see paeluv. See tundub justkui kinnitavat, et iga uus Bondi kehastus on tegelikult sarja taaskäivitava iseloomuga (asjaolu, mida publikul pole praegu keeruline omaks võtta), püüab filmisarjale puhuda sisse uue elu, seda samal ajal ka lõpetades.

James Bond tuleb tagasi. Seda saame aga alles näha, kuidas täpselt.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Dr. No“, Terence Young, 1962.

2 „GoldenEye“, Martin Campbell, 1995.

3 „Die Another Day“, Lee Tamahori, 2002.

4 “Casino Royale”, Martin Campbell, 2006.

5 „Spectre“, Sam Mendes, 2015.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht