Cannes’is võistlevad vanad tegijad noorte ja vihastega

Annika Koppel

  Suur filmipidu Cannes’is on taas alanud, sedapuhku  59. korda. Rulliti lahti punane vaip, millel naeratades kõnnivad limudest välja astunud staarid ja nii kuni 28. maini, mil jagatakse välja Kuldsed Palmioksad. Glamuur kuulub lahutamatult maailma suurima ja tuntuma festivali juurde nii nagu head ja väga head filmidki.

Ometi ei põe Cannes suurusehullustust, vähemasti mitte kvantiteedi osas, sest filmide hulk ametlikes programmides ei ole viimastel aastatel suurenenud: esitletakse umbes 50 filmi, kuigi pakkumine festivalile kasvab iga aastaga. Cannes’ist ei saa kunagi 300 filmi festivali, on lubanud korraldajad. Pigem olgu auhinnatav programm ühtlaselt kõrgel tasemel, sest nii pääsevad kõige paremini esile filmid ise, mitte muu nendega seonduv.

2006. aasta Cannes’i filmifestivali valikprogrammid pakuvad 55 filmi 30 maalt.

Kuid filme näeb festivalil muidugi tunduvalt rohkem, värskeim filmitoodang linastub maailma suurimal filmiturul Marché’l. Lisaks on Cannes’is klassikasektsioon, kus esindatud Carol Reed, Norman McLaren, Alejándro Jodorowsky, eraldi linastuvad kinole pühendatud dokumentaalfilmid ja päris suur valik taastatud filme.  Amsterdami filmimuuseum, mis eelmisel aastal näitas 75 aastat kaotsis olnud filmi “Beyond the Rocks” Gloria Swansoni ja Rudolf Valentinoga, toob nüüd oma 60. sünnipäevaks välja taas harulduse, Julien Duvivier’ ühe viimase tummfilmi “Eiffeli torni müsteerium” (1927).

Festivali võistlusprogrammis on 13 maa  20 mängufilmi, mis jagunevad kümne päeva peale. Siin on 48 maailma esilinastust, mis räägib enda eest – pole teist festivali, kus režissöörid tahaksid nii meelsasti oma filme esmakordselt näidata. Siia tulevad taas need, kes kunagi samast kuulsust kogunud – itaallane Nanni Moretti (2001. a Kuldne Palmioks, “Poja tuba”) uue filmiga “Il caimano”/“Kaiman”, soomlane Aki Kaurismäki (2002. a peaauhind, “Mees ilma minevikuta”) esitleb “Lights of the Suburb”/ “Äärelinna tuled”, Ken Loach (2002. a parima stsenaariumi auhind, “Sweet sixteen”/“Magus kuusteist”) esitleb “The Wind that Shakes the Barely”, samuti Bruno Dumont ja Nicole Garcia, kes on oma filmiga mõlemad teist korda võistlusprogrammis.

Samas püüab Cannes vältida stagneerumist ja jahib ka juba tunnustust võitnud noori ja uusi andeid. Teine grupp režissööre, kelle filmid võistluskavas, võib lugeda n-ö tõusva põlvkonna hulka: Sofia Coppola, Paolo Sorrentino, Rachid Bouchareb, Alejándro Gonzalez Iñarritu, Lou Ye, Richard Linklater ja Xavier Giannoli.

Et uusi andeid mitte lasta mööda libiseda, on kaasa haaratud ka n-ö kolmas grupp, kuhu kuuluvad režissöörid, kelle filmid on erilised ja paljulubavad, näiteks Guillermo de Toro Mehhikost ja vaid 30aastane Richard Kelly Ameerikast. Säärast mitte päris kindla peale minekut ei saa festival endale palju lubada, sest Cannes’i koolitatud ja asjatundlik publik ootab küll üllatusi, ent on äärmiselt nõudlik.

Muidugi on põhirõhk Cannes’is Euroopa filmil, aga viimastel aastatel ei saa jätta märkamata ka idatuule tugevnemist. Ükski endast lugupidav festival ei saa läbi Aasia filmideta, tänavu on näiteks hiina filmid Cannes’is esindatud võistlusprogrammis (Lou Ye “Summer Palace”/“Suvepalee”) ja ka väljaspool võistlusprogrammi (valikus “Out of Competiton“). Wong Kar Wai valimine žürii etteotsa oli samuti paljutähendav žest – esmakordselt ajaloos juhib Cannes’i žüriid hiinlane.

Festivali avas (väljaspool konkurssi) Ron Howardi “Da Vinci kood”, mis põhineb Dan Browni samanimelisel esoteerilisel menuromaanil, mida on maailmas müüdud juba 30 miljonit eksemplari. Filmi maailma esilinastus toimub täna, 19. mail, ka Eestis. Kuna teose sündmustik leiab aset Louvre’is ja on seal ka filmitud, siis pakub Louvre juba vastavateemalist audio-tuuri, mis juhib maalide juurde, millest raamatus juttu; sisaldab müsteeriumi ülevaate (Louvre’ist leitakse tapetud kuraator, kelle alasti kehale on maalitud salapärane pentagramm ja dialooge filmist). Louvre näeb selles võimalust meelitada muuseumi inimesi, kelle huviorbiiti kunstimuuseum tavaliselt ei kuulu. Samuti on Louvre algatanud fondi seemnerahaks režissööridele, kelle filmiprojektide tegevuspaigaks on Louvre. Tsai-ming Liang, “Nägemiseni, Dragon Inn!” lavastaja, juba arendab esimest filmi selle raames. Kui usurühmitused filmi vastu protestivad, siis kunstimaailm oskab eri kunstialade sünergiast ja kultuuriturundusest maksimumi võtta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht