Coenite vanad mehed ja ükskõikne kõrb

Andris Feldmanis

Keegi vist koputas uksele. KAADER FILMIST Jean Baudrillard kirjutab oma raamatu „Ameerika” esimesel leheküljel: „Lõputult lahtirulluvas kõrbemaastikus on midagi väga sarnast filmilindi igavikulisusega”. Veel räägib ta kõrbest ja selle radikaalsest ükskõiksusest. Seesama ükskõikne kõrb on üheks peategelaseks vendade Coenite tõeliselt kinematograafilises Oscari-filmis „Ei ole maad vanadele meestele”.

Keset laiuvat mõõtmatust rullub lahti teistegi tähelepanuväärsete möödunud aasta filmide tegevus: Paul Thomas Andersoni „Veri hakkab voolama” ja Andrew Dominiki „Jesse Jamesi tapmine argpüks Robert Fordi käe läbi”. Mõlemad ammutavad oma visuaalse ja meditatiivse jõu Ameerika ääretusest, millel on ülimastaapsuse tõttu lausa füüsiline mõju.

Ühenduslülisid nende filmide vahel on veelgi, alates maskuliinsusest, mis ei lase pea ühelgi naiskarakteril poolanonüümsest kõrvalosatäitja staatusest kõrgemale küündida. See on Metsiku Lääne Ameerika, kus mehised jõud saadavad korda mehiseid tegusid, mis pahatihti võtavad vägivalla kuju. Maskuliinsust seejuures mitte ei pühitseta, vaid käsitletakse tõsiasjana; koos sinna juurde käiva relvakultuuriga on see midagi väga ameerikalikku.

Otsapidi kasvab siit välja ka kolmas sarnasus: kõigis toimub tegevus ajalisel distantsil, eemal tänapäevast. „Veri hakkab voolama” lugu saab alguse eelmisel sajandivahetusel, naftapuurimise algusaegadel, kui maakoorest musta kulla kättesaamine oli oma intiimsuses peaaegu erootiline tegevus, vähemalt nii on Anderson seda oma filmis kujutanud – võimas mustav naftajuga puuraugust välja sööstmas. „Jesse James” viib vaataja oma nimikangelase vägivaldsesse ajastusse XIX sajandi keskpaigas. Ning Coenite uusim film 1980. aastatesse. Tagasivaatamine on tihti seotud identiteediotsingutega: tahtmine heita pilk üle õla tekib siis, kui reaalsus su ümber ja ees on pidetu. Uue aastatuhande esimese kümnendi üks märksõnu on kindlasti „identiteedi teisenemine”, külma sõja järgne maailm üritab leida kaotatud pidepunktide asemele uusi – olgu selle tõestuseks Eestigi kohatised rahvuslik-konservatiivsed kramplikud katsed kehtestada oma identiteeti mineviku kaudu.

Jõudnud uude süngesse reaalsusse, tuleb vaadata tõtt nende müütidega, mille turjal sinna saabuti. Just sellega Coenid otsapidi tegelevadki. Cormac McCarthy samanimelisel romaanil põhineva filmiga „Ei ole maad vanadele meestele” ei püüta uusi müüte kehtestada, ent ajastu vaimu tabab film suurepäraselt. Samamoodi, nagu ilmestas 1990. aastate lõpu närbunud mugavust nende 1998. aasta filmi „Suur Lebowski” peategelane The Dude.

Coenitele kohaselt on nende uusimgi linateos tiine vihjetest nii filmiajaloole kui nende eneste loomingule. Nii algab film (nagu näiteks nende debüütki „Lihtne veri”) monoloogiga: Tommy Lee Jonesi kehastatud pensionieelikust väikelinna šerif Bell mõtiskleb vägivaldsemaks muutunud maailma ja selle üle, kuidas sellise maailmaga suhestuda. (Tõele au andes kasutas Jones ise esimesena Ameerika  kõrbekeskonnamiljööd sarnaselt paari aasta taguses filmis „Melquiades Estrada kolm matust.

Šerifi jutu taustaks tutvustatakse vaatajale järgmist keskset tegelast, sotsiopaadist palgamõrvarit Anton Chigurhi (Javier Bardem, kes võitis osa eest Oscari) koos tema kurikuulsa suruõhurelvaga, mis tavaolukorras leiaks kasutust kariloomade tapmise juures. Nüüd, kui selle toru on suunatud inimestele, võtab Chigurh justkui karjase rolli, asudes nende saatuse üle otsustama. Kuigi Coenite filmides on varemaltki „kurjuse kehastusi”, siis Chigurh on samm edasi, ta ongi justkui inimkuju saanud vääramatu kurjuse idee. Ja just millegi sellisega väikelinna šerif kardabki suhestuda.

Ka sündmuste käivitamise mehhanismid on filmis eht coenlikud: Vietnami sõja veteran Llewelyn Moss (Josh Brolin), kes nüüd keevitajana leiba teenib ja haagismajas elades elupäevi koos oma sulni kaasaga õhtusse veeretab, leiab kõrbes jahti pidades narkoärikate lahinguväljalt kesk laipu kaks miljonit dollarit. Ja kuigi mees teab, et kõigest sellest head ei tule, et tema kannule tulevad nii mehhiko gängid kui Chigurh, otsustab ta ikkagi raha endale võtta. Justkui teeks juba oma valiku saatust ennetades, sellele kuuletudes ja mitte enda tahtmise kohaselt. Sõnad „saatus” ja „valik” on järjekordsed märgid Coenite loomingus. Eriti viimane. Nende filmide kirjusid tegelasi iseloomustab sageli mõningane lihtsameelsus. Nad on justkui saatuse meelevalda sattunud issanda lambukesed. Režissööriduo paigutab need tegelased ebaharilikesse olukordadesse, sunnib neid tegema lühikese aja jooksul keerulisi valikuid ja laseb neil langetada kähku kõige kasulikumaid otsuseid. Coenid jälgivad, kuidas selliste valikute jada loob lõpuks filmi narratiivse mustri. Seda inimloomuse ebatäiuslikkust ja nõrkust kehastabki Llewelyn.

„Ei ole maad…” puhul on märkimisväärne ka see, kuidas filmi kolm peategelast pea kordagi ei kohtu. Nad kõik liiguvad ringi oma aegruumis, kuigi nende teod on üksteisest ajendatud.

Eriti iseloomustab see šerif Belli, kes jõuab kõikjale justkui liiga hilja. Kui filmi kultus-kvaliteeti hoiab üleval Chigurh, siis sisuline kese on just šerifi kanda, sest oma eemalseisja rollis on ta justkui kommentaator, kes annab sündmustele tähenduse. Ainult et antud juhul Chigurhi-näolise peatumatu kurjuse kehastusega silmitsi seistes tunneb ta, et ei oska enam toimuvale midagi lisada, veel vähem seda takistada, samamoodi, nagu ei saa sekkuda ajalehest loetud jubedatesse kuritegudesse. Ta tunneb tõepoolest, et ei ole maad enam vanadele meestele: aeg ja inimesed on nagu võimas ja muutumatu kõrbemaastik, mis elab edasi sõltumata sellest, mida üksikinimene (temast) mõtleb. Ja sellele kõrbele allaandmise hirm on vanas eas kangastunud ka šerif Bellile. Sarnaselt kasutas Jones ise esimesena Ameerika kõrbekeskkonna miljööd paari aasta taguses filmis „Melquiades Estrada kolm matust”.

Lõpuks satub ta oma vanaonu Ellise (Barry Corbin) juurde, kes tuletab meelde, et see maa on alati inimeste vastu karm olnud. Arvata, et see puudutab ainult sind ja praegu, nagu ütleb Ellis, on lihtsalt edevus, sest maailm ei jää sinu järel ootama. Ning head vanad ajad ja seda kujundit hoidvad müüdid on pinnaseks, millele see kohati talumatuna tunduv kaasaeg on rajatud. Kõike seda ühendab oma geoloogilise igikestvusega ükskõikne kõrb, kes erinevalt inimestest ei oota, et ta ühel heal päeval päästetakse. Jääb ainult inimene ja tema hirm saada kõrbeks.

Vormiliselt ja loojutustamisoskuselt on Coenid endiselt pedandid. Nad valdavad suurepäraselt nii kaadrikompositsiooni kui misanstseeni, 1990. aastatest saadik on neile seejuures abiks operaator Roger Deakin, kes on kõrbepoeesia üles võtnud ka filmides „Elah orus” ja „Jesse James…”. Coenite kinematograafilisest meistriteosest ei puudu õnneks ka näpuotsatäis musta huumorit, milleta ei saa läbi ka kõrbes.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht