Digitaaltehnoloogia ja muutused Euroopa kinoilmas

Silver Sikk, Tampere

Banaalne nullide ja ühtede jada hakkab tõrjuma filmi kui valguse jumalikku puudutust. Mis toimub praegu Euroopa kinomaailmas seoses digitaalsete tehnoloogiatega? Permanentselt, suurtest ühiskondlikest vapustustest või argielust hoolimata, käib muidugi tehnoloogiline arendus- ja turundustöö, mis pole kellelegi ilmselt uudiseks. Samuti laiendatakse pidevalt digitaalsete vahendite spetsiifikat esteetilises plaanis, ehk siis lihtsalt: tehnikat kasutatakse loomingu huvides, mõtestatakse laiemalt moodsas kunstis. Muidugi võib esile tuua teatud suundumusi, võib näha stilistika eelistamist, moode ja trende, teemasid ja ideid. Selle voolava ja kiirelt muutuva maailma kaardistavad näiteks filmiajakirjad, muusikavideod, loovinimeste netifoorumid, samuti kunstibiennaalid ja filmifestivalid oma kirjude programmide, peavoolude ja avangardiga.

 

Filmid läbi kaabli

 

Annan siinkohal väikese ülevaate praeguse Euroopa filmiilma ühest väga konkreetsest muutusest, mis puudutab seda, kuidas filmid kinno jõuavad. Hiljutise Tampere filmifestivali raames peeti muuseas seminare, kohtumisi, workshop?e, millest üks kandis nime ?New Digital Distribution Possibilities for Short Film ? A European Alternative?. Kõneldi digitaaltehnoloogia üha suuremast mõjust lühifilmide levitamise võimalustele ja filmide distributsioonile üldisemalt. Leiti, et on toimumas radikaalne pööre. Terve sajandi edukalt toiminud filmirullidega kauplemise asemel liigutatakse juba praegu filme elektroonilisi kanaleid pidi.

Teiste seas kõnelema kutsutud Tilman Scheel, kes esindas Reelporti, mis on Oberhauseni lühifilmipäevade poolt veebi üles seatud keskkond (www.reelport.com/reelport), kus filmitegija saab oma digitaliseeritud filmi üles laadida otse festivalikorraldaja serverisse. Kusjuures Reelporti kaudu saadetud film jõuab lisaks Oberhauseni festivalile ka selle partnerfestivalideni üle Euroopa. Nii jäävad filmitegijal ja festivalikorraldajatel ära üsna suured kulutused kassettide ja filmirullide logistikale ning tagatakse filmi võimalikult lai ja kiire levik.

Samuti oli kohal Soome enda Pixxoffi esindaja. Ka selles keskkonnas (www.pixxoff.net) saab filme tasuta üles laadida. Pixxoff on portaal, mille peamise osa moodustab Soome filmide ja animatsioonide andmepank. Igaüks võib neid vaadata ja kommenteerida, seega tagatakse lisaks filmi levikule ka kiire tagasiside filmitegijale ja kontaktid.

UNESCO esindaja rääkis multikulturaalsest online-kataloogist Audiovisual E-platform (http://creativecontent.unesco.org/welcome), mille idee on pakkuda filmitegijatele, produtsentidele, meediaorganisatsioonidele, levitajatele jt ülemaailmset kontaktivõimalust.

 

250 ekraani Inglismaale

 

Hiljuti tekkis BBCNewsi netilehele uudis, et Briti saartel kavatsetakse rajada kuni 250 ekraaniga täielikult digitaliseeritud kinode võrgustik, mis kahekordistab kogu maailma digikinode hulga (http://news.bbc.co.uk/1/hi/technology/4297865.stm). Digitaliseeritud kino tähendab kinosaali, kus filmi ei näidata mitte filmilindilt, vaid näiteks arvuti kõvakettalt ja see projitseeritakse kinolinale digitaalse seadmega, mitte mehhaanilise filmiprojektoriga. UK Film Councili projekt, on ellu kutsutud otseselt Hollywoodi kassahittidele alternatiivi pakkumiseks ka väljaspool paari suurlinna. Maikuuks valitakse konkursi korras välja kinod, mis saavad tasuta umbes 50 000 naela väärtuses digitaalset projektsioonitehnikat, tingimusel, et näidatakse aasta jooksul teatav arv nn väärtfilme (specialist films). Siia kuuluvad projekti kohaselt dokumentalistika, art house ja võõrkeelsed, samuti Briti enda väikese eelarvega filmid, ning ka Hollywoodi rafineeritumad palad. Selle uudises kohta võib Briti filmiajakirja Sight&Sound aprillinumbrist lugeda kohaliku filmirahva arvamusi.

Mida sellest kõigest arvata? Kunstide digitaliseerumine on kunstitegijate seas tihtipeale põhjustanud ja põhjustab veel ikka skepsist ja üleüldist turritamist. Film ? see on ju valgus ehk siis jumalik puudutus, inspiratsioon, metafüüsika, digitaalne film on aga banaalne nullide ja ühtede jada. Selline lihtsustatud, muud võimalused välistav vastandus on tasapisi siiski taandumas ja loomult pigem maailmavaateline, kantud tsunftikuuluvusest. Kinos tundub digi igatahes juba iseenesestmõistetav: eriefektide ja 3D-ta ei kujuta uuem publikupõlvkond kino enam vist ettegi. Võrdväärselt filmi asemel on filmikunsti meediumiks või materjaliks ka liikuvad pildid (motion pictures). Liikuvate piltide esteetika on kahtlemata teistsugune kui filmi oma, ent mitte halvem. Ega ka parem.

Filmitootmise postproduktsiooni faasis on digitehnoloogia abidistsipliinina juba iseenesestmõistetav: montaa? tehakse digitaalses keskkonnas ning lisatakse ka tiitrid ja heliriba. Nüüd siis on digi üle võtmas ka filmilevi ja vaatamist.

 

Demokraatia ja saast

 

Kokkuvõttes tähendab see, et filmimaailm demokratiseerub ja detsentraliseerub. Digitaalsed vahendid filmi tegemiseks ja ka vaatamiseks on juba piisavalt odavad ja võimsad, tagatud on taskukohane hind ja piisav pildikvaliteet.

Digi tulekust võidab ka kinoomanik, kuna elektroonilisel andmekandjal film on üle kümne korra odavam kui filmilindil. Seega on rahaline risk palju väiksem ja tasuvus märgatavalt suurem. Digirevolutsioon kinosaalis tähendab veel seda, et koopiad jõuavad kinodesse kiiremini, s.t korraga. Praegu rändab tihtilugu mööda maad vaid üks koopia, kuna filmikoopia tegemine on kallis. See tähendab, et filmi saab ka kauem näidata, ilma et pilt seejuures iga näitamisega kriimustusi ja tolmu koguks.

Niisiis pole enam vaja kümneid miljoneid annetatud raha, et filmi toota ja levitada. Uued filmid jõuavad kiiremini kinodesse ja repertuaar on mitmekesisem ja rikkalikum. Uued alternatiivsed elektroonilised levikanalid tagavad uute või vaheldunud tegijate loomingule hädavajaliku leviku, et pälvida tähelepanu. Vaid suurtootja reklaamirahaga ei pruugi enam edukat filmi teha. Head filmi teha, nagu ka näiteks luuletada, võib nüüd põhimõtteliselt igaüks.

Tõeline kinoparadiis. Sellise eufooria peale jääb üle resigneerunult nentida: oh seda tohutut hulka saasta, mis nüüd kinolinale jõuab.