Dinosauruste radadel

Elektriteatri seiklushimuline meeskond on pannud kokku sauruseteemalise minifestivali, kus on näha sauruseid primitiivsetest dinonukkudest kuni lihtitud arvutianimatsiooni-mudeliteni.

MART NOORKÕIV

Minifestival „DinoKino“ Tartu Elektriteatris 9. – 11. VI.

Suvise eskapismikino tähtteose „Juura­ajastu park“¹ (1993) valmimisest saab 11. juunil 30 aastat ning sel puhul on Elektriteatri seiklushimuline meeskond pannud sauruste teemal kokku eraldi minifestivali. Mõistagi on neid üleelusuurusi muistseid elukaid kõige parem imetleda just kinos ja seda saab teha neljal väga eriilmelisel seansil. Näitamisele tuleb nii Hollywoodi efektimeistrite algusaja kui ka tänapäeva toodang primitiivsetest dinonukkudest kuni lihvitud arvutianimatsiooni-mudeliteni, täpsemalt Arthur Conan Doyle’i raamatu „Kadunud maailm“ samanimeline tummfilmiekraniseering², Pixari kogupere-dinoseiklus „Hea dinosaurus“³, odavõuduka lihvimata teemant „Tammy ja türannosaurus Rex“⁴ ja muidugi väärikas sünnipäevalaps ise.

Kui tavaliselt ollakse kinode eriprogrammides harjunud nägema tuntud autorite retrospektiive, ajaloolisi ülevaateid või erinevaid maailmafilmi regioone esile tõstvat läbilõiget, siis miks mitte võtta suvel seda kinovärki natuke vabamalt ja pakkuda midagi kergemini seeditavat? Kobarkinod on suvekuudel loomulikult pilgeni täis lihtsamat vaimutoitu, kuid ehk just seetõttu ongi paslik tõsta erilise väärtusena esile moodsa Hollywoodi kassafilmi alustala, Spielbergi viimane õnnestunud puhas popkornifilm. Isegi meistritel ei käi lihtsa meelelahutuse orkestreerimine nii lihtsalt, eriti vastab see tõele just dinosauruste kinolinal kujutamise osas. Spielbergilgi ei õnnestunud teisel korral oma sauruseedu korrata⁵ või sellele ligilähedalegi jõuda. Ja mida vähem räägitakse selle frantsiisi edasisest toodangust, seda parem.

Esimese „Juuraajastu pargi“ kõrget lendu seletada ja analüüsida polegi vahest mõtet, et mitte seada ohtu Spielbergi maagiat. Tema parimate koguperemenukite edu seisnebki just analüütilise aju hülgamises. Näed äkki, kuidas Laura Dern vaatab imestusega taeva poole, saateks John Williamsi ülev muusika, ja veel enne, kui ühtegi saurust silmad, tekib klomp kurku. Lapsemeelsuse taastulek on parim, mida sellised filmid pakkuda võivad. See omamoodi massipsühhoos teiseneb tavaliselt ka suureks rahaks. „Juuraajastu park“ murdiski rekordeid igas ilmakaares ning oli põgusalt maailma kuningas, kuni tuli „Titanic“⁶.

Kui ikkagi pisut analüüsida, siis toon välja ühe keskse aspekti, mis selliseid koletisefilme pinnal hoiab või need põhja veab. Nimelt inimesed. On neid üldse vaja? Dinosaurusefilmi keegi inimeste pärast vaatama ei lähe. Tõmbenumbriks pole mitte paanikas jooksvad inimeseloomad, vaid neid lömastavad eelajaloolised loomad. Mõne inimesega on hea natuke lähemalt tuttav olla, et nende paanika meile rohkem korda läheks kui tundmatu massi oma. Sellistes stsenaariumides kipuvad inimtegelased siiski kahemõõtmeliseks jääma ja kui neile veel lisategevust ja omavahelisi suhteid juurde pookida, võib dinovaba aeg suhteliselt nüriks muutuda. See kitsaskoht on minu arvates lahendatud vägagi edukalt Gareth Edwardsi 2014. aasta inimjärgses meelelahutuses „Godzilla“, kus inimtegelaste osakaal on minimaalne ja sümpaatia tugevalt „koletise“ poole kaldu. Spielberg päris nii kaugele ei ole läinud ja kuigi tema inimesed pole teab mis mitmedimensioonilised, on ta Michael Crichtoni 1990. aastal ilmunud raamatu tõlgenduses leidnud inimeste ja hiidsisalike vahel ideaalilähedase tasakaalu.

Kõik olnuks muidugi asjatu, kui poleks olnud Industrial Light & Magicu võlureid, kes äratasid need fantastilised olendid ellu. Iga kord seda filmi uuesti vaadates kardan, et äkki on efektid oma aja ära elanud ning kisuvad liigselt filmist välja. Lõpuks imestan alati, kui alusetud need hirmud olid.

Kindlasti kisuvad praeguse vaataja filmist välja tummfilmiajastu tipp­efektid „Kadunud maailmas“ (1925). See Arthur Conan Doyle’i, kes muide ka filmi avakaadrites üles astub, 1912. aastal esmatrükitud raamatu samanimeline ekraniseering on esimene täispikk film, kus on dinosauruste elluäratamiseks rakendatud nukuanimatsiooni. Mööndustega võib seda pidada filmikoletiste žanri nullpunktiks, millest on mõjutatud kõik hilisemad filmielukad. Tummfilme tuuakse kinoekraanile haruharva, seega on nüüd hea võimalus oma filmiarmastus proovile panna ja kõrvutada seda „Juuraajastu pargiga“ ja jälgida Hollywoodi efektimaagia tormilist arengut. Siit saab tõmmata otsejoone „Kadunud maailma“ eriefektimeistrist Willis O’Brienist Ray Harryhauseni ja siis Stan Winstonini, kes vastutas Spiel­bergi sauruste eest. Inimeseprobleem on „Kadunud maailmas“ küll päris suur, kuid dinomöllu saab siiski täie raha eest lõpuminutiteni välja (filmi finaali on Spielberg dubleerinud oma „Kadunud maailmas“ päris edukalt.

Täiesti teistsugust dinomöllu saab näha programmi kõige friigimas filmis, 1994. aasta romantilises õuduskomöödias „Tammy ja türannosaurus Rex“. Paar aastat tagasi HÕFFil vaatajaid lõbustanud B-filmi maiuspala peaosas on keskkoolikompu Michael (Paul Walker), keda ründab lõvi ja kes selle tagajärjel sureb, kuid kelle aju ühendab üks hull teadlane animatroonilise türannosaurusega. Sest, et miks mitte. Koos oma tüdruksõbra Tammyga (Denise Richards) püüavad nad kuidagi selle uue olukorraga toime tulla. Ilus kaunitari ja koletise lugu tõestab ilmekalt, et loeb ikkagi sisemine ilu, mitte välimus. Isegi kui välimuselt ollakse mitmekorruseline türannosaurus. Äärmiselt lõbus tobedus, kus ei ole koonerdatud ka vere ja rupskitega.

Pärast HÕFFi seanssi kirjeldasin ma seda kui „Kärbest“⁷, aga Jeff Goldblumi asemel on Paul Walker, Geena Davise asemel Denise Richards, kärbse asemel türannosaurus ja David Cronenbergi asemel „Maci ja mina“⁸ lavastaja Stewart Raffill (otsige seda šedöövrit Youtube’ist, kui veel kursis pole).

Neile, kellele tunduvad kõik eelmised filmid kas liiga hirmsad või igavad, leidub kavas ka üks „Hea dinosaurus“. Pixari stuudio animatsioon revideerib korralikult ajalugu ja säästab dinod nende väljasuremise põhjustanud asteroidiga kokkupõrkest. Nii saavad nad inimsoo ees märkimisväärse evolutsioonilise edumaa. Dinode kõrge arengutasemega tsivilisatsioonis tegeldakse põllumajanduse ja karjakasvatusega, samal ajal kui kõnevõimetud inimesed veel neljakäpukil käivad ja taeva poole uluvad.

Kui enamasti on filmides dinosaurused loojutustamise huvides kodeeritud kas headeks või halbadeks, siis Pixar on liikunud teise äärmusse. Isegi türannosaurused on sõbralikud ja abivalmis vesterni stiilis karjaajajad. Negatiivne roll jääb siin hoopis ühele pterodaktüloste jõugule. Üldiselt peetakse seda Pixari filmograafias üheks kehvemaks soorituseks, aga olen „Head dinosaurust“ kolm korda näinud ja leian, et tegemist on igati kordaläinud lõvikuningaliku looga kasvamisest ja oma koha leidmisest. Siin puuduvad tüütud koomilised kõrvaltegelased ja kergema vastupanu teed minev peldikuhuumor. Ja suure ekraani jaoks on siin kaunid loodusmaastikud, mis demonstreerivad arvutianimatsiooni kasvavat fotorealismivõimekust. Iseenesest ei tohiks fotorealism olla animatsioonis eesmärk omaette, aga „Heas dinosauruses“ on tehtud omapärane kompromiss: keskkonnad on realistlikud ning saurused läbinisti multifilmilikud.

Ja kes tahab vaadelda täiesti neutraalseid fotorealistlikke dinosaurusi oma loomulikus ümbruses, siis algas Apple TV plussis hiljuti David Attenborough jutustatud „Eelajaloolise planeedi“⁹ teine hooaeg.

1 „Jurassic Park“, Steven Spielberg, 1993.

2 „The Lost World“, Harry O. Hoyt, 1925.

3 „The Good Dinosaur“, Peter Sohn, 2015.

4 „Tammy and the T-Rex“, Stewart Raffill, 1994.

5 „Kadunud maailm. Juuraajastu park“ / „The Lost World. Jurassic Park“, Steven Spielberg, 1997.

6 „Titanic“, James Cameron, 1997.

7 „The Fly“, David Cronenberg, 1986.

8 „Mac and Me“, Stewart Raffill, 1988.

9 „Prehistoric Planet“, Andrew R. Jones, Adam Valdez, 2022-2023.