Dogmadest demokraatia võimalikkuseni

Thomas Vinterberg: „„Kommuun“ on lugu asjadest, millest inimesed tavaliselt rääkida ei taha.“

MAARJA HINDOALLA

Koos Lars von Trieriga Dogma 95 liikumise algatanud Thomas Vinterbergi saadab Dogma vari ka 21 aastat hiljem, kuna tema uut filmi „Kommuun“ võrreldakse agaralt „Perekonnapeoga“ („Festen“, 1998). Vinterbergi sõnul on ta oma karjääris teinud täisringi ning saanud taas iseendaks.

Thomas Vinterberg Berliini filmifestivalil veebruaris 2016.

Thomas Vinterberg Berliini filmifestivalil veebruaris 2016.

Scanpix

7. kuni 19. eluaastani kommuunielu maitsnud režissööri uues filmis seguneb lapsepõlvenostalgia looga vananemisest ja inimeste asendatavusest. Esmalt Viinis lavalaudadele toodud loo keskmes on Anna ja Erik, keskeale lähenev paar, kelle abielu laguneb 1970. aastate Kopenhaagenis kommuuni luues koost. Vinterberg on taas ühendanud jõud „Perekonnapeost“ tuttavate Ulrich Thomseni ja Trine Dyrholmiga, kellest viimane sai Berliini filmifestivalil parima naisnäitleja Hõbekaru.

Kui palju on „Kommuunis“ teie enda kogemusi?

Sellele on väga keeruline vastata. Andsin endast parima, et „Kommuun“ oleks isiksusekeskne, ent mitte isiklik. Filmis on mõned naljad, mis pärinevad minu elust. Näiteks oli meie kommuunis päriselt tüüp, kes koristades põletas mu asju. Jäin ükskord niimoodi oma tennistest ilma. Lõpuks on see ikkagi väljamõeldis, dramatiseeritud lugu, mille on improviseerinud Saksa ja Austria näitlejad Viini Burgtheateri laval, ning selle kohandas kinoekraani tarvis geniaalne stsenarist Tobias Lindholm, kes, nagu te ilmselt teate, on ka ise režissöör.

Üks inimene andis mulle retsepti sellele küsimusele vastamiseks: see ei põhine tõestisündinud lool, vaid tõelisel tundel (naerab). Ma ei tea, kas te saate seda kasutada. Võite selle üles kirjutada, võib-olla lugejad mõistavad.

Te räägite üsna härdalt oma lapsepõlvest kommuunis. Kas „Kommuun“ on ajendatud nostalgiast?

Teatud mõttes igatsen neid aegu tõesti taga, minu meelest oli see vapustav. Lapsele oli iga päev nagu muinasjutt. Käsitlen filmis aga vähemalt enda meelest ka üsna karmil viisil tõsiasja, et inimesed surevad ja lahutavad ning kõik on asendatavad. Lõpuks kukub nahk meie luudelt. Me jääme vanaks ning meid võidakse välja vahetada. „Kommuun“ seisab üsna ausal ja julgel viisil silmitsi kõigi seesuguste jõhkrate ja küüniliste tõdedega, mis on meie ühiskonnale omased.

Filmikommuun käitub väga sündsalt. 1970. aastate kommuunilt oleks ehk midagi muud oodanud.

Paljud ootavad uskumatuid asju, liiguvad legendid sellest, mis kommuunides toimus: alastus, kepitoad, kanep ja nii edasi. Pean ütlema, et minu kodutänaval on 32 maja ja nendest kuus olid kommuunid, kõik väga erinevad. Minu kommuun oli üsna väikekodanlik ja jõukas ning koosnes „akadeemikutest“: seal oli õpetajaid, ajakirjanikke, filosoofe, vähem jõukaid vabakutselisi kirjanikke … Kõik oli üsna sünnis, kuid see oli siiski kommuun oma igapäevaeluga. Koos ühte majja kolides kaob piir nende asjade vahel, mida tahetakse ülejäänud maailmale näidata ja mida varjata. Luukered tulevad kapist välja ning sellisel omamoodi alastusel on teatud võlu. See seob inimesed kummalisel, ent tugeval, peaaegu perekondlikul viisil. Aga mida te täpsemalt ootasite selliselt kommuunilt?

1970. aastatel oli levinud vabaarmastus, kuid „Kommuuni“ tegelased tundusid kuidagi … kodusemad. Näiteks õhtusöögid, kus arutati igapäevaseid probleeme.

Meil olid samuti sellised õhtusöögid. Elasin kommuunis tosin aastat ja 1975. aastal oli kommuuni õhkkond väga ülev: see koosnes peaaegu hulludest purjakil inimestest, kes tundsid ennast väga seksikalt, sest tegid midagi teistsugust, rikkusid norme – lõhkusid patriarhaalset tuumperekonda.

Isegi keskklassi inimesed said endale lubada hiiglaslikke maju Kopenhaageni rikkamates linnajagudes, sest kõik seisnes jagamises. Mees, kes teenis meie kommuunis kõige rohkem, tegi ettepaneku, et üüri võiks maksta vastavalt sissetulekule, mis tähendas, et tema enda üür tõusis kolm korda. Seda tüüpi ei ole enam olemas. Kümme aastat hiljem elas samas majas kolm perekonda, osalt samad, nüüd veidi vanemad inimesed, kes ei tahtnud kolida, sest majal oli ilus aed ja koristaja. Baaris tellis osa mineraalvett ja keegi käis välja, et arve võiks eraldi maksta, sest see pole sama hinnaga kui õlu. Asjad on muutunud, seega ei saa rääkida kommuunielust üldiselt, tuleb olla täpsem. Minu kommuun 1970. aastatel oli selline nagu ses filmis.

Milline võiks olla film tänapäevasest kommuunist?

Kommuunid on Kopenhaagenis täitsa olemas, kuid ainult seetõttu, et kortereid on liiga vähe. Noored kolivad kokku praktilistel põhjustel, aga neil on külmkapis oma riiulid. See on täiesti teine asi. 1980ndatel tekkis individualism, üksikisiku vabadus ja õigus privaatsusele, mis on samuti suurepärased väärtused, kuid need on midagi täiesti teistsugust, vastupidist. Inimesed on sellisesse elukorraldusse pidama jäänud. Kõik tunduvad üksi elavat – isegi paaridel on kummalgi eraldi korter. Seega on tänapäeva kommuun ainult praktiline lahendus, mitte ideoloogiline ja siiralt südamlik projekt.

Te räägite 1970ndate meie-põlvkonnast ja praegusest mina-põlvkonnast. Mida me teie arvates tänapäeval valesti teeme?

Kui vaatan oma põlvkonda, tundub mulle, et meid rõhub suur stress: inimestel on alati kiire, nad on kogu aeg liikvel, suhtlevad omavahel ainult ühismeedia ja mingite platvormide kaudu ning seksivad liiga vähe. Mul ei ole küll mingeid põhjalikumaid andmeid, ent selline mulje jääb. Elu käib hoo pealt: kõik on kõikjal, ent ühtlasi mitte kuskil. Näen pereelu, kus inimesed istuvad söögilaua taga, kuid on hõivatud tegemata tööga. Minnakse filmifestivalile või kuhu tahes töö viib ning igatsetakse seal perekonda taga. See on minu arvates haigus, probleem ja katsumus. Arvan, et inimesed peaksid maha rahunema, natuke õlut rüüpama ja seksima.

Kommuuni“ on korduvalt võrreldud „Perekonnapeoga”. Olete vahepeal teinud väga erinevaid filme, „Kommuun“ tundub aga tagasipöördumisena.

Mul on kombeks regulaarselt tagasi pöörduda. Kellegi teise loominguga töötamine vabastab teatud mõttes, omaenda loominguga kaasneb suur surve. Taani autorifilmi tehes võid küll olla kuningas, ent Ameerika filmis oled lihtsalt üks juhatuse liige – see on kollektiivne töö. Isegi viimane montaaž ei ole minu õlul. See on tore, sest montaažiruumis vastutab seega keegi teine. Selline protsessi kergus võlub mind loomingulises mõttes, sest lubab mõnes teises kohas süvitsi minna.

Vahel leidub ka suurepäraseid käsikirju, mis on samuti hea põhjus teiste materjaliga haakumiseks, stsenaariume, mis lubavad täita mu unistuse filmitegijana, luua tegelaskujusid või situatsioone, mis saavad surematuks. Don Corleone või kellegi temasarnasega oled loonud elu, mille üle saavad vaatajad mõtiskleda, selle ära tõugata või omaks võtta. Elu loomine on kõige suurepärasem asi, milleks me üldse võimelised oleme.

Olen olnud kõige edukam oma õue peal kaevates ehk taanikeelseid filme tehes. Vahel leidub siiski ka teiste stsenaariumides suurepäraseid võimalusi ja ma olen nendele avatud. Mulle meeldib ka reisida ja kohtuda uute inimestega, sest võõrastega tutvudes pingutatakse rohkem austusest teineteise vastu ning ollakse ausamad – sirge selg ja otsekohesus paeluvad mind.

Thomas Vinterberg võeti Taani filmikooli vastu kõigi aegade kõige noorema üliõpilasena, 19aastasena. „Kommuun“ on tema üheksas mängufilm.

Thomas Vinterberg võeti Taani filmikooli vastu kõigi aegade kõige noorema üliõpilasena, 19aastasena. „Kommuun“ on tema üheksas mängufilm.

Kaader filmist

Perekonnapeoga“ seoses meenub muidugi ka Dogma 95. Kuidas te sellele praegu tagasi vaatate?

Dogma kontseptsioon oli fantastiline, loomingulises mõttes väga julgustav, tegi meid filmimaailmas oluliseks, kuid ka riskantne ja ohtlik. Inimesed karjusid mulle näkku: „Sa viskad oma karjääri prügikasti, lõpeta!“ Operaatorid said vihaseks, sest me olime valguse osas väga ranged. Taani filmikooli direktor kirjutas meie kohta pikki artikleid. See oli riskantne, isegi suitsiidne ettevõtmine, ühest küljest avastusretk ja teisest mäss. Siis tabas Dogma 95 edu ning see lõppes meie jaoks, sest oht kadus ära. Dogmast sai pilet filmifestivalidele. Kõik tahtsid mängida Dogma-filmis. Taanis sai osta isegi Dogma mööblit või toidukaupa.

Me üritasime filmikunsti alasti kiskuda, kuid sellest sai järsku stiil või bränd. Seetõttu pidime loobuma ja edasi liikuma. Kahetsusväärselt, sest see kõik oli väga lõbus. Mis ma sealt kaasa olen võtnud? Ambitsiooni teha iga film võimalikult puhta, napi ja teataval määral agressiivsena.

Annat kehastanud Trine Dyrholmi sõnul jätsite „Kommuunis“ näitlejatele uskumatult palju vabadust.

Trinel on õigus, see käib eriti tema enda kohta. Trine roll oli niivõrd oluline ning ta pidi läbi tegema valuliku protsessi, näitama end alasti ja haavatavana. „Kommuun“ on lugu asjadest, millest inimesed tavaliselt rääkida ei taha.

Pidime mõlemad seisma väga tugeval pinnal, et ta saaks end vabaks lasta. Seda on ilmselt võimalik teha vaid siis, kui ollakse väga-väga hästi ette valmistunud. Trine mõjutas tugevasti nii stsenaariumi kui ka minu lähenemisviisi sellele. Ta oli seejuures siiski väga tagasihoidlik ja mina kindlalt režissöör, nii et meie vahel ei olnud mingeid võimumänge. Ta andis lihtsalt oma panuse ja see on suurepärane.

Trine Dyrholm hakkab varsti ise esimest korda lavastama. Kas te olete seda arutanud?

Ei, aga me tõenäoliselt peaksime. Mul oleks hea meel nõu anda, kui oskan, sest iga kord, kui alustan uut filmi, tundub see nagu esimene kord. Ma olen järjekindel amatöör.

Teie järgmine film, jällegi koostöös Tobias Lindholmiga, räägib alkoholist. Öelge selle kohta midagi lähemalt?

Asi on nii, et siia vahele võib tulla veel üks film, aga minu järgmine taani film saab küll olema ood alkoholile.

Kas see on kuidagi seotud Winston Churchilliga?

Jah, nagu olen juba varem maininud – selle filmi ettevalmistus on kestnud terve igaviku ja tundub kestvat veel paar aastat –, olen tõdenud, et teise maailmasõja võitis suur purjutaja ning maailma parim kirjandus on sündinud alkoholi mõju all. Isegi enamik häid vestlusi areneb alkoholi tarvitamise tuules – kui liiga palju juua, siis lõpuks enam muidugi mitte. Ka suur osa võrgutamisest võetakse ette alkoholi mõju all. Seega leian, et alkohol on väga kasulik. Tean muidugi, et inimesed surevad alkoholi tõttu. See tundub mulle niivõrd irooniline ja huvitav, et üritan seda lahata järgmises filmis. Meie ühiskond tahab olla vooruslik, mõistlik ja poliitkorrektne, kuid me joome nagu loomad. Me joome nii palju, et Taanis surrakse väga noorelt. See on minu meelest väga huvitav.

Kuidas näeb välja teie koostöö Tobias Lindholmiga?

Oleme esiteks väga lähedased sõbrad, meie perekonnad on lõimunud, aga lisaks sellele peame ennast nii-öelda tandemiks. Ta on mulle eeskuju. Arvan, et Tobiasel on suurepärane iseloom, ta teeb muljetavaldavat karjääri ning on väga osav asjades, milles mina ei ole. Koos töötame nagu tiim: paneme strateegia väga täpselt paika ja eraldume seejärel kaheks meeskonnaks. Üks alustab esimese kümne lehekülje kirjutamist, teine kirjutab seejärel ümber ning siis vahetame koha. Meile meeldib natuke ka hemingwaylik lähenemine: kui on palju aega ja natuke alkoholi, siis viibime samas ruumis. Kahjuks on kurb tõde see, et meie elu koosneb lennureisidest, filmifestivalidest ja mustadest mähkmetest ning me oleme pidevalt liikvel – see on suur väljakutse.

Kas perekonnatunne on teile tööd tehes oluline?

Jah, see on oluline ja suurepärane, ent ka klaustrofoobiline. Seepärast ekslen vahel filmi tegema Thomas Hardy materjalist või Kurskist. Nagu mõned võib-olla juba teavad, on see allveelaevafilm, millega olen ennast sidunud. Inimestevaheline side on mulle oluline, kuid vahel see lämmatab mind. Sellest räägin ka „Kommuunis“: inimesed peavad pingutama üksteisega suheldes, aga kui teineteisega ära harjutakse, siis seda enam ei tehta. Selline kurb lõpp võib tabada iga abielu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht