Dokumentalistika aastaring

2018. aastal mõjusid ühemehebändina loodud dokid hiiglaslike eelarvetega ja draamareeglite järgi konstrueeritud „toodete“ kõrval taas julgelt ja värskelt.

KAAREL KUURMAA

Filmiaasta on üks ujuv mõiste. See ei järgi 365 päeva kalendriloogikat, vaid voolab üle ääre. Ja niimoodi annum per annum. Algab see üldiselt ikka jaanuaris, aga lõpp-punktiks on auhindade auhind, veebruari lõpus Los Angeleses antav Oscar. Tänavu langeb auhinnagala kokku meie vabariigi aastapäevaga 24. veebruaril. Kuigi auhinnad antakse välja 2019. aastal, on hinnatud ikkagi eelnenud kinoaastat.

Dokumentalistika aastaringi võib tinglikult pidada ka kümnekuuliseks, sest kõik olulisemad esilinastused toimuvad kahe suure hiiglase ehk jaanuaris toimuva Sundance’i ja novembrikuise Amsterdami IDFA vahel. Ometi on tänavuse dokikuldmehikese nominentide hulgas juba 2017. aastal IDFA-l esilinastunud „Isadest ja poegadest“1 ja nii räägimegi ikkagi kaugelt üle 12 kuu kestvast aastast.

Eesti elab filmiparadiisis

Eesti kinohuviline elab aegade rikkalikuma valikuga perioodil. Siinsesse kinolevisse jõudvate teoste rohkus, üle 300 linateose aastas, on meie turu väiksust arvestades täielik müstika. Aina rohkem kasvatavad populaarsust ka voogedastusplatvormid ning kui lisada omanäolist programmi pakkuvad filmifestivalid (Pärnu, PÖFF, Matsalu, Maailmafilm, tARTuFF ja DocPoint) ning head tööd tegevad telekanalid, oleks valikute üle kurtmine pessimistlik õelus. Doki kinolevi olukord nii roosiline ei ole, 300 teose hulka pressis ennast ainult seitse välismaist dokfilmi. Üksikutest linastustest koonevaid dokisarju pakuvad Sõprus ja Artis ning Kumu Dokumentaal Tallinnas ja Elektriteater Tartus. Loomulikult on olemas ETV2 väga hea aastaringne valik. Uus film jõuab ühel või teisel moel ikka siia kohale.

2018. aastal tegi imelist võidukäiku meie oma dokumentaalfilm ja selle žanri panus kodumaise kinolevi ligi 650 000 vaatajaga rekordisse on täiesti tuntav. „Rodeo“, „Ahto“ ja „Tuulte tahutud maa“2 eestvedamisel tuli kinodesse dokke vaatama koguni üle 68 000 inimese, suurim panus tuli Joosep Matjuse loodusfilmilt üle 41 000 vaatajaga. Nende arvude üle oleks hiljaaegu uhked olnud ka kodumaised mängufilmid. Hoolimata levitajate skepsisest leiab publik (kodumaise) doki üles küll ning on valmis selle eest ka piletiraha maksma. Paraku ei ole Eesti tõsielufilm leidnud veel head teed rahvusvahelisse tippmängu. Dokid linastuvad küll siin-seal, aga mitte just kõige teravama tipu lähedal, rääkimata suurtest auhindadest. Loodetavasti on läbimurre lähituleviku küsimus, sest rahvusvaheline tähtede seis tundub soosivat.

Dokiaastast suures ilmas

Kui mängufilmide osas on Sundance’i mõju Berlinale-sarnane – kõikuva tasemega ja aastast olenev –, siis dokumentalistikas on viimastel aegadel kõige suurema huviga jälgitud just sealset programmi. Sealt on järjepanu tulnud ka doki-Oscari võitjad, nt „Icarus“, „O.J. Made in America“, „Tähesärast mõne meetri kaugusel“ ja „Suhkrumeest otsimas”.3 Ka tänavusest viiest nominendist on kolm Sundance’ilt. Berliini süürlase Talal Derki ootamatu jõuga lõikav sissevaade islamiäärmuslaste tagalasse „Isadest ja poegadest“ (DocPoint 2018) eristub teistest ainsana USA-välise sisuga. Aasta suurim üllataja „Hale’i maakond hommikul, õhtul“4 (Docpoint 2019) on formaadilt koduvideolik, sisult lokaalne, montaažilt assotsiatiivne – poeetiline debüüt, mida vaadates on raske uskuda, et selle on teinud hobipiltnikust noor korvpallitreener. Ka teise debütandi Bing Liu sotsiaalselt puudutav pilk USA glamuurita poolde, „Kõigest hoolimata”5 (Just Film), viib Illinoisi rulasõprade kasvuvalude juurde. Neljas nominent „RBG“6 (tARTuFF), mis esilinastus ka Sundance’il, aga eristub eelnevatest selgelt tootja, telekanali CNN panuse ning teravalt poliitilise sisu poolest, on väga korrektselt tehtud portreelugu värvikast, liberaalsete vaadetega söakast USA ülemkohtunikust Ruth Bader Ginsburgist. Teemalt igati sobiv film vasakpoolsete vaadetega akadeemikutele. Neist eristub enim aga kuhugi ekstreemspordi ja loodusdoki vahepeale jääv peadpööritav „Free Solo“ (PÖFF). Alles aasta teises pooles välja tulnud, meediahiiglase National Geographicu toel valminud ja ka eelarvelt üle teiste film läheneb igas mõttes mängufilmile. Eduka kino­leviga on teenitud juba üle 15 miljoni dollari. Nagu näha sulgudest filmide taga, on kõik tänavused Oscari nominendid jõudnud ka mõne Eesti filmifestivali kavasse.

„Hale’i maakond hommikul, õhtul“ on formaadilt koduvideolik, sisult lokaalne, montaažilt assotsiatiivne – poeetiline debüüt, mida vaadates on raske uskuda, et selle on teinud hobipiltnikust noor korvpallitreener.

Kaader filmist

Omamoodi triki tegi aasta alguses rumeenlanna Adina Pintilie filmiga „Ära puutu mind“,7 mis võitis Berlinale peaauhinna Kuldkaru. Auhinnast hoolimata jäi film inimesi kahte leeri jaotama. Kas oli see hea või halb või üldse dok- või mängufilm? Teose segane vastuvõtt ilmestab ka Berlinale kahjuks allapoole liikuvat mõjukust filmiaasta raames. Eesti kineastidele võiks Berliin aga indu anda, sest aastaid on Kuldkarud läinud rahaliselt meilegi jõukohaste eelarvetega linateostele.

Maikuises Cannes’is pööratakse järjest enam tähelepanu ka dokkidele, kuid seni mitte väga edukalt. 2015. aastal asutati eraldi dokiauhind Kuldne Silm. Senisest neljast laureaadist on tähelepanuväärseim Agnès Varda „Palged, paigad“,8 aga 2018. aasta pärjatud 128minutine Palestiina Gaza farmerite elu vaatlev animadokk „Samouni tee“99pole filmiilmale erilist muljet jätnud. Sügisesel Toronto festivalil jälgitakse väga publiku­auhinda, mille võttis mängufilmide eest ära „Free Solo“. Veneetsias ei ole eraldi dokivõistlust veel tehtud, aga koguni seitse auhinda noppis seal Süüria kodusõja keskel normaalsust säilitada püüdvate kunstitudengite elust kõnelev „Jätkuvalt jäädvustades“.10

Paradoksaalselt suurt Süüria mõju dokumentalistikale näitab see, et maailma suurima dokifestivali IDFA uueks kunstiliseks juhiks valiti Süüriast poliitilistel põhjustel pagenud produtsent Orwa Nyrabia. Seal võitis peaauhinna vana tuntud India maestro Anand Patwardhani film „Põhjus“,11 mida spetsiifilise teema (India poliitmaastiku radikaliseerumine ja fašismi kaldumine) ning neljatunnise pikkuse tõttu ei võta näidata ilmselt ükski Eesti festival. Televisioonist rääkimata.

Kokkuvõtteks

Sundance’ilt alguse saanud dokiaastal riisusid auhindu tihti ühemehebändina loodud filmid, kus autor on mitmes rollis, näiteks režissööri, operaatori, helimehe või monteerijana. Hiiglaslike eelarvetega perfektselt draamareeglite järgi konstrueeritud „toodete“ kõrval, mida on viimasel ajal hoolsalt harrastatud just Põhjamaade juhtimisel, mõjub selline käsitlusviis taas julgelt ja värskelt. Mitmekihiline üleviimistlemine võib kaotada loost elu üdi, aga ilma filmis leiduva eluta ei ole ju enam ka dokfilmi. Dokumentalistika üks keskne paradoks ongi see, kuidas vahendada kaameraga püütud elu niimoodi, et ka kontsentreeritud kunstiteosesse jääks võimalikult palju elu. Õnneks on nii uusi talente kui ka vanameistreid, kes seda endiselt oskavad.

1 „Of Fathers and Sons“, Talal Derki, 2017.

2 „Rodeo“, Kiur Aarma ja Raimo Jõerand, 2018; „Ahto. Unistuste jaht“, Jaanis Valk, 2018; „Tuulte tahutud maa“, Joosep Matjus, 2018.

3 „Icarus“, Bryan Fogel, 2017; „O.J.: Made in America“, Ezra Edelman, 2016; „Twenty Feet from Stardom“, Morgan Neville, 2013; „Searching for Sugar Man“, Malik Bendjelloul, 2012.

4 „Hale County This Morning, This Evening“, RaMell Ross, 2018.

5 „Minding the Gap“, Bing Liu, 2018.

6 „RBG“, Julie Cohen, Betsy West, 2018.

7 „Touch Me Not“, Adina Pintilie, 2018.

8 „Visages, villages“, Agnès Varda, 2017.

9 „La strada dei Samouni“, Stefano Savona, 2018.

10 „Still Recording“, Saeed Al Batal, Ghiath Ayoub, 2018.

11 „Vivek“, Anand Patharwani, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht