Dovlatov – vene kirjanduse Presley

Aleksei German jr: „Usun, et autor muutub pärast igat filmi. Mida raskem ja keerukam film, seda parem lavastajale.“

MARTA BAŁAGA

Vene režissöör Aleksei German jr võitis filmiga „Elektriliste pilvede all“1 2015. aastal Berlinale Hõbekaru „väljapaistva kunstilise saavutuse eest“ ja tänavu oli ta Berliinis tagasi „Dovlatoviga“ (2018). „Dovlatov“, mille peaosas on Serbia näitleja Milan Marić ja kaamera taga Poola operaator Łukasz Żal, kes sai nomineeritud ka Oscarile filmiga „Ida“,2 ei ole traditsiooniline eluloofilm, vaid pigem mõõdetud tempoga lugu kirjanikust, kellel ei lastud kirjutada. Vähemalt mitte 1971. aastal Nõukogude Liidus Leningradis.

„Üritasin näidata, et kunstnikke ei saa keelata loomast, mis iganes ka ei juhtuks. Ja ega keelamise proovimisest midagi head tule,“ selgitas katkematult morni olekuga vene lavastaja pärast esilinastust. „Nad olin erakordsed inimesed – nii Brodski kui ka Dovlatov. Aga nad ei püüdnud maailma muuta, nad tahtsid lihtsalt töötada. Ja selle soovi tõttu saadeti nad maalt välja. Täna püstitame neile ausambaid.“ Ja nagu nähtub, teeme ka filme.

Teie filmis mõjub Sergei Dovlatov võrdlemisi üllatuslikult. Tundub isegi, nagu oleksite rohkem huvitatud tema sarmist kui kirjanduslikest saavutustest.

Aleksei German jr: Dovlatov on nagu vene kirjanduse Elvis Presley. Ma ei mõelnud seda ise välja – teda nähti seksisümbolina! Võib-olla seepärast, et ta oli alati nii müstiline. Ta oli üks meie kõigi aegade paremaid kirjanikke, aga tuleb aru saada, et ta mõtles ennast oma raamatutes algusest lõpuni välja. Sealt ei leia tõelist Dovlatovit. Teda võiks võrrelda Charlie Chapliniga kinolinal ja Chapliniga eraelus: kaks täiesti erinevat inimest, kellel ei olnud midagi ühist.

Kaasa aitas see, et meie kujutatav aeg oli oma tsensuuri ja piirangutega samuti väga segane. Vene kultuur on üldse olemuselt paradoksaalne, ja eriti on seda Dovlatov, kes tegelikult ei olnud venelane, vaid Armeenia juudi päritolu. Puhuti ei olnud ta võimeline kirjutama, aga naised armastasid teda ikka. Ma tahtsin seda näidata – seda ja tema väga õrna ja väga lähedast suhet oma tütrega.

Aleksei German jr: „Ajakirjanikud küsivad minult järjekindlalt, kas „Dovlatov“ on mingil moel minu kommentaar ümberringi toimuvale, aga ei ole.“

Evgenya Novozhenina / Scanpix

Mitte just äriidee.

Üldse mitte. Filmiga alustades olid kõik väga hirmul. Eriti kuna teadsin, et meil tuleb 15 päevaga käsikiri kirjutada ja keegi ei uskunud, et me selleks võimelised oleme. Keegi ei uskunud, et me kirjutame stsenaariumi 15 päevaga ja leiame rahastuse kirjanikust rääkivale filmile. Kes peaks seda näha tahtma? Saime mõlema ülesandega hakkama ja minu arvates oli meil kõvasti õnne. Berlinalel osalemine aitas ka omajagu. Juba see, et mu eelmist filmi seal näidati, muutis vähemalt mõne inimese silmis nii mõndagi.

Te mainisite kunagi meie eelmise vestluse ajal, et filmifestivalid ei ole enam olulised, vähemalt mitte endisel määral. Kas olete meelt muutnud?

Ma pole suur punase vaiba ja kõmu huviline, kuid festivalidest võib kasu olla, kui tahetakse ehitada oma filmile tulevikku. Festivalid kujundavad ka filmitegemise stiili, mis enamasti on hea asi, aga mõnikord on meil selle tagajärjel hulk üksteisega äravahetamiseni sarnaseid lugusid. Nähakse, mis on festivalil edukas ja püütakse jäljendada, kasutades täpselt samasugust filmikeelt. Mistõttu ma vahel mõtlen, et tänapäeval ei saagi sündida uut Fassbinderit ega Fellinit. Keegi ei laseks neil teha seda, mida nad tegid. Nii et ma võin ju kurta, aga festivalid on võimaldanud mul teha selliseid filme, nagu olen tahtnud. Asi polnud niivõrd ideede vahetamises, vaid palju praktilisemas abis filmide rahastamisel.

Kas otsustasite keskenduda vaid ühele nädalale Dovlatovi elus samuti praktilistel kaalutlustel?

Ma ei tahtnud teha klassikalist eluloofilmi. See näeks ette mingi suure dramaatilise sündmuse aset leidmist, aga mina tahtsin hoopis täpset käsikirja ning täpset filmi. Sama täpset, kui on tema proosa. Vaid kuuele päevale keskendudes jõudsin sellele eesmärgile lähemale. Minu peaeesmärk oli teha tema proosa põhjal hea stsenaarium ja see osutus eriti keeruliseks. Sellel on selge põhjus, miks Dovlatovi töödest ei ole ühtki head tõlgendust. Nagu võid isegi arvata, ma pidin temaga üheks saama. Pidin eemalduma käsikirjast ja kirjutama midagi sellist, mida võinuks kirjutada ka tema. Ja lisama veidi huumorit, sest ta kirjutas humoorikalt.

Hoolimata tsensuurist ja muudest raskustest näitate ka seda, kui erakordne oli too ajastu. „Dovlatovis“ on 1970ndate aastate Leningrad kunstnikele midagi sellist nagu 1860ndate Montmartre.

See on ju minu lapsepõlvemaailm. Olen sündinud küll veidi hiljem, 1976. aastal, aga elu oli siis veel üsna samasugune. Püüdsime oma rahanatukest kasutada selle maailma taasloomiseks. Operaator Łukasz Żal aitas kõvasti kaasa. Minu isa tundis Dovlatovit ja mäletan, et ka tema pidi peitma oma filmide koopiaid, et neid ei hävitataks.3 Kõigi nende katsumuste juures inimesed ei murdunud. Ma ei ole üldse nendesarnane.

Ajakirjanikud küsivad minult järjekindlalt, kas „Dovlatov“ on mingil moel minu kommentaar ümberringi toimuvale, aga ei ole. Inimeste Venemaa-kujutlus on praegu lihtsustatud – nagu ilmselt ka iga teise rahvuse oma. Meie praegune elu erineb toonasest väga palju, me ei ela enam Nõukogude Liidus, kuigi teatud paralleele ma näen. Meil ei ole tsensuuri, ja kui rahaasjad välja jätta, siis keegi ei püüdnud selle filmi valmimist peatada. Arvatakse, et Venemaa on nagu Põhja-Korea. Selle filmiga tahan lihtsalt näidata, et mis võib juhtuda, kui me asjadele tähelepanu ei pööra. Lõppude lõpuks oleme seda juba toimumas näinud.

Raha käsitlemine tsensuuri vormina on väga tabav. Kas te olete vahel tundnud survet teha vaatajasõbralikumaid filme?

Vene ja lääne filmitraditsioonid erinevad mitmest aspektist, narratiivist kuni huvipakkuvate teemadeni. Minu arvates võib vene filmitegijad jagada kaheks: need, kes suudavad kommertslikumale filmikunstile üle minna ja need, kes mitte. Mina kuulun teise gruppi. Alati on see nii olnud ja nii ka jääb.

Minu filme mõistetakse paremini Venemaal, aga sellel ei ole tähtsust. Usun, et autor muutub pärast igat filmi. Mida raskem ja keerukam film, seda parem lavastajale. Sellise projektiga tegeldes õpib nii palju. Filmikunst on mulle saanud arusaadavamaks.

Nüüd tegelen sellest filmist eemaldumisega. See on raske, sest olen kirjutanud juba uue stsenaariumi ja peaksin olema oma uue projektiga juba pooleldi hõivatud. Selle asemel tegelen veel „Dovlatoviga“. Arvan, et talle see meeldiks. Talle meeldis tähelepanu.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Под электрическими облаками”, Aleksei German jr, 2015.

2 „Ida“, Paweł Pawlikowski, 2013.

3 Aleksei Germani „Kontroll teedel“ („Проверка на дорогах“, 1971) oli 15 aastat keelatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht