Ebaühtlased, ent olulised juured

ANDREI LIIMETS

Dokumentaalfilm „Juured“ (Silmviburlane, Eesti 2018, 102 min), režissöörid Nora Särak, Aljona Suržikova, Kersti Uibo, Moonika Siimets, Anna Hints, Heilika Pikkov, heliloojad Maarja Nuut ja Hendrik Kaljujärv.

Mai alguses kinoekraanile jõudnud lühifilmikogumik „Juured“ on märgiline vähemalt kahel põhjusel. Esiteks toob ta tähelepanu korraga mitmele filmivormile, mis kodumaises kultuuriruumis seda vääriliselt ei ole pälvinud – lühifilmile ja dokumentalistikale. Teiseks on „Juured“, olgu siis seda eraldi sihiks võttes või mitte, mõjukas seisukohavõtt naislavastajate silmapaistvast rollist kõigi aegade parimasse vormi tõusnud Eesti filmi tüüri juures.

Viimane väide võib kõlada mõnevõrra suurelisena, aga ei tohiks kedagi ka üllatada. Mitte kunagi varem pole Eesti filmitoodang olnud pea igas tehnilises mõõtmes operaatoritest filmikunstnikeni ja lavastajatest heliloojateni niivõrd maailmatasemel. Seda pannakse tähele rohketel rahvusvahelistel auhindamistel ning külmaks ei jää kodunegi publik – 2018 on juba vähem kui viie kuuga kujunenud ülivõimsalt kõige publikurohkemaks aastaks kodumaise filmikunsti ajaloos.

Täispikkade linalugude kõrval, mida jõuab viimasel paaril aastal kinoekraanidele juba pea igal kuul, jääb sageli märkamata siinse filmiskeene rikkalikkus. Paljud andekad lavastajad on tõestanud end dokumentalistikažanris ning õnneks on näiteks nii „Rodeo“ kui ka „Ahto. Unistuste jaht“1 sel aastal ka publikumenu nautinud. Suur osa dokumentaalfilme leiab aga jätkuvalt tee suurele ekraanile vaid tänu Artise liiga sageli tühjavõitu saalidele.

Aljona Suržikova „Oodates imet“ on pigem film elust, mitte surmast ja toimib valusa ja vajaliku toena neile, kes on olnud sunnitud midagi sellesarnast läbi elama.

Kaader filmist

Samavõrd uhke võib olla paljude lühifilmide üle. Vaadake kas või Indiegogo veebiplatvormil toetust koguva õudusloo „Bad Hair“ promoklipist, millise energia ja tehnilise talendiga noor põlvkond visuaalset meediat loob. Ka viimaste aastate mõjusamad filmikogemused pärinevad Balti filmi- ja meediakooli lõputööde seast – kel õnnestub näpud taha saada, vaadaku näiteks filme „Kontrapunkt“ või „Naine on süüdi“.2 Pea kriminaalne, et need ei ole leidnud laiemat levi ega kajastust .

Õnneks leiavad lühifilmid tänu kassetiformaadile siiski vaikselt tee ka rohkearvulisema publikuni. Eelmisel aastal linastus „Õuduskassett“, kuhu lisatud Lauri Randla „Mausoleum“ (2016) kuulub vabalt muljetavaldavamate hiljutiste Eesti filmide sekka. Selle aasta jaanuaris jõudis võrdlemisi rohke meediatähelepanu saatel ekraanidele kassett „Paha lugu“, mis köitis juba ainuüksi hea ajastusega – ahistamisest ja kiusamisest räägiti #metoo liikumise laineharjal. Mai alguspäevil esimest korda toimunud Viljandi komöödiafilmide festival „Wilkom“ näitas aga viiepäevase kava ühe meeleolukaima seansina Moonika Siimetsa lühifilme – meeleolukat muusikali „Viimane Romeo“ (2013) ja kaht dokumentaali „Moekoer“ (2010) ja „Salme saladus“ (2012). Üks meeleolukam kui teine!

Nüüd siis „Juured“, mis toob kokku kuue naislavastaja Nora Säraku, Aljona Suržikova, Kersti Uibo, Monika Siimetsa, Anna Hintsi ja terviku toimetaja Heilika Pikkovi eripalgelised ja sügavalt isiklikud kogemused. Kui märgilisest tähendusest pisut sügavamale minna, on kassetiformaat muidugi olemuslikult ebaühtlust loov ning tükeldab tervikkogemust, kuna võimaldab temaatiliselt ja stiililt sagedasi hüppeid ega soosi võimalust ühessegi loosse põhjalikumalt sisse elada või nähtut kohe pärast vaatamist korralikumalt vaagida.

„Juurte“ lavastajad on käsitanud pealkirjas nimetatud märksõna väga erineval moel nii sisu, stiili kui meeleolu osas. Filme seob vaid varjamatu tõsiasi, et need on äärmiselt isiklikud, puudutavad teemasid, millest sageli lähedastegagi rääkida ei osata. See muudab filmi mõnes mõttes justkui kriitikakindlaks – kuidas sa ikka teed etteheiteid kellegi niivõrd isiklikule refleksioonile. Teisalt muidugi tähendab juba üksnes nende lugude ekraanile toomine ka kutset arutelule, ootust suhestumiseks, isikliku avalikuks muutmist. Just isikliku-avaliku pinges töötavad lühilood väga erinevalt, mõjudes küllap väga erinevalt ka igale vaatajale.

Nora Säraku „Poeem armastusest“ on ennekõike audiovisuaalne luule, kus tooni annab pigem mängufilmile omane loominguline sõnavara ning mida saadavad autori elumõtisklused. Ühelt poolt vormilt huvitav ja vabalt voolav sissejuhatus, aga teisalt ka kergelt rabe ning laialivalguv – küllap pole ma oma kalkuleerivas loomuses lihtsalt sihtgrupp tundelistele tõdemustele stiilis „mina ja koer ei saanud omavahel rääkida, aga teadsime mõlemad, et peagi jääb alles vaid vaikus“.

Sama vastakaid tundeid tekitab isiklikke minevikupaineid julgelt vaataja ette rebiv Anna Hintsi „Emaga kloostris“, mis räägib enam kui keerulisest ema-tütre suhtest ning katsetest idamaade müstitsismi keskel lepitust leida. Intrigeeriv materjal, mida korraga väestab ja nõrgestab lavastaja soovimatus end toimuvast piisavalt distantseerida. Raskeid läbielamisi on rohkelt, konteksti ja sündmuste kulgu vähem, õõnsa mulje jätab viimane kaader rahvasummas kaugeneva kaamera ning valgustunult ühele jalale toetuva peategelasega.

Filmi kui sellise definitsiooni piire kompavad enim Aljona Suržikova „Oodates imet“ ja Kersti Uibo „Emakivi“. Suržikova kuuendik „Juurtest“ on ehk valusaim – ka kalgi mehena on keeruline lapse kaotusest rängemaid läbielamisi vaimusilma manada. „Oodates imet“ polegi nagu film, vaid lühike koduvideo, mis viib vaataja sündmustele nii lähedale, et hakkab vuajeristlikult ebamugav. Kas saakski teisiti? Nagu lavastaja on öelnud, on see pigem film elust, mitte surmast ja sellisena toimib see kui Maarja Kangro raamat „Klaaslaps“3 – valusa ja vajaliku toena neile, kes on olnud sunnitud midagi sellesarnast läbi elama, ning pikemas plaanis kosutava meeldetuletusena elu haprusest ja suhtelisusest.

„Emakivi“ pakub oma kaunis ja meditatiivses vaikuses aega eelneva üle mõtteid mõlgutada, kuid langeb oma uinutavuses ka narratiivsemate lugude vahel enim ansamblist välja, murendab tervikut, vajades justkui kogemist muul ajal ja muus keskkonnas.

Kõige paremini töötavad komplektist Moonika Siimetsa „40 aastat hiljem“ ja Heilika Pikkovi „Mu liha ja veri“. Eesti Vabariik 100 filmiprogrammi avalöögiga „Seltsimees laps“ end avalikkuse teadvusesse murdnud Siimets on tulnud ilmselgelt Eesti filmi päästma – vähemalt sellega sageli seostatava kaamose käest. Ta on suutnud täita oma senised lühifilmid inimliku soojuse ja eluterve huumoriga, ka „Seltsimees laps“ on kõigi raskete teemade juures ootamatult helge ja tonaalselt kirju teos.

„Juurtesse“ panustab Siimets oma vanemate koduse kraami revisjoniga, kus krapsakas vanapaar aastakümnete jooksul kuhjunud asju koristab ning nende taustast räägib. Nõukogude defitsiidi tõttu on kolakambritena näivad kodud paljudele meist enam kui tuttavad ning nii omandab spetsiifiline materjal ootamatult laia kõlapinna, tekitades rohkelt äratundmist. Nii tegelaste muhedas olekus kui montaažiotsustes on tunda Siimetsa võimet leida lihtsatest seikadest üles vaimukad kooskõlad ning puudutavad hetked.

Kogumiku lõppu jääb Heilika Pikkovi „Mu liha ja veri“, mis räägib ajast, armastusest ja kaduvusest. Pikkov intervjueerib oma vanaema ning toob lühikese ajaga vaatajani mahuka ning emotsionaalselt keeruka pildi vanavanemate 50 aastat väldanud abielust. See on ilus ja valus, inimlik ja mõtlemapanev vaatamine, mis paneb lühifilmikogumikule tugeva punkti.

„Juured“ on kahtlemata ebaühtlane, paiguti ka tehniliselt pisut kiirustatud ning viimistlemata moega. Tema väärtus ongi suuresti kontseptuaalne ja märgiline, näidates erinevaid vaatepunkte, kogemusi ja filmitegemise viise. Tänu rõhutatud isiklikkusele leiab iga vaataja siit üsna erineva kogemuse – kellele meeldib üks, kellele teine, kelle jaoks hakkavad lood tööle just komplektina. Vaevalt vaidleb aga keegi selle üle, et naislavastajate hääl kõlab Eesti filmis üha võimsamalt.

1 „Rodeo“, Kiur Aarma, Raimo Jõerand, 2018; „Ahto. Unistuste jaht“, Jaanis Valk, 2018.

2 „Kontrapunkt”, Tõnis Pill, 2016; „Naine on süüdi”, Sandra Kartau, 2017.

3 Maarja Kangro, Klaaslaps. Nähtamatu Ahv, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht