Edasiliikumise kunst

Marco Bellocchio: „Peame lõpetama tagasivaatamise ja võrdlemise läinud aegadega“

MARTA BAŁAGA

Legendaarne itaalia filmitegija Marco Bellocchio võib küll läheneda 80. eluaastale, aga alates oma 1965. aastal ilmunud debüüdist „Rusikad taskus“1 on ta suutnud teha keskeltläbi uue filmi üle aasta. Ta uusim, „Ilusad unistused“2 Bérénice Bejoga peaosas põhineb Massimo Gramellini mälestusteraamatul – rahvusvahelise tuntuse toonud detailsel lool lapsepõlvest, ema varasest salapärasest surmast ja autori hilisematest katsumustest.

Picanzas sündinud filmilavastaja suutis selle loo aga teha ikkagi … iseendast. „Ma olen iga ajakirjaniku unelm, sest ma lõpetan oma jutu ikka ühtede ja samade teemade juures. Minust on väga lihtne luua kindlat kuvandit,“ naerab Bellocchio. „See ei tohiks tulla üllatusena, sest filmid ju peegeldavad ikka autorit ennast. Nii lihtne ongi.“

Miks valisite Gramellini raamatu?

Marco Bellocchio: Mulle meeldis, et see on lugu kurbuse vastu mässavast lapsest. Mind hämmastas Gramellini õnnetusseisund ja see, kuidas ta kirjeldas oma ema. Ema oli talle täielikult pühendunud. Gramellini oli ainus laps, ema aga koduperenaine, kellel oli kunagi unistanud saada võib-olla lauljaks, näitlejaks. Selleks ajaks oli ta aga saanud 38aastaseks ja tundis, et elu on teda reetnud. Võib-olla oli ta ka depressioonis, seda pole raamatus öeldud. Kui aga laps kogeb sellist ülevoolavat armastust, millesarnast ma ise kunagi tundnud ei ole, võib see lõpuks osutuda nii õnnistuseks kui needuseks. Kuidas üle saada sellisest kaotusvalust? See paelus mind.

Marco Bellocchio: „Nagu enamik neist, kes on üles kasvanud rangelt katoliiklikus peres, valisin ka mina hiljem ateismi.“

Pressifoto

Kas te sellepärast uuritegi järjekindlalt seda teemat? Et välja ajada isiklikke deemoneid?

Ma ei tea, kas mul seda enam vaja on. Võib-olla varem, kui ma alustasin. Ma ei saa ka öelda, nagu poleks mu ema mind armastanud – tal oli lihtsalt liiga palju tegemist kogu pere kooshoidmisega. Nii et ma pole kogenud nii intensiivseid tundeid, aga tean mõndagi perekonnaelust ja selle sisesuhetest. Gramellini raamatut lugedes tundsin ära ema puudumise tunde, kuigi teises mõttes. Ma mõistan, kuidas kellegi täitumata unistused võivad last mõjutada.

Ma ei usu vedamisse, aga mul oli õnne, et leidsin lapse, kes suutis seda kõike selgelt väljendada ja ei pidanud selleks käima Actors Studios või õppima Stanislavski meetodit. Ennekõike seetõttu, et laps pole näitleja. Näitleja valmistub ette ja konstrueerib midagi, laps lihtsalt on.

On väga itaallaslik panna kaugenenud isa lapsega suhtlema jalgpalli vahendusel.

Selle aluseks oli üks kindel kujutluspilt, kui 1949. aastal suri kogu Torino jalgpallimeeskond lennuõnnetuses. Ma mäletan seada siiani hästi ja mäletas ka Gramellini, kelle isa oli suur Torino FC fänn.

Muidugi on see itaallaslik, aga pärast seda katastroofi on jalgpallil Torino elus veelgi tähtsam osa kui varem. See oli rahvuslik tragöödia. Olin siis 10aastane ja justkui oleks surnud terve linn. Kõik nutsid, isegi õpetajad. Hiljem jätsin jalgpalli sinnapaika, inimesed hakkasid mulle liialt närvidele käima. (Naerab.) Isa filmis ei ole halb isa. Ta teeb oma parima, et viia väikese poisi Massimo mõtted ema surmalt millelegi muule. See on kõige lihtsam viis.

See lennuk kukkus 1949. aastal Superga basiilikasse. Religioonist pole pääsu ka parima tahtmise korral.

Ei, Itaalias küll mitte. Mis on ka põhjuseks, miks Massimo isa, kes pole küll usklik, otsustab teate ema surmast edastada preestri vahendusel. Tal ei ole julgust seda ise teha ja poeg jääb seda talle igavesti ette heitma.

Tänapäeval muutub maailm järjest ilmalikumaks, mis aga ei tähenda, nagu poleks kirikul midagi öelda. Pärast Teist maailmasõda, kui inimesed kartsid kommunismi, sai kirik osa oma jõust tagasi. Tegin hiljuti filmi „Minu vere veri“,3 kus läksin ajas tagasi XVII sajandisse, sest tol ajal oli katoliku kirik Itaalia riigi suurim võim. Mind haaras „Monza nunna juhtum“4 ja kiriku absoluutne , kõigutamatu võim. Tänapäeval võib lihtsalt öelda, et „ma ei usu“ ja keegi ei pilguta silmagi. Toona polnud see võimalik. See ei olnud otsustamise küsimus.

Te olete ka varem kiriku suhtes kriitiline olnud.

Nagu enamik neist, kes on üles kasvanud rangelt katoliiklikus peres, valisin ka mina hiljem ateismi. Mis on märksa tervislikum, aga mitte eriti populaarne suund nüüd, kui kõik pööravad rohkem paremale.

Nüüd on meil nähtus, mis pole küll nii vägivaldne ega julm, aga on sisimas ikka sama, kasutab lihtsalt teisi tööriistu. Kirik loob kaitsva võrgustiku, mis võimaldab inimestel elada turvalist, keskpärast elu. Vabadus võetakse aga ära. Itaalias on see veel endiselt meie tuimasti.

Kas olete enda arvates üks neist filmitegijatest, keda inspireerib põhiliselt maailm oma ümber?

Mind inspireerivad elu ja filmikunst. Mu filmid on meie mineviku ja kultuuri, teiste aastate jooksul nähtud filmide, loetud raamatute ja kuulatud muusika tulemus. Meie autobiograafia pole ainult faktikogum, vaid ka kultuurikogemuste kogum. Seetõttu saamegi kesk- või barokiajal toimuvaid lugusid rääkida ilma olulisust kaotamata.

Ma olen uudishimulik. Kahekümnendates aastates tahtsin saada maalikunstnikuks. Seejärel näitlejaks, et lõpuks jääda siiski filmilavastamise juurde. See jäi miskipärast külge, tunnen aga endiselt vajadust proovida erinevaid asju.

Näiteks mida?

Näiteks töötada sellise näitlejaga nagu Bérénice [Bejo], sest ma ei tahtnud seada endale piirangut Itaaliaga, ja itaallasega selles rollis oleks filmil täiesti teistsugune dünaamika. Väga paljudes lugudes probleemsetest meestest, keda naised aidata üritavad, mõjuvad need naised lõpuks väga emalikena. Tahtsin seda vältida. Või näiteks oli „Minu vere vere“ tegelane vampiir. Mõnele mõjub see solvanguna, sest nende arvates puudub mul huumorimeel. Ma ei tahtnud kasutada tavalisi naeruväärseid atribuute, nt keepi ja kihvu. Minu vampiiril pole enam isegi hambaid alles. (Naerab.) F. W. Murnau „Nosferatu“5 on üks kõigi aegade kõige erakordsemaid filme ja seal oli peaosas olend, kes oli alati samasugune, ei esinenud mingit transformatsiooni nagu tavaliselt. Tahtsin saavutada sama, ja seda oli lõbus teha. Ma ei karda komöödiat, sest tänapäeva Itaalia mõjub üpris koomilisena. Või ehk tragikoomilisena, sest mõned aspektid on nii traagilised, et muutuvad juba hüsteeriliselt naljakaks. Tunnen, et vahel oleks tarvis kergemat käsitlusviisi. Aga ma ei mõtiskle selle üle, kõik kujuneb ise välja.

Režissöör Gabriele Mucchino ütles hiljuti, et pärast Pasolinit, ja osalt ka tema tõttu, ei ole enam itaalia filmikunsti.

Inimesed võivad mõelda, mida tahavad, see on nende õigus. Ja minu õigus on nendega mitte nõustuda. Mucchino ütleb igasuguseid asju, millest enamikul pole mingit mõtet. Eriti, kuna ta teeb Pasolinist täiesti teistsuguseid filme, nii et ma ei saa üldse pihta. Pasolini vaataks tema filme ja naeraks.

Ajakirjanikud küsivad minult tihti, mida ma hetkeolukorrast arvan, kas siis kunstis või poliitikas. Ma saan aru: olen oma filmides tõstatanud vastuolulisi teemasid, selleks et inimesed võiksid arvata, et tahan seda dialoogi päriselus jätkata. Ma ütlen aga alati üht: minevik ei ole meie mure. Peame lõpetama tagasivaatamise ja võrdlemise läinud aegadega, püüdma mõelda uusi mõtteid ja eksperimenteerima. Tuleb olla autentne, sest võlts paistab välja. Nii et tunnistame minevikku, sest kas või Gramellini näitel näeme, et seda lihtsalt tuleb teha. Ja seejärel? Liigume lihtsalt edasi.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „I pugni in tasca“, Marco Bellocchio, 1965.

2 „Fai bei sogni“, Marco Bellocchio, 2016.

3 „Sangue del mio sangue“, Marco Bellocchio, 2015.

4 Monza nunn – Marianna de Leyva y Marino. Sünnitas XVII sajandi alguses kaks poega, kelle isaks oli Põhja-Itaalias üks Monza aristokraat. Talle mõisteti hiljem karistus, seina sisse müürimine 13 aastaks.

5 „ Nosferatu, eine Symphonie des Grauens“, F. W. Murnau, 1922.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht