Eduunelma reaalsuskontroll

Oscarid pakkusid pinget, aga mitte tulemuste osas.

TRISTAN PRIIMÄGI

Jenny Beavan ja Cate Blanchett.

Jenny Beavan ja Cate Blanchett.

Pressifoto

Tänavusi Oscareid jäädakse meenutama mitme asja järgi. Esiteks loodi pretsedent: avaliku arvamuse ning meedia jõul ja toel pressiti filmiakadeemialt välja Oscar Leonardo DiCapriole. Saab näha, kuidas PR-firmad tulevikus meemivabriku juba varakult huugama panevad. Näidati, et Oscar võib olla ka töövõit, mille puhul on talendist olulisem füüsiline ja vaimne pingutus.

Teiseks jäi veidi anakronistlik Oscarite-gala jalgu mitmele inimõigusi puudutavale skandaalile, millele kohati reageeriti suure masinavärgi kombel üsna ebaadekvaatselt. Ameerika filmiakadeemia presidendi Cheryl Boone Isaacsi kohmakast sõnavõtust galal oli võimatu leida asjalikumat mõtet, kui hämar vabandusepalumine tekkinud ebameeldivuste pärast. Oscarite rassismiskandaali käigus postitati hashtag’i #oscarssowhite all rahulolematuseavaldusi läbini valgete näitlejanominatsioonide üle, kust jäid kõrvale näiteks nii Will Smith kui Mi­chael B. Jordan. Mitmed valged vanakooli näitlejad võtsid suu vett täis seda teemat kommenteerides. Võiks ju arvata, et Charlotte Ramplingi šanss sel aastal võita läks just mõtteavalduse nahka, et rassilise mitmekesisuse otsimine on hoopis ümberpööratud rassism. Nii DiCaprio kui ka Ramplingi näide illustreerib veenvalt seda, et Oscarite kumu ehk buzz on olulisem kui kunagi varem.

Tahaks aga rääkida hoopis rahvuste mitmekesisusest, sest 24 Oscari-võitjast vaid kuus kuldmehikest läksid puhtalt USAsse. Ülejäänud 18 oli kas või osaliselt pärit mujalt: „Mad Max. Raevu tee” („Mad Max. Fury Road, 2015“) viis kuus Oscarit Austraaliasse, mõlemad kõrval­osa-preemiad toodi Euroopasse – Alicia Vikander Rootsi ja Mark Rylance Inglismaale, filmi „Mees, kes jäi ellu“ („The Revenant“, 2015) eest läksid parima režissööri ja operaatori autasu Mehhikosse (Alejandro González Iñárritu ja Emmanuel Lubezki). Märkimisväärse saavutusena on see Lubezkile juba kolmas järjestikune (!) operaatori-Oscar. Ometi oli Lubezki järjekordne võit üks kindlamalt ennustatud tulemusi. Seda ebamaist kaameratöö-saavutust peaks hindama juba hoopis mingis eraldi kategoorias. Maailmajagude diversiteeti toetasid Tšiili kõige esimene Oscar (lühi­animatsioon) ja lühidoki eest Pakistani Sharmeen Obaid-Chinoyle juba ta teine Oscar. Filmimuusika (ammuilma ära teenitud) auhind Ennio Morriconele Itaaliasse, parima doki, laulu ja eriefektide preemiad Inglismaale … Donald Trumpi visioon immigrandivabast Ameerikast ei vajakski veenvamat vastuargumenti kui see statistika.

Sarnaselt Cannes’i mulluse kontskingaskandaaliga lahvatas gala järel intriig … peokleitide teemal. Enne šõud populaarseks saanud hashtag’iga #askhermore protestiti selle vastu, et punasel vaibal küsitakse naistelt vaid nende kostüümide kohta. Kogu teema seljatas eriti jõuliselt aga parima kostüümi kategoorias „Mad Maxi“ eest võidu saanud Jenny Beavan, kes nägi teiste daamide foonil välja nagu mototšikk kreemikoogimeres: nahkjakk Swarowski kristallidest kolbaga seljal, boheemlaslik sall ja rohked massiivsed käevõrud raamimas tõelist fakkjuu-suhtumist, mida polnud ta pilgust raske välja lugeda. Vaid paar nädalat varem põhjustas Beavan skandaali Briti filmiakadeemia auhindade jagamisel, kui õhtujuht Stephen Fry teda lavalt lahkudes kodutuks ehk bag lady’ks kutsus (ja pidi vastureaktsiooni mõjul sulgema oma Twitteri-konto). Oscaritel oli tema riietusevalik ehk õhtu kõige kõvem poliitiline seisukohavõtt, mille tunnistajaks olid internetis levivas filmilõigus meesstaarikeste nagu Tom McCarthy ja Iñárritu hämmaris näod ning demonstratiivne keeldumine aplausist Beavanile.

Poliitiliselt laetud Oscaritel esinesid nii Beavan kui DiCaprio keskkonnakaitse-teemaliste kõnedega, USA asepresident Joe Biden kutsus jagama informatsiooni vägistamiste kohta ülikoolides, Sam Smith pühendas oma parima laulu Oscari LGBT-kogukonnale ja kõike raamis õhtujuhi Chris Rocki pidev õli tulleloopimine „valgete Oscarite“ teemal.

Auhindade osas oli aga üllatusi vähe ning mõnede preemiate minek kellelegi teisele kui peafavoriidile tundub pressis olevat võimendatud olulisemaks kui vajalik oleks. Oli ju parima filmi võitnud „Päevavalgele“ („Spotlight“ Tom McCarthy, 2015) kümne kandidaadi hulgast teine kõige soositum ning Sylvester Stallone’i kaotus Mark Rylance’ile parima meeskõrvalosa kategoorias annab lihtsalt tunnistust seekordsest väga kõvast tasemest, kus oleks võinud vabalt ja teenitult võita ükskõik kes viie hulgast. Seni aga, kui muutuv maailm Oscaritele uut nägu peale surub, on vaatajatel endiselt, mida vaadata, ka tulemustest hoolimata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht