„Eesti film 100” retrospektiiv Prantsuse filmoteegis
Kultuurifestivali „Estonie Tonique” raames algab kolmapäeval 23. XI Prantsuse filmoteegis (La Cinémathèque française) Pariisis Eesti filmi liginevale sajandi juubelile pühendatud tagasivaateprogramm. Avafilm on Theodor Lutsu 1927. aastal valminud tummfilm „Noored kotkad”, mille esitust saadab rokkansambel Kosmikud. Rõõmu valmistab tähelepanu, mida kinematograafia sünnimaal osutatakse ühe väikese Euroopa riigi filmikunstile. Retrospektiivi „Les 100 ans du cinéma estonien” avaõhtut austavad oma kohalolekuga Prantsusmaa kultuuriminister Frédéric Mitterand, filmoteegi president Constantin Costa-Gavras, Prantsuse Instituudi juht Xavier Darcos ja filmoteegi tegevdirektor Serge Toubiana.
Septembris 1936 Prantsuse filmipärandi päästmiseks Henri Langlois’ (1914-1977) initsiatiivil loodud Prantsuse filmoteek kolis pärast tulekahju Chaillot’ Paleest Trocadéro väljakul kümmekond aastat tagasi uude postmodernistlikku hoonesse aadressil Rue de Bercy 51.
Eesti retrospektiivi avaseanss „Noorte kotkaste” kontsertesitusega toimub filmoteegi suurimas, 400 kohaga Henri Langlois’ nimelises saalis. 23. novembrist 5. detsembrini kestev filmiprogramm pakub vaatamiseks kokku üheksa mängufilmi. Lisaks Theodor Lutsu debüüdile Kaljo Kiisa „Hullumeelsuse” ja „Nipernaadi”, Grigori Kromanovi „Viimse reliikvia” ja „Hukkunud Alpinisti hotelli”, Arvo Kruusemendi „Kevade”, Vladimir Karassev-Orgusaare „Lindpriid”, Peeter Simmi „Georgi” ja Veiko Õunpuu „Sügisballi”. Kõik filmid linastatakse vastavalt filmiarhiivide heale tavale 35 mm koopialt, iga film jookseb filmoteegi saalides kaks korda.
Esitatavatest klassikafilmidest on viis restaureeritud programmi „Eesti film 100” raames. See oli prantslaste kindel soov, et filmid peaksid olema restureeritud, kui tegemist pole just viimaste aastate teostega. Erand on „Lindpriid”, mille prantsuskeelsete subtiitritega koopia valmistati ekstra juba 1989. aastal, tookordseks Pariisi esmalinastuseks.
Lisaks täispikkadele mängufilmidele on programmis Mark Soosaare kümneminutine dokumentaaleksperiment „Aeg” (1983), lühivaated Eesti ajalukku, Vladimir Karassev-Orgusaare „Pööripäev” (1968) ja Peeter Simmi „Balti tee” (1989). Ka Dorian Supini portreemosaiik Arvo Pärdist „24 prelüüdi ühele fuugale” (2002). Kimbuke kinopilte meenutab ka Eestit kui „väikest suure animatsiooni maad”: Rein Raamatu tähtteosed „Suur Tõll” ja „Põrgu”. Animatsioonivallas lastakse pipraks peale kolm pala Riho Undi ja Hardi Volmeri tumedas huumorikastmes nukumängu: „Sõda”, „Kevadine kärbes”, „Kapsapea”. Olgu lisatud, et lõplikud otsused programmi filmivaliku osas tegid küllakutsujad.
Eesti filmid jooksevad kahel nädalal jooksul Prantsuse filmoteegi saalides kõrvuti maailma filmiloo suurkujude teostega: Fritz Lang, Alessandro Blasetti, Karel Reitz, Ernst Lubitsch, Hayao Miyazaki, Miloš Forman, Derek Jarman, Jacques Tati jt. Võrdlusaines on mõtlemapanev – kuidas paistab, kuidas kõlab, kuidas kõnetab vaatajaid meie maailma ekraanipilt kõrvu muu maailma ekraanipiltidega? Elupiltide kohtumiste ekraanil.
Aga igatahes, ollakse pildil!