Eesti film Eesti kinos

Peeter Piiri

Kaljo Kiisk kaante vahel ning kinodes Sõprus ja Athena. Filmiajakirjanik Andres Laasik kirjutas Kaljo Kiisast mahuka loomingu- ja eluloolise raamatu „Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast” (Eesti Päevaleht, 2011. 512 lk). 13. novembril taaslinastus Tallinna kinos Sõprus ja 14. novembril Tartu kinos Athena film „Vana mees tahab koju”. Üritus oli pühendatud ühe väljapaistvama eesti filmilavastaja, filminäitleja ja ühiskonnategelase Kaljo Kiisa mälestusele. See oli juba teine üritus eesti filmikunsti ajalugu käsitlevate filmiõhtute „Räägi, mälu! Eesti filminäitlejate kullafond” reas. See on sari, mille avalöögiks oli Evald Hermakülale pühendatud esitlus ja mille peamiseks eestvedajaks on kino Sõprus. Sarja õhtud juhatab sisse sõnaline osa meenutuste ja mälestustega, mida suurel ekraanil ilmestavad lõiked filmirollidest. Järgneb filmivaatamine.

Kaljo Kiisa õhtu langes kokku ka ühe teise sündmusega: Eesti Päevalehe kirjastus on just praegu välja andnud Andres Laasiku suurema ja esinduslikuma Kaljo Kiisa mälestusteose pealkirjaga „Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk: Ikka hea pärast”. Tegemist on ulatusliku ülevaatega mitte ainult vanameistri elust ja loomingust, vaid ka eri ajastutest eesti kultuuriloos. Raamat on kirjutatud lihtsalt ja haaravalt, teksti illustreerib suurem hulk fotosid, eluetappe kirjeldavad peatükid pole mitte ilusti järjestuses, vaid intrigeerivalt segi paisatud.

Kas see kaksiksündmus näitab, et meie kultuurilises teadvuses on lõpuks ometi toimumas nihe ja hakatakse taas laiemalt väärtustama oma enda filmiajalugu, iseäranis, mis puudutab okupatsiooniaastaid. Siiamaani on ju väga laialt levinud arvamus, et kõik, mis tehti nõukogude ajal, on saast, kunstiliselt väärtusetu propaganda. Sellise arvamusega seltsib huvitaval kombel märksa kosmopoliitsem hoiak, mille kohaselt kõik kohapeal loodav on kolklik, küündimatu, rohmakas ja diletantlik.

Nende kahe hoiaku koosmõjul on täiesti võimalik olukord, kus „Detsembrikuumust” peetakse suureks kunstiks, „Surma hinda küsi surnutelt” („Hullumeelsuse” kõrval üks küpsemaid Kiisa filme) aga on teenimatult jäänud unustuse hõlma, rämeda ideoloogilise pitseriga pealegi. Mulle meenub, kuidas ma hiljaaegu nooremate inimeste seltskonnas rääkisin Priit Pärnast. Üks tudengineiu oli šokeeritud ja peaaegu et nördinud: „Mis mõttes eesti animafilm on maailmakuulus?! Need on ju nii mõttetud ja koledad filmid!”

Kogu aeg õiendatakse eesti filmikunsti kallal, et kui sünge, aeglane ja depressiivne see ikka on. Kusjuures silmas peetakse just 1970.1980. aastate eesti autorifilmi, s.t siiani parimat osa kodumaisest filmikunstist. Nii jääb üle ainult kahetseda, et meie filmid pole sama pealispindselt üheplaanilised kui Hollywoodi menukid, ning nõuda, et meie filmitegemine vastaks kunstiliste parameetrite osas ikka rohkem rahvusvahelise filmitootmise standarditele.

Siit tulenevalt tagasihoidlik ettepanek noortele filmitegijatele: võtame eesti filmikunsti kullafondi ja konstrueerime neile vanadele filmidele happy end’i. Noh, arvutitega on ju kõik võimalik, natuke lõikamise ja liimimise tööd ja tulemuseks on eesti filmid, mis kohemaid kinod rahvast murdu täis meelitavad. Kujutage ette näiteks „Kõrboja peremeest” ilusa lõpuga, nii et tugevast psühholoogilisest linateosest saab imeväel lääge melodraama. Filmis „Surma hinda küsi surnutelt” võiks kommunist Anton Sommer tapmisest imeväel pääseda ja põgeneda Nõukogude Venemaale, kus temast saab tähtis parteilane. „Indrekus” võiks Ramilda sanatooriumis paraneda (teutooni meditsiini ime), mille järel õnnelik noorpaar sõidab Saksamaale mesinädalaid pidama. Filmis „Külmale maale” annab keiser peategelasele armu, misjärel see pöördub hingelise ärkamise teele vennastekoguduse vagas rüpes. Noh ja nii edasi samas vaimus.

Loomulikult ei usu ma, et Sõpruse kino algatus nüüd eesti filmikunsti taas oma õigustesse seab, aga ehk on see sari vähemalt filminduse ja filmikunsti ajalooga lähemalt seotud noortele inimestele hariv. Mind küll mõnevõrra häirib, et filmikunsti ajaloo sarjas tutvustatakse filme näitlejatest ja mitte lavastajatest lähtudes. Ma ei olegi täpselt aru saanud, kust tuleb see komme või tendents varju jätta filmi tegelik autor, see, kes tegelikult filmi kokku paneb, filmi lavastaja. Hollywoodis on igasugune filmireklaam üles ehitatud staaridele, filmi lavastajat mainitakse erandkorras. Suured filmilevitajad on selle kombe üle võtnud ja nüüd peegeldub too veidrus ka kõnealuses väiksemastaabilises ürituses.

Toimus ju tegelikult Tõnis Kase filmi taasesitus. Kaljo Kiisk ei teinud seda filmi, ta mängis seal. Näitleja roll on filmis lõpptulemuse määramisel aga enamasti veel pisem kui teatris. „Vana mees tahab koju” on palju vastuolulisem film kui Tõnis Kase varasem ja minu arvates palju tugevama sotsiaalse närviga film „Õnnelind flamingo”. Kaljo Kiisk mängib peategelast hästi, lausa säravalt, aga filmi kontekstis muutub ta vägisi koomikslikuks, „heaks meheks, kes kõik õigeks teeb”. Nii on selle filmi ülikarismaatiline peaosaline ühtlasi selle filmi suurim vastuoksus. Seega üsna küsitav film esindamaks just Kaljo Kiiska kui filminäitlejat.

Puudustele vaatamata oli see üritus siiski parem kui mitte midagi. Kaljo Kiisk on mäletamist ja meenutamist väärt igal juhul, ükskõik mis võtmes ja mis valemiga seda ka tehakse. Ja kui ka puudub suurem huvi sarja filmide vastu, on ikka mõtet minna üritusele, kus filmimehed meenutavad vanameistreid.