Eesti film ja (eesti) talgud, kes neid suudaks lahuta!?

Jaak Lõhmus

2011. aasta filmitalgute võtteperioodi eelõhtul        Kinobussi tänavusuvise Filmitalgute suuraktsiooniga seoses on mõnigi kord küsitud: kas siis niiviisi, ühistöö korras, saab üleüldse filmi teha? Augustikuus algavatel filmimise talgutel Eesti maakondades just seda teha ju kavatsetaksegi. Kindlasti „saab” vabatahtliku ühistegevusena filmi teha, seda on tõendanud Eesti filmiajaloos toimunu mitmel ajajärgul. Ja kindlasti „võib” niiviisi filmi teha, kui see pakub lõbu ja koos raskuste ületamise ja improviseerimise naudingut, kui leidub neid, kes ühise tegutsemise ideed toetavad. Lõpuks elame vist vabal maal.  

     

Esimesed eestlaste filmi(mis) talgud 

Väga tõenäoliselt valmis peamiselt talgute korras, ühise vabatahtliku ettevõtmisena päevapiltniku ja filmioperaatori Johannes Pääsukese  ning Vanemuise teatri parukameistri Tõnis Nõmmitsa juhendatud lavastus, Eesti sisepoliitilisest elust endast inspireeritud ja Karl August Hindrey ideest sündinud lühimängufilm „Karujaht Pärnumaal”. 1914. aasta veebruari lõpus kõigepealt Tartus kinoekraanile jõudnud ja siis mitmes linnas laineid löönud „Karujaht” vändati teatava filmi- ja teatri-kogemusega eestvedajate suunamisel, aga enamik ajastuomaselt kostümeeritud (ehk siis oma igapäevastes või pidurõivastes) tegelasi, kes sagivad Tartus Karlova linnaosa (?) tänavatel, Vasula metsas ja filmi lõpus Rüütli tänava nurgal raekoja ees, on arvatavasti tulevase kinoetenduse algatajate sõbrad-tuttavad, Vanemuise näitetrupi lihtsamad liikmed, üliõpilaskonna esindajad, uulitsa peal ka juhuslikud möödakäijad. Kes mängivad selles tähelepanuväärses poliitilises jandis tähtsamaid rolle, parunit ja politseiametnikke?       

Vastus sellele küsimusele on tänini „digitaalselt taastamata”. (Õige oleks kasutada väljendit „digitaalselt tuvastamata”, sest põhimõtteliselt peaks tänaste vahenditega olema võimalik vanade fotode järgi, juhul kui on olemas ammendav fotokogu näiteks Vanemuise teatri töötajatest 1913. aasta lõpus, identifitseerida filmis kaasa teinute isikud. Johannes Pääsukese vend Aleksander on igal juhul karujahilisena lumises metsas sebijate hulgas. Ta käis ikka oma vennaga koos filmivõtetel.)  On nende kaasalööjate isikute identifitseerimisega nagu on, igal juhul esimene eestlaste mängufilm saab tehtud ja on õnnekombel ka tänapäevani alles.       

Päris kindlasti on „Karujahi” valmimise juures  toeks Tartu kinoomanike rahasüst (nii nagu Pääsukese varasemategi filmide juures) ja üsna tõenäoline, et abistas ka mõne pead tõstva rahvameelse partei kassa. Postimehe veergudel filmi eel ilmunud järjelugu poliitilisest kemplusest ja kohtuskäimistest Pärnus lubab niisugust asja oletada, ehkki tõendeid pole säilinud. Ent peamine filmitegijaid liikumapanev jõud on siiski tegijate endi entusiasm ja vabatahtlike kaasamängijate omakasupüüdmatu  panus, võiks ütelda: talgutahe. Johannes Pääsuke oli ettevõtlik noor mees, kellel oli talenti teisi innustada. Ta oli varemgi justkui mitte millestki midagi teinud – ilusa legendi kohaselt väntas Pääsuke oma esimese filmi katselendur Utotškini tiirudest Tartu kohal ise valmistatud kinokaameraga, võtteassistentideks kaks sõpra, kes kinost Imperial koos temaga Ülejõele Raadi naabruses asuvale lennuplatsile jalutasid. Nii sündis eestlaste esimene film, teadagi 1912.  aasta aprillikuus. Spontaanne ühistegevus, riskimisjulgus, kaugelenägev intuitsioon on rajanud teed nii mõnelegi uuele üritusele, küllap ka Eesti kinematograafiale.   

1920. aastad, „Noored kotkad” ja teised     

1924. aastal nõudsid Eesti noored kineastid, et rahvusliku filmikunsti toetamine kajastuks ka uues „kultuurkapitaali” seaduses. Läheb 71 aastat,  enne kui nende meeste soov täitub – Eestis võtavad mõned asjad lihtsalt aega, ja ega üksnes kineastidele tundu, et just neid toetavate otsustega viivitatakse. Ajaloo kingitud kataklüsmidest me siin targu ei räägi.     

Aga filme tahetakse teha. 1920. aastate filmid sünnivad väga olulisel määral tegijate entusiasmist, ehkki abiks on ka kohalikud, õige mitu korda ka Riias resideerivad äritegelased, aitavad paremal järjel kinopidajad, ühisorganisatsioonid, võetakse pangalaenu. Tehakse  plaane, minnakse pankrotti. Kümmekond oma jõududega vändatud pikka kinofilmi suudetakse Wabas Riigis kõigi raskuste kiuste siiski ekraanile tuua.     

1920. aastate teise kolmandiku mängufilmid „Mineviku varjud”, „Esimese öö õigus”, „Noored kotkad” sündisid peamiselt tänu produtsentide oskusele „ära rääkida” tasuta abiväge, osatäitjaid ja neid, keda tänapäeval nimetatakse sponsoriteks. Muidugi riskeeriti ka oma rahaga; raharaiskamise risk tähendab ka seda, et polnud teada, mis algajatel lavastajatel  (vastavalt Valter Palm, Balduin Kusbock ja Theodor Luts) kinolinale manada õnnestub ja kuidas eesti rahvas üleüldse kodumaise filmi omaks võtab. Et tulemus oleks kindlapeale positiivsem, valitakse filmide teemaks „sõda ja armastus”, eestlaste kuulsusrikas vabadusvõitlus muinasajal või siis omaenda uue riigi piiridel 1918–1920, ja sangarlikke seiklusi punktiirina läbiv lembeliin. Kilbiga väljus kinematograafilisest eksperimentaallahingust, esimese  filmi tootmise katsest üksnes Theodor Luts oma „Noorte kotkastega”, „Mineviku varjud” ja „Esimese öö õigus” kukkusid läbi nii kriitikute kui ka publiku silmis.   

Luts saab väidetavalt hakkama ka Eesti filmiajalukku jääva suurima talguepisoodiga (nii on lastud tänavuste filmitalgute reklaamis paista). Jutt käib Lutsu filmi viimase kolmandiku lahingustseenidest, mis on filmitud kaitseväe vastsel polügoonil Värskas, neist võttis osa 4000 kaitseväelast ja -liitlast. Niisugune asi sai  teoks tänu sellele, et Theodor Luts Vabadussõja veteranina tunneb hästi paljusid kaitseliidu ja kaitsejõudude kõrgemaid ohvitsere. Võib küsida, mis seos on sel ajaloolisel massivõtetesaavutusel tänavuste filmitalgutega. Ega mingit otsest seost olegi.   

1927. aasta kuumal suvel tegid oma tööd hästi nii Eesti sõdurid kui ka Eesti filmitegijad, õnneliku kokkuleppe tõttu olid nad koos ühel ja samal õppeväljakul, aga kumbki osapool ei teinud seal oma tööd talgute korras. Niikuinii toimuvad õpilahingud olid ainult filmitegijatele  filmimiseks avatud, ja filmimise eest ei küsitud raha. Niisiis on pigem tegu huvitava spondeerimisjuhtumiga, mitte filmitalguepisoodiga, kus kõik eeldatavasti vabatahtlikult ühist tööd peaksid tegema. Theodor Lutsu kaamera ees tegutsesid manöövrikomandöride käsku kuulavad sõdurid, mitte vabatahtlikud. Mitte filmilavastaja ei liigutanud vägesid, vaid Theodor Luts operaatorina ainult jäädvustas seda, kuidas väed liiguvad.  See ei tähenda, et „Noorte kotkaste” teistel võtetel poleks osalenud arvukalt tasuta vabatahtlikke. Talgumeetodit selle filmi tegemisel tarvitati küll, ainult mitte panoraamsete lahingustseenide jäädvustamise puhul. 

„Tappev Tartu” ja „Malev”   

Suuresti vabatahtlike tasuta tööga, tasuta söögi ja katusealuse eest, võimaluse eest kaasa lüüa, mõnede tähtsamate osatäitjate ja teostajate õige sümboolsete töötasude ja honoraridega on valminud kaks hilisema Eesti filmiajaloo „projekti”.   

Kõigepealt, 1998. aastal linastunud Ilmar Raagi „Tappev Tartu”. Ja teiseks, 2005. aastal kino- ja teleekraanilejõudnud Õ-Fraktsiooni  rühmatöö „Malev” (lavastaja rollis Kaaren Kaer). Mõlemad filmid said mõningast tuge ka riiklikelt filmifondidelt, n-ö maksumaksja taskust, ilma selle toeta poleks kumbki realiseerunud, ehkki Ilmar Raag lubas 1997. aastal oma „Eesti halvima ja odavaima” filmi valmis teha tuhande krooniga, kui õigesti mäletan. Ilma riiklike filmifondide sümboolse õlalepatsutuseta oleks mõlemad hea hooga alustatud talgufilmid pooleli jäänud.   

Jättes siin kõrvale nende ekraaniteoste kunstilise või sotsiaalse kaalukuse hindamise,  julgen väita, et mõlemad eksperimendid, niihästi „Tappev Tartu” kui ka „Malev”, tõid Eesti filmindusse, meie rahvusliku kinematograafia maalähedasele orbiidile terve seltskonna noori andekaid inimesi, kes tiirlevad selles keskkonnas praegugi (ja vahetevahel õnnekombel saavad ka tasustatavat filmitööd). Mõlema filmi algatajate idee- ja energiasüst oma aja Eesti kinematograafiasse on ilmne (kuigi mõnes seltskonnas vaidlusalune), liigitugu vormistunud  teosed siis ise pealegi kas B-, C- või D-kategooriasse. Edenev kinematograafia ju vist ongi hulgakihiline. 

Filmitalgud ning loomemajandus   

Eesti filmitootmissüsteem ja tänapäeva loomemajandus? Olgem ausad, süsteemselt on Eestis filmitootmine toiminud ainult aastatel  1955–1993, perioodil, mil Tallinna Kinostuudio, hilisem Tallinnfilm, toodab mängufilme (alates 1960. aastatest veel ka Eesti Telefilm). Sellal oli Eestis üles ehitatud filmitootmine tõepoolest osa suurest majandussüsteemist. Võtkem neist aastatest saadud kogemust kui lahutamatut komponenti meie filminduse eluloos, võib-olla on siis mõnigi asi selgem ka tulevikuvisioonides. Kuidas kirjeldada ning hinnata neid protsesse,  mis on aset leidnud Eesti kinematograafias viimase 20 aasta kestel, ja kuidas liikuda edasi, selle sõnastamisega on ametis praegu asjatundjad, kes koostavad Eesti filminduse arengukava. 

Tänavuste filmitalgute juures on kindlasti väga oluline paljude inimeste kaasahaaramine, ühisesse loomingulisse töösse rakendamise protsess, professionaalsete kineastide ja  energiliste algajate koostegevus ja veel palju muud, mis selgub ning juhtub võttetalgute käigus. Kindlasti on see väga põnev ja rahvusvahelises mõõtkavas ainukordne filmiõpetuslik eksperiment ning kogemus paljudele osasaajatele. Millise kortsu jätab filmitalgute korras valmistatav „rahvalik” mängufilm Eesti kinematograafia saja-aastasele arminäole, selle üle saame otsustada alles siis, kui talgufilm valmis ja rahvale ära näidatud. Aga selle filmi tegemise kogemus on viljakandev, selles pole kahtlust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht