Eesti film – needusega?

Margot Visnap

Eesti näitleja tõestab järjekordselt, et on eesti filmist üle.  

“LIBAHUNDI NEEDUS”. Režissöör Rainer Sarnet, stsenaristid Margus Kasterpalu, Ilmar Raag ja Rainer Sarnet, operaator Janno-Hans Arro. Mängivad Katariina Lauk, Raine Loo, Kersti Kreismann, Marje Metsur, Merle Palmiste, Elina Reinold, Viire Valdma, Tiit Lilleorg, Mait Malmsten, Raivo E. Tamm, Hannes Kaljujärv, Janek Joost, Tõnu Oja, Peeter Jakobi, Kalju Orro, Rene Reinumagi, Lembit Eelmäe jt. Esilinastus 26. XII 2005 kinos Sõprus, ETVs 1. I.

Eesti teatri aastat sisse juhatama sobib telemängufilm “Libahundi needus” oma eeldustelt igati: filmi aineseks on teater teatris ja veel mitmekordselt, hõlmates professionaalse eesti teatri esimesi aastaid ja jõudes tänapäeva välja, raamiks ühe eesti teatri kanoonilise teatriteksti, August Kitzbergi näidendi “Libahunt” kurbkoomilised lavastamiskatsed aastatel 1911, 1954 ja 2005. Ootuspäraselt ongi film tiine teatriloolistest vihjetest, osutades küll persoonidele (Kitzberg, Menning, Ird, Ojasoo jt), küll vihjates teatritegemise ja teatritegijate arhetüüpidele, alates avangardi avangardi pärast teha üritavast lavastajahakatisest Tiidust (Rene Reinumägi) ja lõpetades teatrilugu vääristava kirjandusala juhata Endlaga (Kersti Kreismann), primadonnade olelusvõitlusest ja segadusi loovatest armukolmnurkadest rääkimata.

Ometi ei häiri teatriajaloo konteksti mittetundmine filmi vaatamist, kuigi linaloos jookseb paralleelselt mitu liini. Filmilugu käivitavaks veduriks on tänapäeva näitlejanna Liina Alteri soov Tiinat mängima pääseda, kuid ühtlasi teada saada tõde: kas teater on vaid teater või teater ongi elu ise? Ehk siis Liina Alter üritab ühtaegu aru saada teatritegemise mõttest ja lahti harutada Kitzbergi näidendil lasuva needuse tagamaid – miks said laval päris püssikuulist surma kaks esimest Margust, 1911. ja 1954. aasta “Libahundi” lavastustes Vanemuises? Mõlemad pealegi veel Alterbaumi-nimelised? Ajalugu seguneb tänapäevaga, rohkem ja müstilisemalt muuseas, kui tänases argises teatris. Kui krimisugemetega mõrvamüsteeriumi liin oleks veel puhtamalt, tempokamalt ja, mis salata, vaimukamalt välja joonistatud, võinuks tulemuseks olla köitev ja põnevusega jälgitav linateos, milleks stsenaarium ka võimalusi pakub.

Ega praegugi pole “Libahundi needusele” midagi katastroofilist ette heita. Ent film on kuidagi loid, jahedalt, üheplaaniliselt olukordi ja sõlmpunkte fikseeriv. Ehk siis ilma sisemise väeta. On see teatrivägi, mis filmis puudu? Osaliselt küll, kuigi “Libahundi needuses” on väga häid näitlejatöid. Või on jõulise fantaasiamängu ja teatrilummuse puudumise taga siiski napp tehniliste võimaluste pagas (väikese raha ja lühikese ajaga tehtud film siiski?). On ju Rainer Sarnet ise oma debüütlavastusega “Lumi” Von Krahli teatris (2003) tõestanud, et suudab teatrimaagiat vägagi luua-ohjata. Riskijulgusest ei näi Sarnetil ka puudu tulevat, mis sest, et “Rehepapi” film jäi tegemata. Ometigi jääb praegune tulemus kuskile hästi üles võetud telelavastuse tasemele, milles avaldub (ikka veel?) meie vaesuse paradoks: telelavastusi (rohkem kui üks aastas) ei saa ETV endale enam lubada, täismõõtu filmi tegemiseks puudub aga ka jaks. Või on konkreetsel juhul põhjused siiski mujal kui ainult vaesuses?

Jaan Ruus kiitis Eesti Ekspressis (vt “Teatri Vaim trügib kinolinale”, 29. XII 2005) näitlejatöid. Jah, eesti näitleja tõestab järjekordselt, et on eesti filmist üle. Juba tüütuks muutuv paradoks. Nii hale tõdemus, mida on juba ammu piinlik meie filmilavastajatele ette heita. Ikka veel üritab näitleja filmirežissööri eest tema tööd ära teha, tahtmatult loomulikult. Õigemini kõige parema tahtmisega. Ja režissööri osaks on sageli vaid kaamera taha jääv imetlus: küll “mu näitleja” mängib hästi!

“Libahundi needuse” pärlid on seekord eelkõige naisosatäitmised: Katariina Laugu näitlejanna Liina, psühholoogilise minimalismiga sündmusi täpselt ja tundlikult peegeldav tegelaskuju, tõsiseltvõetav, haavatav ja tragikoomiline ühtaegu. Vanade teatriprimadonnade traagilise väärikuse kannavad ka puhtalt välja omaaegses, 1954. aasta “Libahundis” Tiinat ja Marit kehastanud Raine Loo (50aastase pausi järel lavale naasnud näitlejanna Nurga Mare) ja Marje Metsur (ratastooli aheldatud poetess), keda küsitledes Liina Alter üritab needuse saladust välja selgitada. Ka Kersti Kreismanni Endla, kes on aastakümneid endaga kaasas kandnud 1911. aastal laval hukkunud Alterbaumi surma saladust, loob groteski libisemata igavesti teatrit armastava kirjandusala juhataja tegelaskuju. Just groteski piiri peen tajumine selles komöödialikus mõrvamüsteeriumis säilitab nende osatäitmiste puhul tegelaskujude tõsiseltvõetavuse. Häämeelt tegeva üllatusena mahub siia ritta ka Tiit Lilleoru mängitud Rekvisiitor.

Kõige küsitavamaks jääb Rene Reinumäe mängitud modernse teatrimõtlemisega epateeriv noor lavastaja Tiit, kes aastal 2005 üritab Kitzbergi neetud näidendit omamoodi, eriliselt, needust trotsivalt tõlgendada. Lavastaja Tiidu groteskne teatrihullus pole ei nakatav ega sünnita ka konflikti, mida stsenaarium ju eeldab. Mis teha, aga ka oma tegelaskuju naeruväärsusesse tuleb uskuda. Pelgalt karakteri markeerimisega võltsiks jäämise ohtu ei ületa, ei filmis ega ka teatrilaval. Reinumägi  parodeerib (või kehastab?) lavastaja Tiitu kui tõsielusarja sattunud juhuslikku ohvrit. Mistap jääb jõulisest teatriväest puudu nii  “Libahunti” lavastaval Tiidul kui paraku ka  “Libahundi needuse” filmikeelde pannud režissööril.

Ometigi pole põhjust kurta, et oleme rohkem kui ühe miljoni võrra vaesemad. “Libahundi needus” (nagu varasemategi aastate ETV telemängufilmid) on kui hüppelaud millegi suurema, päris oma filmi poole. Tähendagu see “oma” siis eesti filmi või lihtsalt oma, autorifilmi. Mida ei kummitaks eesti filmi pääle pandud needus(ed).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht