Eesti filmi kontrakultuur

„Õiglus“ võiks filmihuvilistele pakkuda häid arutelupunkte nii autsaiderikultuuri tõusva populaarsuse, kohaliku filmirahastuse kui ka amatöörfilminduse teemal.

AVE TAAVET

Mängufilm „Õiglus“ (Aria Production, Eesti 2019, 70 min), režissöör-stsenarist Toomas Aria, operaator Taavo Vellend. Osades Toomas Aria, Helen Kõpp, Mathias Leedo jt. Linastub Haapsalu õudusfilmide festivalil.

„Õiglus“ esilinastus möödunud aasta novembris ning sai juba esimestel kuudel üllatavalt sooja vastuvõtu, publikumenu ja meedia tähelepanu osaliseks. Eesti läbi aegade halvima filmi ja kultusfilmi staatusse jõudnud linateos on valitud ka selle aasta HÕFFi programmi, kus laiem avalikkus seda jälle suurelt ekraanilt näha saab. Filmihuvilistele võiks aga „Õiglus“ pakkuda häid arutelupunkte nii autsaiderikultuuri tõusva populaarsuse, kohaliku filmirahastuse kui ka amatöörfilminduse teemadel.

Filmi režissöör, stsenarist ja peaosatäitja on Toomas Aria, selgeltnägija, tehasetööline ja filmiarmastaja. Stsenaarium on valminus ühissõidukis, teel tööle ja töölt koju. Filmi mikroskoopiline rahastus (umbes 4500 eurot) leiti oma taskust ja Hooandja kampaania toel. Näitlejate ja võttemeeskonna tuumiku moodustavad Eesti filmitööstuse statistid. Žanri poolest on tegu märulifilmiga, kuid peategelase lontis Adidase dressid, praetud pelmeenidega maiustav maffia ja kauboikostüümis politseinik annavad lääne filmimaailmast tuntud klišeedele oma kohaliku värvingu. Väljalaskeaastale vaatamata on „Õiglus“ üheksakümnendate film. Seda mitte nostalgitseva kostüümidraama võtmes nagu „Päevad, mis ajasid segadusse“ (Triin Ruumet, 2016) või esteetilise põnevikuna nagu „Pank“ (2018), vaid oma tüpaažide, mõttemustrite ja vaimsuse poolest. „Õigluse“ oleksidki justkui teinud needsamad tüübid, keda Eesti professionaalsetel näitlejatel eelmainitud filmides mängida tuli. 1990ndatest näivad pärinevat nii filmis kujutatud soorollid kui ka materiaalse kultuuri ülistus (ägedad autod, firmariided, napsud). Olenemata sellest, kummal pool seadusejoont asutakse, on kõik „Õigluse“ meestegelased üsna sarnase mõttemaailma ja väärtushinnangutega. Seesugune mehelikkuse tüüp kerkis Eestis esile 1990ndatel: esiplaanile seati edu, jõud ja karm konkurents, hoolimine ja emotsioonid aga marginaliseeriti.1 „Kui ei ole raha, siis ei ole armastust, siis ei ole elu – mitte midagi ei ole!“ räägib maffiaboss Mart (Andres Renke) närviliselt oma naisele. Ärihuvide ja au kaitsmine on filmitegelaste kinnismõte.

Traditsiooniliselt nõuavad sellised karmid mehed enda kõrvale hapraid naistegelasi. Ja tõesti, kui „Õigluses“ meespeategelaste naisi ja lapsi ka vilksatab, siis ainult meeste kangelastegude kontekstis: neid röövitakse, sihitakse, jälitatakse, ähvardatakse. On ka üks silmapaistev erand, maffiaboss Mardi abikaasa Kersti (Merike Värik). Ühtaegu melodramaatiline ja tugev, on Kersti tegelaskuju filmi õnnestunuim karakter, kes väljub filmiklišeedest ja hakkab oma elu elama. Algul hädaldava ja igavleva koduperenaisena, kuid lõpuks iseteadliku matroonina, kes mehele tema väiklast maailma tagasi peegeldab.

„Õigluse“ peategelane on Ahto (Toomas Aria), mees, kelle vastu on riik korduvalt ülekohtune olnud. Valesüüdistuse alusel satub ta aastateks vanglaseinte vahele ning avastab sealt vabanedes, et ühiskond on talle selja pööranud. „Eksvangi ju keegi tööle ei võta,“ põhjendab murest murtud Ahto filmis oma tüdruksõbrale (ja salapolitseinikule) kuritegeliku leeriga liitumist. Ometi jääb ta riigivõimule truuks: aitab vanglas maha suruda vangide ülestõusu, annab kuritegelikus rühmituses politseile salainfot ja jookseb otsustavas tulevahetuses korrakaitsjate poole üle. Ustavus saab tasutud ning punapõskse Eesti presidendi näol materialiseerub filmi lõpus ka riigivõim, kes teavitab meediat sellest, et Ahto suhtes on õiglus taastatud. Kui enamasti juhinduvad märulikangelased oma sisemisest õiglustundest, on seadusega pahuksis ning vastanduvad kõikvõimalikele grupeeringutele, siis „Õiglus“ kinnitab usku riigi õigussüsteemi legitiimsusse.

Ennast taastootvad mehelikkuse stereotüübid, vanglasüsteemi ebapädevus, kinnipeetute raskused normaalsesse ellu naasmisel ning rahale ja võimule orienteeritud neoliberalistliku mõttemaailma jätkusuutmatus on kõik vägagi aktuaalsed teemad, olgugi et nende käsitlusviis „Õigluses“ võib mõjuda kummastavalt. Filmitegelaste maailmapildist võrsuvat võõristust võimendab veelgi filmi tehnilistest puudujääkidest tekkiv teisesus.

Halval on palju varjundeid. 1990ndatest pärineb ka üks teine, seni halvima eesti filmi tiitlit kandnud linateos „Tappev Tartu“ (Ilmar Raag, 1998). Samuti sisuliselt nulleelarvega valminud projekti eristab „Õiglusest“ mitmete tunnustatud näitlejate osalemine (Peeter Oja, Arvo Kukumägi, Hannes Võrno, Hannes Kaljujärv jt) ning režissöör Ilmar Raagi kindel siht teha „halb film“.2 „Tapva Tartu“ puhul on „halb“ esteetiline valik, peavoolus heaks kiidetud kaanonitele vastandumine. Halb film ei pruugi aga olla sugugi ainult väikese eelarvega amatöörfilmiprojekt. Ka kinolevisse jõuab palju küsitava kvaliteediga toodangut. Enamasti iseloomustab selliseid teoseid teostuslik ebaühtlus, mistõttu ei moodusta filmi osised veenvat tervikut. „Õigluse“ olematu kvaliteet kasvab aga välja nii materiaalsete võimaluste, oskuste kui ka silmaringi ahtusest. Seesugust siirast naivismi kohtab filmitööstuses paraku väga harva.

Loomingulise väljendusvajaduse ja -vahendite tasakaal kaldub naivismis alati esimese kasuks. Toomas Aria „Õiglus“ võinuks valmida näiteks nii: keegi on kunagi videokasseti pealt „Rambot“ näinud ja joonistanud sellest siis vildikaga pildi. Ehkki tehnilisel tasandil võivad need teosed olla küündimatud, ei ole naivismi puhul põhjust kahelda autori otsingute siiruses. Paraku ei saa isegi pisieelarvega filmide puhul läbi arvestatava meeskonna, tehnilise oskusteabe ning kulutusteta tehnikale ja transpordile. Nii võibki hea idee sahtlisse jääda. Teiselt poolt soosib tänapäeval (audiovisuaalse) alternatiivkultuuri levikut ühismeedia. See illusoorne vabadus toob meid ühismeedia kuulsuse narride küsimuseni.

Tartus linastus „Õiglus“ Elektriteatris koos kahe uue dokumentaalfilmiga „Eesti lugude“ sarjast. Madis Ligema „Mõjutajad“ avab eesti suunamudijate telgitagused kolme ühismeedia persooni kaudu. Luubi all on Juhani Särglep, personaaltreener Erna Husko ja Hillar Kohv Viinahaualt. Taavi Ausi „Õiglased“ avab aga „Õigluse“ eelloo, kuidas kujunes eesti filmistatistidest uue kultusfilmi meeskond. Need lühikesed dokfilmid moodustavad koos „Õiglusega“ hea terviku, mis pajatab Eesti autsaiderikultuurist ning publiku ja ekraanikangelaste keerulistest suhetest. Mõlemat dokki saab soovi korral vaadata ERRi arhiivis.

„Õiglastes“ vahelduvad kaadrid ametliku filmitööstuse võttepäevadest „Õigluse“ meeskonna toimetamistega. See kõrvutus annab üsna hästi edasi erinevuse võtteplatsidel valitsenud meeleolust. Šampanjaklaaside kõlistamine Kadrioru lossis vaheldub sefiiritordiga autokapotil. Demokraatlikkuse, lõbususe ja inimeste panuse väärtustamise poolest paistavad „Õigluse“ võtted siin positiivselt silma. Perspektiiv on muidugi mõlemal juhul statistide ja filmi­amatööride oma, nii et suurproduktsioonide kujutamisel on see toonud kaasa justkui aknataguse tunde.

Tänapäeval on paljude kuulsuste hüppelauaks ühismeedia. Seda nägi „Õigluse“ levikanalina ka Toomas Aria: „Sotsiaalmeedia on suur ja lai – see film hakkab seal oma elu elama. Kui sa korra sinna internetti selle filmi paned, siis ta sinna ka jääb. Kustuta palju tahad, ta liigub edasi. Ta elab oma elu. Ja ta läheb sealt kümnete tuhandete vaatajateni.“3 Praegu on HÕFFi ootuses küll „Õigluse“ vaba levikut piiratud, kuid kunagi kuulub see linateos ehk tõesti Youtube’i kuldvaramusse.

Kui kunstis on lavatõde ja elutõde enamasti üksteisest lahus, siis amatöörkunstis on elul teose sünnis palju suurem sõnaõigus. Näiteks kirjutati „Õigluse“ üks tegelane võtete ajal välja (ja üks plahvatus juurde), sest ta sai teises linnas tööd ning tal polnud enam võimalik filmis osaleda. Amatöörnäitlejaid panustavad filmi tavaliselt oma põhitöö kõrvalt. Filmiprojekt on suhtlemise, eneseteostuse ja -arengu võimalus. Mingis mõttes on amatöörfilm fiktiivsuse pähe esitatud päriselu, kuna filmi jõuab nii palju selle osalejate argielu võttekohtadest kostüümide, oskuste ja kõnepruugini.

Vastukaaluks on võtta kõikvõimalikud mõjutajad ja ühismeedia persoonid, kes püüavad oma publikule fiktiivsust päriselu pähe müüa. Madis Ligema „Mõjutajad“ annab neist hea ülevaate. Nagu Toomas Aria näeb ka Hillar Kohv ühismeedias võimestavat vahendit, mis lubab alternatiivmeediasisu avaldada, rääkida sellest, millest peavoolu ajakirjandus ei huvitu. Esikohal on inimestele millegi pakkumine. Juhani Särglep ja Erna Husko, teised kaks vaatlusalust, on juba uuema põlvkonna meediakasutajad. Nad on mõistnud, et ühismeedia on pigem võimalus midagi saada: luua sisu brändidele ja toodetele, muuta sotsiaalne kapital reaalseks sissetulekuks. Ositi naljakas ja kohati küüniline film lõpeb Hillar Kohvi nukra tõdemusega vihmasajus: „Tori kandist, kes seal Facebookis on, suhtlevad-vaatavad, aga saad poes kokku – siis nad ei vaata sulle otsagi, ei tee sust väljagi! [—] See ei ole sõprus, see on lihtsalt jälgimine.“ Ühismeedias ei ole alati selge, kes keda ära kasutab või uudisvoost suurima kasu saab, kas üksikud ekraanikerijad, suurkorporatsioonid või sisuloojad, kuid inimeste järjest suurem tarbimis- ja tunnustusvajadus hoiab seda veskit jõudsalt käimas.

Kas Eesti autsaiderikultuur on killustunud üksiküritajate kogum või tasub siingi rääkida pigem skeenest? Seni tundus mulle, et koondutakse teatud asutuste ümber, mis pakuvad esinejatele väljundit. Üks selliseid Eesti kaasaegse autsaiderikultuuri keskusi on Tartu klubi Sodiaak, mis hingitseb omamoodi sümboolselt kohaliku hipsterilinnaku Aparaat keldriruumides. „Õigluse“ kohta leiab aga üllatavalt palju ristmeediat ja käsitlusi teisteltki alternatiivse kultuuri viljelejatelt. Nii on Hillar Kohv kasutanud Toomas Aria selgeltnägijavõimeid ajakirjanduslikele küsimustele vastamisel ning päevapoliitilisteks prognoosideks.4 Aria ja mõned „Õigluse“ näitlejad on üles astunud kunstniku ja juutuuberi Juhan Rodriki saadetes, arutledes filmist inspireeritud maalide üle.5 Kiitsaka vangivalvurina teeb filmis episoodilise rolli Sodiaagi seinte vahelt tuttav muusik DJ Heiki. Niimoodi üksteist võimendades ja teineteise projektides osaledes tehakse publiku tähelepanu nimel viljakat koostööd, mis loob mulje üsna sidusast, kuid ametlikule kultuurimaastikule võõrast paralleeluniversumist.

Need piirid on muidugi tinglikud. Jagamiste ja linkimiste kaudu võib liikuda äärealadelt peavoolu tundidega. Seesama tähelepanu, mille järele oma otsingutes janunetakse, võib ka alternatiivsele kultuuriloomele hukatuslikuks saada. Toomas Aria on teatanud, et kirjutab juba „Õiglusele“ järge. Näis, kuidas filmile ja autorile aasta jooksul osaks saanud tähelepanu seda protsessi mõjutab, kuid kindlasti on vahepeal kasvanud nii ambitsioonid, võimalused kui ka silmaring. Võimalik on seegi, et teise osa näol jõuab vaatajate ette lihtsalt üks pisut igav film. Ühismeedia ajastul on autsaiderikultuur ohustatud liik.

See, et Eesti filmiajalugu sai endale möödunud aastal „Tõe ja õigusega“ (Tanel Toom, 2019) läbi aegade parima kodumaise filmi ning „Õigluse“ kujul ka kultusliku halva filmi, on vaid tervitatav. Mitmekesisus, ideede ja nägemuste paljusus on märk kohaliku ökosüsteemi heast tervisest. Filmimaastikule on vaja „Tõe ja õiguse“ laadis suurprojekti, mis annab sektori professionaalidele tööd ja tegevust ning suudab kõnetada kinopublikut Eestist väljaspoolgi. Vaja on aga ka olemuslikult antikapitalistlikku kontrakultuuri, mis annab hääle inimestele, keda muidu kuulda ei oleks.

Mis toob õigupoolest publiku kinno „Õiglust“ nautima? Kas vaid hipsterlik üleolekutunne, mis otsib pidevalt midagi uut, värsket ja erilist? Kas „Õiglus“ on üks neid „pahelisi naudinguid“, mille madalus mõjub rafineeritusena? Tundub, et asi on hoopis lihtsam. Oma siiruses mõjub „Õiglus“ filmina, mis äratab sümpaatiat, hoolimata publiku põlvkondlikust kuuluvusest ja kultuuritaustast. Tegijate entusiasm ja kaadritagune hea koostöös on näha kinolinalgi. Teiseks on tegu meelelahutusliku ja kohatisele absurdsusele vaatamata kaasahaarava filmiga. Ilmselt on märulifilmide klišeedes oma muinasjutuväärtus, mis paneb loole ja kangelastele kaasa elama teose kehvale tehnilisele teostusele vaatamata.

Kultuuri rikastavad ja uut väärtust loovad muutused saavad alguse just perifeeriast, kultuuri äärealadelt. Perifeeria on meie südametunnistus ja mälu. Äärealadel toimuv peegeldab kõverpeeglis tagasi peavoolu ihasid, unistusi ja ideaale. Sellelt pinnalt võrsub autsaiderikultuur. Vara on veel öelda, millise jälje jätab Toomas Aria „Õiglus“ eesti filmilukku, kuid vähemalt lähitulevikus võiks see julgustada teisigi amatöörfilmitegijaid oma unistuste projekte realiseerima.

1 Barbi Pilvre, Eesti mehelikkused. – Vikerkaar 2014, nr 4-5.

2 Martin Pau, Algasid Eesti halvima filmi võtted. – Õhtuleht 5. VIII 1997.

3 Taavi Aus, „Õiglased“ (2020).

4 Vt nt „Hillar Kohv: Selgeltnägija Toomas Aria ennustus läheb täppi, Jüri Ratasest saab taas peaminister“ (Kohvmeedia 16. IV 2019), „Hillar Kohv: Selgeltnägija Toomas Aria ennustab Maria Kaljustele pääsemist europarlamenti“ (Kohvmeedia 19. V 2019), „Hillar Kohv: Selgeltnägija Toomas Aria Matsirannast leitud Maris Järve säilmete teemal: „Maris Järve mõrvas osales mitu meest“ (Kohvmeedia 8. I 2020), „Selgeltnägija ja filmimees Toomas Aria Hillar Kohvile: Venno Loosaar pole pedofiil ja süüdistused on alusetud, Marju Länik on presidendi vastuvõtul, Tartu Ekspress jätkab ilmumist“ (Kohvmeedia 31. I 2020).

5 Juhan Rodriki Youtube’i kanalil https://www.youtube.com/user/jukurodrigues/ episoodid „Maal ja õiglus“, „Õiglus ja püstolmaal“, „Värvipüstol“, „Minipolitsei“.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht