Eesti filmitulevik žanride kallal

Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) värske kassett näitab oma kuue žanrifilmiga, et vähemalt vormitunnetuse osas ootab Eesti filmi helge tulevik.

ANDREI LIIMETS

Lühifilmide kassett „Kaunid kannatused“ (Balti Filmi-ja Meediakool): „Peegel peeglis“ (rež Silver Õun), „Tõus“ (rež Alesja Suzdaltseva), „Kahe poole vahel“ (rež Oliver Remma), „(Ära) vaata“ (rež Raoul Kirsima), „Valge vale“ (rež Katariina Aule) ja „Tiiu ja draakon“ (rež Teresa Juksaar).

Seoses teatriauhindadega tõstatus tänavu arutelu, kuidas hinnata kogenumate kolleegide kõrval tudengitest lavastajaid. Nii keelaski teatriliidu statuut ühe aasta kiidetuma lavastuse, Von Krahli teatri „Fundamentalisti“ lavastaja Marta Aliide Jakovski lavastajapreemiale esitamise. Hea tava on teatrilavastuste arvustamisel teatavasti ka see, et lavakunstikooli kursusetööde puhul ei tooda näitlejaid eraldi välja.

Filmidega seoses on need küsimused sisuliselt läbi arutamata ja pole olnud ka ajendit. Ehkki Balti filmi- ja meediakoolis valmib igal aastal trobikond lõpu- ja muid kursusetöid, jõuab neist filmirahva ette heal juhul mõni üksik, avalikkusest rääkimata. Linastused kipuvad piirduma paari kinnise üritusega, kuigi mõnel teosel õnnestub pälvida tähelepanu tudengifestivalidel, nagu näiteks German Golubi korraliku komeedina kerkinud filmil „Mu kallid laibad“ (2020), mis tõi koju tudengifilmi Oscari. Päris leviks ei piisa sellestki, kuna huvi lühifilmide vastu kipub olema vähene.

Sellest kõigest on kahju. Olen aastast aastasse noortefilmide festivalide raames või muul põhjusel BFMis valminud töid vaadanud ja tundub, et alatasa sünnib just seal midagi, mille võiks vabalt paigutada aasta silmapaistvamate kodumaiste filmide sekka. Lühivorm lubab katsetada. Kuna pole ka avalikkuse tähelepanust tulenevat pinget, soodustab see julget pealehakkamist, mistõttu sünnib nii kunstiliselt põnevaid lahendusi kui ka täispikkade linalugude seas täiesti puuduvais žanreis filme.

Viimati väidetut kinnitavad värskelt BFMi XIII lennu „Kaunite kannatuste“ kassetti koondatud žanrifilmid, aga ka juba eelmisel aastal ekraanile jõudnud lühijutupõhised „Kinovellid“. Mullustest linalugudest on mõned nautinud tähelepanu ka väljaspool koolimaja seinu. Teresa Juksaare „Kuningas“ (2021) pälvis eelmise aasta „PÖFF Shortsi“ rahvusvahelise žürii preemia, välisfestivalidel on edukalt linastunud Silver Õuna särav „Talent“ (2021), Roben Östlundi „Ruudu“¹ kodumaine vaste.

Õuna värske töö „Peegel peeglis“ on tema eelmise, satiirilise filmiga võrreldes kõvasti rohkem jalad maas, paigutudes pigem kenloachliku sotsiaalrealismi valda. Taas näeb autori tugevat vormitunnetust ja silma mõjuvate detailide peale, lisaks ka sotsiaalset närvi. Tegemist on küllap kõige valusamaga kasseti linalugude hulgas. Näidatakse ühel õhtul hargnevaid sündmusi äärelinna sotsiaalelamus, kus ema üledoosile kaotanud poiss satub parameedikute saabumise järel alkohoolikust naabrimehe korterisse. Montaaž on tihe ning käsikaamera rappuv silm otsib pidevalt hüsteerilises õhustikus fookust. Tulemuseks on vaataja desorienteeritus, mis peegeldab nii peategelasest pisipoisi (Joonas Mikk) kui ka kange kraadiga keelekastet otsiva Jura (Gert Raudsep) eri põhjustel kummuli keeratud maailmakogemist.

Noorusele vaatamata ei ole keerulisi teemasid peljanud mitmed kasseti linalugude autorid, näiteks nii „Valge vale“ kui ka „Kahe poole vahel“ on tõukunud ajalootraagikast. Esimeses vaadatakse otse Eesti filmitegijate meelissuunda, kannatusi täis minevikku. 1947. aastal aset leidev sündmustik keerleb peamiselt ümber ülekuulamise, kui tudengineiu on sattunud üliõpilaselamu koridoris NKVD ohvitseride küüsi. Lavastaja Katariina Aule vanaema mälestustel põhinevas linaloos häirivad pilku mõned televisioonilikud kaameranurgad ja kohatine võõristav valgustus, kuid üldiselt on mõjuvalt edasi antud toonase aja kõhedus, millest ei jäänud puutumata ka tudengite elu. Tõeliseks trumbiks on siin näitlejad: peaosaline Maarja Johanna Mägi, topeltrolli sattuvat noormeest kehastav üks praegu silmapaistvamaid teatritalente Sander Roosimägi ja kohutavalt kurjakuulutav Andres Mähar ülekuulajana.

„Kahe poole vahel“ viib vaataja märksa tinglikumasse aegruumi keset lumiseid metsi aset leidvat lahingutegevust. See pole siiski BFMis tehtud „Nimed marmortahvlil“² tõlgendus, vaid palju poeetilisem ja eksistentsialistlikum pilt elu ja surma vahel vaakumisest. Otsapidi jõutakse teispoolsussegi. Hooandjas raha kogunud teose puhul käib küll vorm sisulisest narratiivist pika sammuga ees ja tervik mõjub mõnevõrra visandlikult, aga eks ole just vormitunnetus siin ka taotlus olnud ning tulemus tasemel tänu operaatorile Tanel Topaasiale.

Kui „Kahe poole vahel“ paotab ukse teispoolsusse, siis kaks kasseti linalugu löövad ukse fantaasiamaailma valju raksakaga lahti. Korraliku ulmefilmi tegemine võib kõlada Eesti oludes võimatu ülesandena, kuid osutub nutikate vormilahenduste tõttu ka filmitudengile jõukohaseks ülesandeks. Seda kinnitab kosmoseavarustes algav seiklus „Tõus“, kus lapseohtu peategelanna (Leene Vugts) teeb võõral planeedil hädamaandumise.

Lugu pakub küll rohkem küsimusi kui vastuseid ning päris koherentset maailma luua pole õnnestunud, kuid eks olegi BFMi tööde puhul tegemist ennekõike käeharjutamisega filmi kui kunstivormi võimaluste avastamiseks. Selles osas on „Tõusus“ osavalt mööda mindud kõigest, mille täiemahuline teostamine võinuks jääda eelarve taha, ning leitud nagu samades paikades filmitud maagilise pildikeelega filmi „Kuningas“ puhulgi Tallinna külje alt üles „Tähesõdade“-väärilised maastikud.

Teresa Juksaare „Tiiu ja draakon“ on ilmselt ogaraim mitte ainult seekordseist, vaid üldse nähtud BFMi linalugudest. Täiemahuline happetripp räägib tantsuringi võõrustavast Tiiust (Tiina Tõnis), tema värviküllasesse korterisse kogunevatest külalistest ning – ilma naljata! – väljas kaost külvavast draakonist. Sõgeduspedaal surutakse seina ning kokku koloriitne tegelaste galerii, jeanpierrejeunet’likult apokalüptilis-absurdne atmosfäär ja Leedu aeroobika-VHS – pašokime!

Kõige parem tasakaal sisu ja vormi vahel on saavutatud aga ilmselt mustvalges filmis „(Ära) vaata“. Ühe korteri piires aset leidev psühholoogiline õudukas räägib mureneva reaalsustajuga vanaprouast (Laine Mägi), kes hakkab nägema esmalt hoovil ja seejärel juba palju lähemal kurjakuulutavat sissetungijat. Mõnevõrra tuttavlikult, ent sellegipoolest mõjuvalt on ära kasutatud võte, kus erinevate žanrivahenditega loodud ärev õhustik väljendab peategelase peas laiuvat hirmutavat segadust. Aplausi väärib ka oma kõheduses laitmatult valitud lõpukaader. Nii „(Ära) vaata“ kui ka „Kinovellide“ „Vinguva jalaluu“³ leiab muide tänavuse Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali ehk HÕFFi kavast.

Ühisnimetaja leidmine on niivõrd erinevate žanrikatsetuste ja kujunemisjärgus käekirjade puhul keeruline. Mõnevõrra iseloomulikuks võib peaaegu kõigi filmide puhul pidada raskusi mõjuva lõpplahenduse leidmisel, kuigi see on enamasti keeruline väljakutse ka kogenumatele filmitegijatele. Ükskõik kui särav on lugu või stiililahendus, tuleb toimuv kuidagi kokku sõlmida ja anda vastus vaatajal enamasti tekkivale küsimusele, mida nähtust kaasa võtta. Eks ole toimiva terviku kaudu sellele küsimusele vastamine sageli ka üks raskemaid üleminekuid lühivormilt täispika linaloo juurde. Kui aga hinnata puhtalt käsitööoskusi, julget žanrivalikut ja stiilitunnetust, jagub seda, mida oodata, nii lennu vabamas vormis valmivatesse lõputöödesse kui ka Eesti filmi tulevikku pärast seda.

1 „The Square“, Ruben Östlund, 2017.

2 ² „Nimed marmortahvlil“, Elmo Nüganen, 2002.

3 „Vinguv jalaluu“, Katariina Aule, 2021.