Eesti lastefilm räägib üksikutest lastest ja

J. R.

Jürgen Rooste ja Marko Martinson vestlevad “Ruudist” õhutatud teemadel.  

Enn (Aarne Mägi) ja Karmen (Katariina Lauk). repro

 

“Ruudi”, Allfilm, MRP Matila Rõhr Productions, Schmidtz Katze Filmkollektiv, 2006. Režissöör Katrin Laur, produtsent Piret Tibbo-Hudgins, stsenaristid Aare Toikka ja Aarne Mägi, operaator Rein Kotov, helioperaator Ivo Felt, kunstnik Toomas Hõrak, osades Pail Oskar Soe, Katariina Lauk, Aarne Mägi, Guido Kangur jpt.

 

J. R.: Katrin Lauri “Ruudi”, vastne eesti lastefilm (koguperefilmitaotlusega, aga igasugune koguperendus on mulle vastukarva, nii et kõnelgem ikka lastefilmist), hämmastab oma visuaalse sujuvusega. Efektsed kaadrid, Eesti filmi alatine sujuv maastikuilu, tegelaskujude liikumise dünaamilisus on kõik olemas. Eesti film on viimastel aastatel vaikselt liikunud sinna, et professionaalsele lahendusele pole suurt midagi ette heita. Tehniline kvaliteet on olemas. Järelikult teevad filmist asja ülejäänud kolm olulisemat tegurit (ja ma ei mõtle siin raha, mida meil tõepoolest kunagi filmi jaoks liiga palju pole): lugu, režissööri visioon ja näitlejatööd.

Lastefilmi puhul on kõik isegi keerulisem, sest ilmselgelt oodatakse sellelt esteetilisele ja/või meelelahutuslikule panusele lisaks veel midagi muud. See miski muu ehitub üles didaktilisest/eetilisest lähenemisest või sõnumist, maailmapildi avardamisest, erilisest maagilisest köitvusest… “Ruudis” oli see õhus, kohale jõudmas – enam kui mõneski varasemas vabariigi lastefilmis. Nii vähe kui neid meil on.

 

M. M.: Arvutid, videomängud, tasod jms tunduvad olevat tänapäeva lastele  märksa olulisemad kui savikujukesed (millega Ruudi mängib), raamatud või muu selletaoline; eks see ole pisut heietamine ka, alatooniga “minu ajal oli rohi rohelisem…”, igal ajal omad nähtused siiski.

Niisiis, nagu tavaks saanud, oli kinosaali sisenedes südames küünilisus, sest eesti filmid pole miskipärast teab mis hääd muljet jätnud, eriti lastefilmid.

Kui “Röövlirahu Martin” oli lastefilm, siis tekib küsimus, kas “Ruudi” on siis eriti lastefilm. Esimene oli pisut labane, suuresti just oma keele tõttu (“tatti panema”, “pipardama” ja muud põnevad noorsooväljendid), mis polnud laps(el)ikud selle sõna heas mõttes. Kuigi, kuna meil pole lastele mõeldud filme palju vändatud, siis hea, et keegi ikka tegi miskit. “Ruudi” aga on just see, mida vaja, kas või iseenda seest lapse ülesleidmiseks. Esialgne “eesti film on enamasti jama” tunne läks kiiresti üle. Juba see, et esilinastusel oli kinosaalis nõnda palju lapsi, tekitas teise õhkkonna. Ning kui film oli hoo sisse saanud, siis näris põnevus sees juba omi auke.

Tõeliselt ilus lähenemine. Mitte imal, mida meie kinopublik kipub pahatihti nägema ilusa sünonüümina, vaid keskmes oli siin laps oma enese maailmas.

 

J. R.: Eesti lastefilmi loo standard on nüüd loodud: need räägivad üsna üksikutest, enamasti ühe vanema kasvatada jäänud, pigem vaesema keskklassi lastest. Nagu “Ruudi” ja “Röövlirahnu Martingi”. Ja sihiks on õnne leidmine: terviklik perekond, uue isa/ema leidmine, mis õnneliku lõpu nimel muidugi õnnestub.

Ruudi ema Karmeni kuju loomisega (Katarina Laugi imekena ja tasakaalukas osatäitmine) on naelapead tabatud. Politseinikust üksikema! Ajal, mil sotsiaalsel (probleemsel) maastikul annavad tooni korralikud, töötavad üksikemad, mil naiste osakaal politseis järjest kasvab (kuskil ajalehes oli eriti jõnk arutelu selle üle, et kui asi nii edeneb, on sääl peagi naisi üle poole ning siis ei saada enam tööga hakkama – ei tea, miks? muidugi saavad!), mil isadus ja isa olemine perekonna raames ei ole ühiskonnas enam mingi üldine, püsiv konstruktsioon, on üksildane, elus (meestes) veidi pettunud, ainult iseendale lootev, hariduse poole pürgiv ja oma poega kasvatav naine mitte keskmise eestlase sümbol, vaid võimaliku tulevase eestluse kese, lähtepunkt. See, kellest võib sõltuda, mis nägu (moraalselt, vaimselt) me oleme paarikümne aasta pärast.

Muidugi, siin on teinegi lugu, soovunelma lugu. Toreda, laia silmaringiga, välismaal edukaks saanud eesti mehe naasmine kolkakohta, kust väike poiss papakonkursigagi endale korralikku isa ei paista leidvat. Selline omamoodi deus ex machina, üksiku, ent hea (ja muidugi ilusa) eesti naise õnne leidmise võimalus. Ühesõnaga, see lugu räägib praegust eesti lugu korraga palju realistlikumalt ja idealistlikumalt, kui esimesel hetkel paistab. Ma ei ole päris kindel, kas nüansside poolest piisavalt rikast lugu, aga liigutav on see ju igal juhul.

 

M. M.: Imelik, kuidas mees saab siiski mingi allahindluse, kui ta oma pere on maha jätnud. Sellest küll räägitakse ja mõistetakse pisut hukka, aga noh, kui polnud lapse kasvatamiseks valmis, siis polnud. Aga ema jääb, enamasti.

Vahel tundub, et laps saabki värvikam, vabam, kui tal pole kindla peremudeliga peret, kasvatajateks on kõik head ja ka halvad inimesed lapse ümber. Väike inimene peab ise hakkama selekteerima, mis on õige ja mis on vale, ja seda üsna varakult.

Venelasest kaupmees Sass (Guido Kangur) on hea mees, ehkki imeliku eesti keelega, nagu arvavad Ruudi (Paul Oskar Soe) ja Viki (Juta Altmets). Tema on siiski üks võtmeisikuid isakonkursi korraldamisel, aitab ennastohverdavalt, peaaegu oma elukaaslase kaotamise hinnaga viib ta selle ka lõpuni.

Lolle Jaak (Aleksander Eelmaa), mõnus eesti kolkamees, on pisut peast põrunud, aga siiski heasüdamlik. Ja nagu papakonkurss näitas, vemmeldab ilusat politseinikku nähes ka vanaldase mehe veri. Ja siis veel teismeline Aleks (Mairo Ainsar), keda huvitas kõige rohkem konkursi rahaline auhind, viikingite varandus. Sellised isakandidaadid siis?

Aga on ainult üks mees Enn, Ormi poeg (Aarne Mägi), kes alguses arvab, et tema siiski üritusest osa ei võta, sest tema tahaks ikka teistmoodi, nii-öelda ausal teel endale naist, aga tuleb lõpuks Ruudile vastu ning, otsustab kah “nalja” teha ja osa võtta.

Kogu konkursist kasvab välja meeldiv pisiintriig, mis lõpuks siiski lahendub õigete inimest jaoks õigesti: pahad said karistatud, head leidsid üksteist ja, mis kõige tähtsam, Ruudi sai endale isa, viikingi soost ka veel. Õige mees, eesti mees, kes arvab, et tema siiski nii vahvat naist ja last maha ei jäta ja on piisavalt valmis kandma vastutust.

J. R.: Sellesse suurde papaotsimisloosse ning segadustesse ja seiklustesse viigingivaranduse ümber puhuvad elu sisse osatäitjad, kelle rolli vaimust sõltub see elusära, ta võimalik tekkimine. Kas tuleb see tunne, et saame esteetilisest mängust, ühest linateosest pärast kõnelda nagu päris elust.

Lapsnäitlejatega on me linatükkidel ikka enamasti vedanud, nõnda seegi kord: laste omavaheline sahkerdamine ja suhted mõjuvad usutavalt ning punnitatud näitlemise tunnet ei teki. Peaosatäitjale Paul Oskar Soele on muidugi siin suur panus pandud – “Ruudit” kannab ju väikese poisi sarm ja valu ja otsing ning selle mängib ta välja. Selle poisiga võiks vahest edasi tööd teha, et ta ei kaoks lapsstaarina ühte vanasse filmi. “Kevade” tegelased olid muidugi vanemad, aga vaadake, mis neist välja kasvas! Inimesi tuleb hoida ja juhtida.

Peale tõsiseltvõetavate Karmeni ja Ennu kujutab ülejäänud täiskasvanud tegelaste galerii üht veidrike kampa ja luuserite/naljameeste/äbarikest pättide mängimist naudivad näitlejad millegipärast alati, see on nagu lust – teha veidike tola…Näiteks Aleksander Eelmaa Lolle Jaaguna tundis end kindlasti ülimõnusalt: veidike sellist opakat UFO-usku eestimaalast mängida, stereotüüpi pilada ja luua on ju vahva. Eks sama ole ka Ines Aru kehastatud Metsa Ainoga, isetegevusliku haltuura-rahvamuusikakollektiivi juhiga, kes igal võimalusel oma bändiga “Valget tuvi” laulab. Või Uuspõllu ja Põldroosi mängitud ülienesekindlate, aga veidi juhmide kurikaeltega… Guido Kanguri Sassi kujul, poemehel ja bussijuhil, on veidi enam dramaatilist kandepinda ja tegelasena ka sümboolset tähendust: positiivne, heatahtlik, üsna ebatõepärase vene aktsendiga muulane, nii-öelda hea venelane on see, keda meie meedia, meie visuaalne kultuur vajab.

Osatäitjad olid oma kohtadel, tiimitöö on hea, kui tegemist oleks jalgpalliga, siis asi igatahes sujuks. Jääb veel küsimus režissööri visioonist, tema räägitud loost. See on eesti filmi kui sellise küsimus, miks ta ikka pole jõudnud sinna, kuhu soome, rootsi ja taani filmitegijad on põhjusmõtteliselt samade vahenditega välja turninud. Suur jagu eesti filme jääb raputava loo puudumise taha, mis paneb küsima: miks ei otsita lõhestavat, raputavat, puudutavat stsenaariumi? Ja samas tõdema, et “Ruudis” on sellele juba väga lähedale jõutud. Siin on näha ka seda, et Katrin Laur on teadnud, mis ta teha tahab, iseasi, kas kõik jupid kohale loksusid. Mõned “koguperele” suunatud hetked seiskavad loo, aga õnneks ainult neiks hetkiks. Põhiline on siin see päikseline tunne, lapseliku loo tabamise õnn. Võib öelda, et pigem õnnestumine. Õnnestumine igal juhul.

 

M. M.: Lugu “Ruudist” andis kuidagi palju julgust ise edasi tegeleda lapsega enda sees. Tundub, et režissööril võinuks just olla säärane visioon: laps ja täiskasvanu on võrdsed ning viimane peaks sellega ennekõike arvestama.

Laps kiiresti vanaks teha, naeruvääristades tema mõtteid ja unelmaid, siis on tagajärjed teada.

Mulle meenub, kuidas ma aastaid tagasi jõulude ajal kirjutasin muinasjuturaamatu ja lavastasin plastiliinist tehtud kujukestega näidendi; ema luges mulle kuuse all muinasjutte.  

Ja Paul Oskari mängitud Ruudi tõi selle mulle kõik tagasi.

 

 

“Ruudi” raamatu võluvägi peitub jutustajate lakoonilises laadis

 

Aare Toikka, Aarne Mägi. RUUDI. Varrak, 2006.

174 lk.

 

Siin on tegemist kummalise juhuga: stsenaariumitekstist on sündinud kaks erinevat ja iseseisvat kunstiteost, film ja raamat. Ning neid ei saagi hästi vaadelda koos, sedavõrd erinev on keel, mida nad kasutavad. Lugu muidugi enamasti kattub, kuigi on ilmselge, et raamatus on palju nüansse, mida film ei saa edasi anda. Ning film sisaldab kaadreid ja kujundeid, mis ei ole kirjasõnas niivõrd mõjusalt esil. Selles polegi küsimus.

Kui film on suunatud ehk pisut suurematele lastele (päris väikestele läheb “vanainimeste” sahkerdamine seal pikapeale pisut igavaks), siis raamatut on põnev lugeda ka koos mudilasega. Toikka ja Mägi on tabanud midagi väga olemuslikku – tänast Eestit punase niidina läbiva loo, mis päris elus sageli nii ilusasti ei lõpe –, nende tekst oma stoilises kulgemises (mitte sündmuste, vaid jutustuslaadi poolest) on mõnetigi humoorikam kui filmikoomika ning pakub põnevaid pisiseiku, köitvaid detaile.

Tegelikult on raamatu võti justnimelt stiilis, Toikka ja Mägi, olemata kirjanikud (nüüd küll selleks ilmselgelt saanuna!), on ettevaatlikult valinud realistliku, loogilist narratiivi pidi kulgeva jutustamismaneeri, n-ö jutustajapositsiooni (räägitakse enamasti ju kolmandas isikus, olevikus), kus iga lause lisab eelmisele mingi tegevuse, mingi pisijuhtumuse, ning see mõjub hämmastavalt kargelt ja köitvalt. Nii on raamat (nagu pea alati – raamatud lasevadki ju enese fantaasial rohkem töötada/areneda) veel haaravamgi kui film, meenutab põnevuse ja pinge poolest üht paremat lastepõnevikku, mis meil viimasel ajal ilmunud, Piret Raua seikluslugu “Sanna ja salakütid”.  

“Ruudi” raamat on filmist täiesti sõltumatu, rohked fotod filmist teevad teose ilusaks, kirjuks, liikuvaks, aga kui oled filmi näinud, siis kirjutavad nad ehk fantaasiale pisku piiranguidki. Aga sedakorda see mind ei häirinud. Võin ausalt öelda, film oli täitsa tore, aga raamat veel parem. Kohe korralik juturaamat, vanamoeliselt jutukas.