Eesti mängufilm

Artur Adson

Võiakse küsida, kas on vaja meile üldse oma mängufilmi, s. o. filmi – draamat , komöödiat, vaatemängu, mis täidab seansi programmi tervena või lõviosana. Kas meile ei piisa üüritud välismaa filmidest, mis tuleb hõlpsam, odavam ja, võib olla, paremgi?   

Sellele küsimusele on eeskätt vastatud tegelikult, juba aastate eest, sellega, et on vändatud eesti mängufilme. Kuigi need katsed on jäänud juhuslikeks, kujunemata pidevaks tegevuseks, siis ei olnud süü põhimõttes ja algatuses eneses, vaid selle teostamises, ka  materiaalse aluse nõrkuses.

Küsida, kas on meile vaja oma filmi, on sama hea kui küsida, kas on meile tarvis oma teatrit, oma kirjandust, oma ajalugu jne.

Ja kui me ka juure peame maksma oma mängufilmile, siis ei tarvitse seegi kedagi tagasi kohutada, liiati kuna maksame juure teatreile, konservatooriumile, kunstile, kunsttööstusele j. m. nii riigikassast eelarve korras, kui kultuurkapitalist. Juuremaks filmile aga  sünniks eeskätt filmikapitalist, mis laekub kinodest, nii siis eraallikaist. Ja kui mõnel erandjuhul riigil siin juure tuleks maksa, siis ei ole see, filmi hariduslikku, meeliköitvat ja kasvatavat mõju arvestades, mitte vähem põhjustatud kui juuremaks koolide õppevahendite hankimiseks või liiati: mõnele teatrile ajaviite teoste serveerimiseks.

Eeskätt peame valmistama ühe filmi, ehk enam kui ühe – see oleneb ainerohkusest,  – meie vabadussõjast, s. o. partisanide võitlusist, kooliõpilaste pataljoni tegudest, soomusrongide rünnakuist, ratsa-retkist Düünani välja, võimalik ka, et mereväe dessandist. Nagu nähtub: ainet kuhjaga. Ja kui need episoodid, seigad ja peatükid sündinud asjade ajaloost linastada oskame nagu kord ja kohus, siis saame ülevaated ja kujutelmad vabadussõjast, mõõtudelt ja perspektiividelt nii ulatuslikud, et jälle kaob tükk seda käsitlust,  mis meid alahindab ja kõneleb väikesest rahvast ja kitsaist oludest.

Nende filmide kaudu tõestub kujukalt, et väikerahval võib olla suur ajalugu ja imponeeriv rüht.

Need filmid oleksid suurepäraseks täienduseks meie ajaloole. Selliste filmide käsikirjad peavad olema koostatud ajaloolisil ja tõsielulisil andmeil – siin ei ole lubatavad ei sellised fantaseeringud ega faktide väänamised nagu meil lubatavaks  on peetud mõnes teatritükis „puutumatu” ja „püha” kunsti nimel, näit. „Koidula” j. m. t. Vabadussõja muuseumi andmeil, usaldusväärt trükiste põhjal ja samasuguste suuliste andmete najal koostatagu nende filmide käsikirjad. Mis asja veel huvitavamaks ja hinnatavamaks teeb on see, et mõneski episoodis nimetatud filmidest võime kasutada näitlejatetegelastena kutseliste kõrval ka noid samu  sõdureid ja ohvitsere, kes omal ajal tõeliselt esinesid kujutatavais lahinguis, olukorris, retkis. See on võimalik osava režissööri juhtimisel.

Nõndaviisi hoiame alles asendamatu mälestuse tulevaile põlvedele nii mõnestki oma ajalooseppadest ja teeneteinimesist. Edasi võime aja jooksul valmistada mängufilme kirjanduslikkude teoste alusel – kuni saabuvad iseseisvad filmistsenaariumid. Siin tuleksid eeskätt kõne alla Eduard Vilde teosed,  sest tema romaanides on tegevust, dünaamikat, sündmusi, mastabi-ulatust enam kui ehk ühelgi teisel – kui mitte arvesse võtta fantastilisi romaane ja novelle, kust esirinnas võiks kõne alla tulla Gailiti teoseist mõni. Kuid Vildest oleks võimalik valmistada filme, mis oleksid ühtlasi ajaloolised dokumendid: „Mahtra sõjast” ja „Prohvet Maltsvetist” – suurte massidega opereerivad filmid. Edasi saaks mõjuva filmidraama jutustusest  „Külmale maale”. Ei ole isegi võimatu „Mäeküla piimamehe” filmimine, igatahes Prillupi taline sõit – ta kirgasvaluline surmasõit läbi lumise ja selge talise öö – see otse kiusab filmimisele. Ainet pakuksid lustilisteks filmideks O. Lutsu Tootsi lood.

Kui kõne alla võtta aga näit. Nipernaadi filmimine, siis siin tuleks juba võtta appi joonistuspliiats, sest mõnda episoodi siit, näit. ahvijahti, tammilõhkumist, härjavõitlust, saaks kasutada vaid multiplikatsioon  filmiks – see aga leiaks turgu väljapoole Eesti piiregi (muidu see end ära ka ei tasu), konkureerides seal eduga Walt Disney „sümfooniatega”. Edasi tuleks aga kirjutada käsikirju – kinoromaane ja -vaatemänge näit. meie randlaste, merimeeste, setude, Avinurme tihnikute elanike j. t. elust ja olust, kirjutada edasi sellest, mida jooksev elu aineks huvitavat pakub.  Võiakse küsida, kas meil on jõude-spetsialiste filmiloomise tööks. Vastus: on. Praegu enam kui tarviski.

Meie parim filmioperaator Th. Luts, kelle töö tõuseb päriselt rahvusvahelise tasemeni (nagu veendusin Soome filmist „Sildala mõisa valitseja”), on seni tööd ja suurt hindamist leidnud väljaspool kodumaad, Soomes. Kogenud ja Pariisis kaua töötanud filmidekoraator Peeter Linzbach viibis siin hiljuti  mõned kuud, sai end pisut avaldada vaid teatrilaval (Draamastuudio lavastusis), ei leidnud tööd ja rändas Portugali hästitasuvasse tegevusse. Režissuuri alal on teguvõimeline Edmund Martin… Töötanud assistendina Viinis ja Berliinis. Neid kõiki saaksime rakendada tegevusse, kui tund küps on. Ja lõpuks – kes meie kirjanikest kirjutaks esimese stsenaariumi? Tööpõld, olgugi alul ajutine, ootab. 

Mis puutub aga ateljeedesse ja „Eesti kinolinna”, siis esialgu katsume võimalikult vähe tarvitada stseene kinnisruumides, ehk kui, siis võimalikult lihtsaid. Enamjao stseenidest väntame aga vabas looduses. Seda huvitavam. Nõnda näiteks hiljuti „Marinos” näidatud nõukogude vene filmis „Kullajärv” toimus tegevus vabas looduses 99 protsendi ulatuses – ja sellega film just võitiski. – Ja meie tulevane vabadussõja film, see juba loomulikult  väntub vabas looduses.

Uus Eesti, 29. III 1936, lk 3.