Eesti rahva ja riigi rebenemine

Tarmo Teder

Kolmapäeval esilinastus Ilmar Raagi ja Kiur Aarma dokumentaalfilm „September”. Ilmar Raagi ja Kiur Aarma dokumentaalfilm „September”, (Traumfabrik 2010, 56 min). Tekste loevad Aarne Üksküla ja Mait Malmsten, Ardo Ran Varrese muusika, helikujundaja Horret Kuus, Margus Johansoni fotolavastused, Maarek Toompere montaaž, produtsent Kiur Aarma. Esilinastus 14. IV kinos Artis. Tõenäoliselt oli 1944. aasta Eesti ajaloo traagilisim aasta, kui pudenes de facto riigi iseseisvuse raas ja rahvas rebestati üle ilma kahte harru laiali. „Septembri” aegruumiliseks tuumaks on kuus väga dramaatilist septembripäeva 1944. aastal, kui läksid sakslased ja Eestisse murdis Punaarmee. Sama filmi isikuliseks keskmeks on vaheldumisi sõna saanud Jaan Kross ja Vello Salo, kes mäletavad ja seletavad oma osalust selle kauge septembri sündmustes. 

Väga infomahukas, kuid sellega mitte koormavaks muutuv film algab aga ühest kaugemast septembrist, aastast 1939, kui Punaarmee sai Eestile peale surutud paktiga siia vabastama tulla. See on kurb tõsiasi, sest järgmisel aastal Eesti ju tõepoolest vabastati vabadusest, kapitalismist, iseseisvusest ja … Kuni kahe aasta pärast tulid uued vabastajad, keda vahepealsete õuduste tõttu võeti vastu juba lillega ja „taas oli üks vana saksa ordu- ja  hansalinn meie vägede käes”, nagu kuulutas Kolmanda Reich’i propaganda. Leidus uskujaid, kes lootsid selle okupatsiooni all Eesti iseseisvuse taastamise võimalust, sest rahva silmis olid sakslased ikkagi päästjad. Eesti kindralkomissar Litzmann küsinudki Berliinist Eestile iseseisvust, mis suurendanuks märgatavalt eestlaste võitlustahet bolševismi vastu, kuid Hitler pidanud sellist ideed hullumeelsuseks.

Vello Salo deklameerib tekkinud olukorda iseloomustades:  meid röövel päästis röövli käest / nüüd palugem kõigest väest / et saaks lahti doktor Mäest. Umbes samal ajal kuulis Jaan Kross esimest korda vastupanuliikumisest. Tema esimeseks ülesandeks oli sidepidamine diplomaatidega Soomes ja Rootsis. Selleks kasutati endisi salapiiritusevedajaid, kelle risk tuli loomulikult kinni maksta. Praktiline viinavedu polnud pinnas idealismi ja patriotismi tekkeks.  „Septembri” ekspositsiooniks kulub kolmandik filmist: näidatakse sakslaste esimest mobilisatsiooni 1943. aastal (kui Salo saab 18), põllumehed toovad hobused kogunemispunktidesse ja palitutes leegionärid harjutavad lumel esimesi rivisamme. Jaan Kross rihib ennast abiteenistusse, kuid võetakse saksa keele oskaja ja juuratudengina kindralinspektuuri Johannes Soodla juurde, kuhu Kross läheb info kogumise eesmärgil.

Soodlast  on filmi otsitud ka paar ilmekat ja hea resolutsiooniga fotot. Tegutseb sakslaste salapolitsei SD, kuid metsatööliseks maskeerunud Salo müüb akordioni ja saab üle mere Soome väljaõppele, et võidelda Punaarmee vastu. Tallinna tabab samal ajal märtsipommitamine, linn põleb, Kross (kelle tekst on tihendatult valitud mälestusteraamatust „Kallid kaasteelised”) näeb inimese rümpa lükkavat kärumeest ja põlenud kodus läbi põranda keldrisse vajunud  klaverit. Soomepoistel polnud raadiot, Salo saab siiski teada oma isa langemisest, pääseb suve algul Punaarmee suurpealetungi ajal ka rindele, kuid augustis 1944 otsustab Soome valitsus riigi päästmiseks NSV Liiduga rahu sõlmida. Soomepoisid saavad tagasi koju, neid võetakse vastu triumfaalselt lillede ja võileibadega, kuid nad keelduvad natsitervitusest. On tehtud ka pilt, kus käsi on kõrva juures, ning sakslased  olid vihased. Sellest jutustavad soomepoisid Valdeko Raig ja Uno Mändla. Krossi teksti lugev Aarne Üksküla meenutab, kuidas autor 19. aprillil tööle läks ja seal arreteeriti, üldse võttis SD kinni ligi paarsada vastupanuvõitlejat. Patareisse pistetud Krossi painas üks kohver dokumentidega ja etteheited, et nende info olevat läänest kuldkandikul Stalini ette viidud. Sõja lõppmäng läheneb, Eesti saatus oli lahtine, loodeti Atlandi hartale. 

Selles 1941. aastal sõlmitud leppes lubasid Roosevelt ja Churchill iseseisvuse kaotanud rahvastele vabaduse tagasi anda. Ent ajalugu läheb teisiti, septembris algab Punaarmee suurpealetung Baltimaadele. Seda meenutavad Eesti Laskurkorpuse mehed Valdeko ja Vahur Järvela ning Anatoli Kramer, kes sundmobiliseeriti 1941. aasta suvel. Filmis tasub tähele panna ideoloogiliselt kodeeritud asjaolu, et punaste poolel sõdinute taust (mingi  dekoor või kardin) on punakasruske, Krossi, Salo ja soomepoiste oma aga sinine. Filmi ekspositsioon jõuab sujuvalt peamise juurde: Berliinis otsustatakse Eesti maha jätta, rasketehnika ja väed veetakse välja, kergerelvad langevad eestlaste kätte, kes tahtsid oma riigi ja vabaduse eest sõdida, Punaarmeele vastu hakata. Selles ongi mõneti nahkse pealkirjaga „Septembri” tuum: kujutada tagantjärele neid idealistlikke mehi, kes hakkasid pea  lootusetus olukorras 22. septembril Tallinna eel ka füüsiliselt vastu. Ja seda mitte üksnes Punaarmeele, vaid ka sakslastele, kellelt võeti vägisi kergerelvi jm varustust. Seetõttu oli mahalaskmisi ja langemisi, põlema lasti mõni punane tank, tegutsesid admiral Pitka poisid ja paarikümnest mehest koosnevad grupid, kes suutsid mõni tund Eesti Laskurkorpuse eelsalga tanke kinni pidada.

Kummalgi poolel ei teatud täpselt, mis rahvusest sõdurite vastu  võideldakse, selge oli vaid vaenupool; eestlased sõdisid mõlemal pool oma kodumaa eest – suudlesid ju korpusepoisid siia astudes Eesti mulda. Ühel pool loodeti imele, teiselt poolt rulliti massiga üle. Filmitegijate üks ideepunkt tundukse olevat see, et mõnele tankile saadi ikkagi pihta (kuigi ei osatud tankirusikaid õieti käsitsedagi)! „Septembris”, mis on väga loogiliselt ja täpselt monteeritud, jutustavad tanki  põlema laskmisest nii laskjad kui lastud, kelle poolt saab sõna Vladimir Metelitsa, kes räägib sama juttu kui endine soomepoiss Valdeko Raig. Juveliirse montaažiga dokumenteeritakse sõjaline akt, mille kohta pole küll otsest visuaalset tõendit, aga seda illustreerima kõlbavad ka sellega sarnaseid olukordi esitavad arhiivikaadrid. Üldse peab „Septembrit” kiitma väga ulatusliku ja mitmekesise visuaalse ainese  eest, mis on läbi töötatud, välja valitud ja mõjukalt rakendatud, s.t monteeritud. Lisaks igasugustele kroonikakaadritele, fotodele ja ajalehtedele on filmi lülitatud ka lavastuslikke sutse ilmestamaks ja pingestamaks konkreetset sündmust või olukorda (mõni neist on laenatud varasemast filmist „Kuum külm sõda: Haukka grupp”, rež Vilbre, 2003). Tõsine vaataja ei tohiks „Septembrit” jälgides korrakski igavust tunda, sest peale ajaloolist  tausta antakse sügav ja detailne sisselõige kuude septembripäeva Tallinnas ja mujal aastal 1944.

Filmi pilt ja seda seletav sõna on tasakaalus ega tüki häirivalt esile ja seda läbivat sümbioosi ilmestab valitud kaadreid võimendav heliefektide taust. Staatilist fotomaterjali toetab diktoritekst. Täpselt viis kuud istunud Jaan Kross pääseb 19. septembril Patareist ja otsustab järgmisel päeval Eestist minna, kuid jääb  sõjapõgenike jalgu. Otto Tiefi valitsus lahkub Tallinnast, kus käib ladude rüüstamine ja kaupluste röövimine. Jalga laseb ka hitlerliku tervitusega Hjalmar Mäe. 20. septembril heisatakse Pika Hermanni tippu sinimustvalge, ent laevad ja rongid lahkuvad Tallinnast, tummad voorid liiguvad läände, et põgeneda üle mere. Viimasel tunnil viiakse laevaga Saksamaale ka kinni võetud vastupanuvõitleja Vello Salo. 

Filmile viimase vürtsi lisamiseks tsiteeritakse lõpuks Krossi: „Väga tõenäoliselt hakkas toimima kõige ülekohtusem reetmine, mis XX sajandil Euroopas toimunud.” Ida-Euroopa vaatepunktist võib seda pidada kahtlemata tõeseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht